kujunemiseni. Alates 1880. aastatest võib rääkida uuest ühiskonnatüübist- heaoluriigist, mida illustreerib esimene sissejuhatav tekst. 19. sajandi lõpust, 20. algusest saati on heaoluühiskond miski, mille poole suur enamik Euroopa riikidest püüdleb, erandiks pole Eestigi, mida iseloomustab teine sissejuhatav lõik. Jõudmine ühiskondlikule tasandile, kus pangalaenud -võlad ei põhjusta riiklikku depressiooni ja pensioniealised ei pea muretsema leivaraha pärast, nõuab teatud reguleeritust riigi majanduspoliitikas. Mõnus heaoluriik, kus valitseb muretus homse päeva suhtes eeldab aga kõrgeid makse, mida eestlased oma lõputult pisikestest palkadest väga meelsasti loovutada ei soovi. Sellest hoolimata tahame nautida täpselt samasuguseid hüvesid nagu meie põhjanaabridki. Sellest tingituna on Eesti poliitikud ja majandustegelased pidanud ajama mõneti vastuolulist majanduspoliitikat- hoidma
Juht toetus ainult ühele parteile, kas siis mis oli ainukesena lubatud või mis oli tol hetkel juhtivpartei (Saksamaal natsionaalsotsialistlik partei ja Nõukogude Liidus kommunistlik partei). Partei ridadesse võeti väga väheseid, enne pidi tõestama oma ustavust valitsejatele. Riikide juhte ülistati igat moodi ja nad olid väga populaarsed lihtrahva seas. Alati rõhutati juhi päritolule ja õigustati madalat haridustaset ("sündis tavalises perekonnas", "varakult tuli hakata leivaraha teenima, jättes õpingud pooleli"). Rõhutati ka kangelaslikke tegusi nt "noorene osales ilmasõjas ja sai haavata", "lõi kaasa põrandaaluses võitluses, mille eest istus vangis". Rahvast hirmutati pidevalt vaenlastega, allutamaks nad oma tahtele hoolimata sellest, kas oht tegelikult eksisteeris. Mõlemas riigis kiusati teistest rahvustest elanikke (juudid, mustlased, slaavid jne). Valitseva korra vastupanu maha surumiseks loodi sala- ja julgeolekuorganisatsioone. Piisas ühest valest
väljaminekute osatähtsuseks umbes 40 protsenti, millest toidu arvele läks 25, eluasemekuludeks aga 15 protsendipunkti. Võrreldes Euroopa keskmiste riikidega on see väga kõrge näitaja ning veel mõttetum on meid selles osas võrrelda Ameerika Ühendriikidega. Kui Euroopas jääb sama näitaja allapoole 20 protsenti, siis USAs on sama näitaja sootuks 1213 protsenti. See näitab üsna selgelt, et kuigi teeniti numbriliselt rohkem, sai suur osa inimestest peamiselt leivaraha ega saanud mõelda meelelahutusele või näiteks reisidele. Keskmine näitaja kujutab ju müstilist keskmist eestlast, reaalses elus jääb suur osa inimestest oma sissetulekutelt sellele alla. Majanduslangusi on olnud enne meie aega ning on ka pärast. See on mingil määral paratamatus, sest alati järgneb igale tõusule langus, mis sunnib inimesi ümber mõtlema ning uuenema. Uuendusi peab tegema ka riik ning uute süsteemide välja töötamine on sel puhul
stipendiumi enesetäiendamiseks Pariisis. Paraku pummeldati sõiduraha pärast kättesaamist Tallinnas koos sõpradega maha. • Septembris määrati talle stipendium uuesti tingimusel, et ta viibiks kuus kuud välismaal. • 4. novembril algas Tartust sõit üle Berliini ja Kölni Pariisi poole, kuhu kunstnik saabus 8. novembril 1925. • Tööd leidis ta esialgu Odessast pärit skulptori Vladimir Izdebsky ateljees. Pariis 1925-1938 • 1926. a olid sissetulekud väga kasinad. Leivaraha saamiseks maalis Wiiralt siidirätikuid ja värvis nukke, mis oli vaeste kunstnike tüüpiline sissetulekuallikas Pariisis. • 1927. a mais toimus Wiiralti isikunäitus, kus ta eksponeeris umbes 40 litot, puugravüüri, oforti, monotüüpiat ja joonistust. Näitusel oli hea müügiedu. • 1928. aasta aprillis toimus teine isikunäitus Pariisis A.-G. Fabre'i galeriis, kus oli väljas 40– Maroko (1938-1939) • 21.juulist 1938 kuni 17.veebruarini 1939 elas ta Marokos.
kuud. Wiiralt saabus Priisi 8. novembril 1925. aastal. Tema esimesek selukohaks sai Eesti saatkonna poolt üüritud korter ning ta leides tööd Odessast pärit skulptori Valimid Izdebsky ateljees. Eesti kunstnikest läbis Pariisis eriti tihedalt Jaan Grünbergiga, kes elas seal aastail 1931-33 ja 1937-39. 1926 aastal tegi Wiiralt reisi Itaaliasse ning siis naaus tagasi Pariisi. Stipendium oli lõppenud, rahaga kitsas käes. Et leivaraha teenida maalis wiiralt siidirätikuid ja värvis nukke, mis oli vaeste kunstnike peamine sessetulekuallikas. Mais 1927 toimus Wiiralti isikunäitus kus ta eksponeeris umbes 40 litot, puugravüüri, oforti, monotüüpiat ja joonistusi. Näitusel oli hea müügielu 1928 aasta aprillis toimus teine isikunäitus Pariisis a. -G Fabre`i galeriis kui oli väljas keskmiselt 40-50 tööd, peamiselt monotüüpiat ja õlimaale. Viimased aastad Pariisis 1944
kirjamehed pluss mõni mujalt lisaks. Tundub, et kirjameestele see kuurort pikemaks loometööpeatuseks ei passi: päris oma kirjanikku nagu polekski Haapsalu jaoks võtta. Kuigi, jah lahtriteloedist jäi välja üks Haapsalule iseloomulik, nn. Õnnelikkude ehk niisuguste liik, kel harrastus ja töö kokku langevad. Nagu Villem Grünthal-Ridala. Kuid kõiki selliseid me ei tea: mõni ülitagasihoidlik tegi näo nagu puhkaks, aga ise kirjutas, sest leivaraha oli tarvis. Kirjanduslukku jäid tühjad kohad. See teeb uurijate töö raskeks. Neid, kes nimekamalt kirjanikehuvisi uurijaina rahuldanud, võib Haapsalust ühe käe sõrmedel lugeda: esmest 'Kalevala' tõlkijast J. M. Eisenist, H. Tobiasest ja V. Alttoast. Jääb veel vist ainult kirjandusteadlane Liisi Raud, kes käis Läänemaa Ühisgümnaasiumis 1920.-1922. a. ja peale Faehlmanni, Kreutzwaldi ja Vilde elu ning loomingu põhjaliku uurimise ning tutvustamise raamatutes on
Võtmeküsimused erinevad riigiti. Naise roll tänapäeva ühiskonnas on paljudes riikides muutunud vägagi võrdseks meestega. Kindlasti on naise olukord selline nagu ta on naiste kindla meele, oma õiguste eest seismise ning nende poolt võidetud lahingute tõttu. Paljudes riikides võib vabalt mees võtta üle naise rolli olla kodus, hoolitseda majapidamise eest, kasvatada lapsi ning hoopiski naine toob leivaraha perele. Mõnes riigis nõuavad naised õigust autot juhtida, töötada ja hallata enda teenitud raha. Teistes nõuavad naised õigust haridusele. Sõdade, mässude ja terrorismi piirkondades on naised seksuaalvägivalla vastu kaitsetud. Väga paljudes riikides petavad, vangistavad ja kuritarvitavad naisi inimkaubitsejad. Mõnedki naised puutuvad rutiinselt kokku perevägivallaga. Paljudes riikides peetakse normaalseks, kui mees naist peksuga karistab
Nagu juba mainitud sai, siis tegemist on tõesti palju lugeva inimesega ning tal on üsna laialdased teadmised mistahes eluvaldkonnas, teda on alati huvitav kuulata ja ta oskab kaasa rääkida mistahes päevakohastel teemadel,olles igapäevaselt kursis maailmas toimuvaga, olgugi, et peavoolumeedia vahendusel, aga seda ei tauni mitte keegi. Lähedast peretuttavat, 50-aastast taksojuhti, iseloomustab kenasti ütlus ’’kuidas kunagi’’. Härra teenib igapäevaselt leivaraha autoroolis ning on iseenesestmõistetav, et mitte igal hetkel ei sõiduta ta kliente ühest Tallinna otsast teise. Kui päev möödub kodustes tingimustes, siis mängib televiisor toanurgas enamuse ajast päevas, otseseid eelistusi ei ole, lihtsalt ajaviiteks, kuigi õhtuti tuleb kindlasti ära vaadata uudised. Aga kuna enamuse oma päevadest veedab härra taksoroolis, siis tuleb tal lähtuda ka teisiti. Sellistel juhtudel vaatab ta hommikuti ETV’st
1865. a. ja rõhuv enamus Schuberti instrumentaalteoseid veel hiljem.Tänapäevani on Schubert tohutult suur looming põhiliselt läbi uurimata ja paljud tähtsad suurteosed on jäänud laiale avalikkusele kättesaamatuks. Külm, vaenulik ümbrus mõjub Schubertile rusuvalt. 1820-ndail aastail muutub tema muusika tõsisemaks, võrratult sügavamaks. "Mis küll minust saab, vaesest muusikust?" ütleb ta sõbrale 1828. a. "Vanas eas pean vist hakkama uste taga leivaraha kerjama nagu harfimängija Goethe luuletuses." Hilisemates meistriteostes tõusevad esiplaanile üksilduse ja surma motiivid (klaverifantaasia "Rändur"- 1822, kvartett a-moll 1824, laulutsüklites "Kaunis möldrineiu"- 1823 ja "Talvine teekond"- 1827, koguteos "Luigelaul" jt). Traagiline heitlus julma saatusega kajastub dramaatilises "Surm ja tütarlaps" kvartetis d-moll (1826). Rabavaks löögiks Schubertile oli Beethoveni surm 1827. a., mis võttis talt viimase lootuse jumaldatud
a. ja rõhuv enamus Schuberti instrumentaalteoseid veel hiljem (vt. "Instrumentaalmuusika"). Tänapäevani on Schubert tohutult suur looming põhiliselt läbi uurimata ja paljud tähtsad suurteosed on jäänud laiale avalikkusele kättesaamatuks. Külm, vaenulik ümbrus mõjub Schubertile rusuvalt. 1820ndail aastail muutub tema muusika tõsisemaks, võrratult sügavamaks. "Mis küll minust saab, vaesest muusikust?" ütleb ta sõbrale 1828. a. "Vanas eas pean vist hakkama uste taga leivaraha kerjama nagu harfimängija Goethe luuletuses." Hilisemates meistriteostes tõusevad esiplaanile üksilduse ja surma motiivid (klaverifantaasia "Rändur" 1822, kvartett amoll 1824, laulutsüklites "Kaunis möldrineiu" 1823 ja "Talvine teekond" 1827, posthuumne koguteos "Luigelaul" jt). Traagiline heitlus julma saatusega kajastub dramaatilises "Surm ja tütarlaps" kvartetis dmoll (1826). Rabavaks löögiks Schubertile oli Beethoveni surm 1827. a
Taoliseks ideaaliks võib olla enda proovile panek, kaasatundva arusaamise arendamine teiste inimeste suhtes, klassitruudus või ideaalid, mis on seotud naise, lastega. 4. Miks ei püstitata James'i arvates mälestusmärke metrooehitajatele? Tavalise töölise elu tühjus ja madalus seisneb tõsiasjas, et seda ei pane liikuma niisugused ideaalsed sisevedrud. Töölised taluvad ületunde, ohtu, tervisehädasid vaid selle nimel, et teenida välja leivaraha ja magamiskoht. See ongi põhjus, miks ei püstitata ausambaid metrooehitajatele, kuigi linnad on rajatud just nende kannatlikele südametele ja vastupidavatele turjadele. Ja sellepärast püstitataksegi ausambaid hoopis sõduritele, sest arvatakse, et nemad on järginud ideaali, mis lihttöölised pole teinud. 5. James'i arvates muutub elu tähendusrikkaks alles siis kui sisemised ideaalid on seotud voorusega (ustavuse-, vapruse- ja visadusega). Selgitage seda väidet? Meie loomuomaseks
Sageli oli tema partneriks koolivend Ilmar Laaban, kes tema hinnangul oli päris hea džässpianist. Koos Laabaniga olid nad ka 1942. aastal ühe rindetrupi koosseisus, lõbustades paari nädala vältel idarinde võitlejaid. Eespool mainitud H. Speegi orkestri Plaza-kontsertide ajal oli ta juba orkestri põhikoosseisus. Lühikese Soome-perioodi järel, millest oli eespool juba juttu, esines ta Rootsis nii koos E. Raudsepa kvintetiga kui ka mitmesuguste muude koosseisudega, sageli teenis leivaraha ka nn kõrtsimuusikuna koos Ilmar Laabani või kohalike muusikutega. 1944 asus ta Stockholmi ülikoolis majandust õppima, 1946 siirdus edasi Ameerikasse, kus tegi hiilgava ärimehekarjääri ja veedab praegu muretuid vanaduspäevi. Pillimänguga oli Rootsist lahkumisega kahjuks lõpp. 11 10 Compe teoste nimekiri (TMM F M 421, N 2, S 35). 11 Andmed võetud K. Lareni kirjadest autorile 1.12.1994 ja 15.12.1994. 192 LISA 13. E
annaabi.ee 
