"Kas Eestit v6ib pidada heaoluriigiks" (1)

Maria Lindmäe 12. C
„Kas Eestit võib pidada heoluriigiks?“
Linnalähedases rajoonis asuv armas rootsipunane puumajake koos valge aiaga, mille sees jooksevad rõõmsalt kilkavad heledapäised poisipõnnid, keda jälgib äsja igakuise kopsaka pensioni saanud vanaema valvas silm, mida ei ehi prillid , sest silmaoperatsioon on riigi toetusel edukalt sooritatud . Garaaži ette sõidab Volvo S60, millest peagi astub välja pereema koos imearmsa tõmmu imikuga, kes on 10 kuud tagasi eostatud Somaaliast pärineva abikaasaga, kes elab rõõmsalt ära töötu abirahast.
Hingemattev hais bussis number „5“, mis mõnda aega kodulähedusse enam ei sõida- teed on liialt auklikud. Kahetoaline korter üheksandal korrusel kesk Männikut. Lift on katki, Säästumarketist ostetud toidukraam tuleb põlvevalust hoolimata taaskord kondiaurul üles tassida.
Kodanlikest revolutsioonidest tingituna toimusid Euroopas 19. sajandi lõpupoolel muutused nii poliitikas kui ka majanduses, mis viis kodanikuühiskonna välja kujunemiseni. Alates 1880. aastatest võib rääkida uuest ühiskonnatüübist- heaoluriigist, mida illustreerib esimene sissejuhatav tekst.
19. sajandi lõpust, 20. algusest saati on heaoluühiskond miski, mille poole suur enamik Euroopa riikidest püüdleb, erandiks pole Eestigi, mida iseloomustab teine sissejuhatav lõik.
Jõudmine ühiskondlikule tasandile, kus pangalaenud -võlad ei põhjusta riiklikku depressiooni ja pensioniealised ei pea muretsema leivaraha pärast, nõuab teatud reguleeritust riigi majanduspoliitikas. Mõnus heaoluriik , kus valitseb muretus homse päeva suhtes eeldab aga kõrgeid makse, mida eestlased oma lõputult pisikestest palkadest väga meelsasti loovutada ei soovi. Sellest hoolimata tahame nautida täpselt samasuguseid hüvesid nagu meie põhjanaabridki. Sellest tingituna on Eesti poliitikud ja majandustegelased pidanud ajama mõneti vastuolulist majanduspoliitikat- hoidma maksud madalad, kuid selle vähese laekuva kõige suuremal määral sotsiaalsfääri suunama.
Paraku ei suudeta nõnda väikeste laekuvuste tõttu tagada piisavalt suurt sotsiaalset kindlustatust ja heaolu.
Kui Euroopa Liidu keskmine meeste eluiga on 74,8 aastat, siis Eesti meestel on see vaid 65,3. Me pole suutelised tagama tasuta kõrgharidust, samas kui Soomes makstakse ülikooli nimekirjas olemise eest peale. Eesti riik küll sekkub majandusse ja tulude ümber jaotamisse, et parandada inimeste toimetulekuvõimalusi, kuid sellest hoolimata ei kandu piisavalt suur protsent meie avalikest kuludest sotsiaalsfääri. Samuti puudub meil progressiivne maksusüsteem, mis on heaoluriigi üks funktsioone.
Kõige selle tõttu julgen väita, et Eesti ei kuulu siiski veel heaoluriikide nimekirja. Küll oleme aga selle näilise paradiisi ukselävel. Ehk ongi natuke palju loota , et viisteist aastat vabadust on piisav aeg, et muuta Nõukogude võimust tingitult sotsialistlikku Eestit üli-demokraatlikuks ja edukaks. Pole ju sellega hakkama saanud ka me naabrid Läti ja Leedu.