A. Üksik mees istus järve ääres sest ta püüdis kala Järsku tundis ta et õnge otsa on hakanud mingi kala Mees tiris ja tiris Tirimisega kaotas ta tasakaalu ja kukkus järve Tulge kõik ruttu appi Naabrid kuulsid appihõikeid Kes seal niimoodi kutsub Naabrid kiirustasid kuid üks mees oli kõige kiirem Ta andis abivajajale käe ning nii saigi mees päästetud Ära ole hooletu vee ääres B. Kuhu me nüüd läheme Me kiirustame bussile sest peame maale sõitma Head aega Meelis lehitses pildiraamatut et midagi teha Kes on pildil Sellel olid kolmikud Kati Mati Mart ning õde Kärt Oi juba olemegi maal Aitäh meeldiva sõidu eest C. Kord elasid kana rott ja lammas Nad olid suured sõbrad Mis võis juhtuda et nende sõprus sai otsa Kust sai alguse tüli ja pahandused Kana andis lamba kätte kotitäie teri aga lammas jättis selle rottidele järamiseks Hoidke ennast rotid Ei tohi võõrast vara hävitada Kui midagi läheb halvasti siis saab andestust paluda D
Komaga eraldatakse samalaadilised täiendid. See oli suur, viiekorruseline hoone. Professor lehitses eesti-, saksa- ja ingliskeelseid raamatuid. Komaga eraldatakse samalaadilisi omadussõnalisi järeltäiendeid. Uksel seisis koer, suur, sassiskarvaline, lontiskõrvaline. Komaga ei eraldata erilaadilisi täiendeid Suured valged lumehelbed langesid külmunud konarlikule maapinnale. Korduvad aja- ja kohamäärused võivad olla oma ulatuselt kas samamahulised või üksteist hõlmavad. Komaga eraldatakse samamahulised määrused. Koosolek toimub reedel, 27. novembril.
rinda ehtis Prantsusmaa väljaõmmeldud vapp, selga aga linna vapp. Quasimodos polnud peale inetuse küll midagi, mis oleks õigustanud nii suurt hellebardide ja arkebuuside hulka; ta oli sünge, vait ja rahulik. Ainult harva heitis ta vargsi mõne vihase pilgu rohketele köidikutele, millesse ta oli mässitud. Sellesama pilguga vaatas ta ka enese ümber, kuid nii elutult ja uniselt, et naised temale ainult näpuga näitasid ja tema üle naersid. Noorem kohtunik meister Florian lehitses suure hoolega Quasimodo vastu sihitud kaebusakti, mille kirjutaja talle oli ulatanud; ja põgusa pilgu sinna sisse heitnud, jäi ta väheseks nagu aru pidama, nagu alati, enne kui alustas ülekuulamist. Tänu sellele ettevaatlikkusele, teadis ta juba ette kaebealuse nime, auastet ja süüd, oli juba aegsasti valmistanud kõik vastulaused arvatavaile vastustele ja oskas ennast kõigist ülekuulamise keerdkäikudest vabastada, ilma et oma puudulikust kuulmisest teistele palju märku oleks
ja otsustas leida oma tee. Ta hakkas otsima, mil viisil võiksid pildid erineda teiste kunstnike piltidest ning samas panna vaatajaid mõtlema kunsti suuruse ja võimaluste üle. Alustuseks otsustas valesti joonistama õppida. Maailm on ju täis kunstnikke, kes suudavad pintsliga fotografeerida, kuid need pildid olid Navitrolla jaoks tühjad nagu amatööride fotod perekondlikest sündmustest. Mingil suvalisel päeval vedeles ta oma tuttava juures ja lehitses lauale jäetud erootikaajakirju. Ta tegi enda jaoks huvitava tähelepaneku, et 99% modellidest on piltidel avatud suuga. Arvas, et see ei ole lihtsalt niisama fakt ja asus veelgi hoolsamalt pilte vaatama . Poole tunni pärast jõudis otsusele, et hakkab kujutama oma piltidel ainult lahtise suuga koeri. Koerad tundusid talle igati sobivamad tegelased olevat kui naised, sest koerad meeldivad peaaegu kõigile Juba esimestel näitustel selgus, et inimesi shokeeris tema piltidel just
56 57 58 6. KLASS ja (Oo)ntika (Pp)aekaldast ning (Tt)uhamägedest. Vanaema lehitses (Ee)esti (Pp)äevalehte ning 59 60 61 VARIANT A (Pp)ostimeest, lapselaps aga luges romaani ,,(Ss)aladuslik (Ss)aar" ning sirvis ajakirja (Ss)porditäht.
,, Paul Bäumer oli noor loominguline mees, ta armastas väga muusikat ning kirjandust, ning proovis ka ise raamatuid kirjutada. Ta andis teistele õpilastele järelaitamistunde, nendest tundidest teenitud rahaga ostis ta endale raamatuid. Ta armastas lugemist. Ta luges kohusetundilkult igasugust kirjandust, kuigi tihti talle loetud raamatud ei meeldinud, ta eelistas ajakohaseid raamatuid. Kuid puhkusele minnes ei pakkunud üksi raamat talle huvi. Ta võttis mõne kätte, lehitses seda, kuid ei suutnud lugeda. Rindel oli ta tihti mõelnud, et tahaks juba koju, puhkusele. Kui lõpuks tuli puhkuse teade oli ta selle üle rõõmus ning teised oli veidi isegi kadedad, et Paul saab koju minna. Niikui aga Paul koju jõudis, mõistis ta, et ei soovi seal olla.Ta oli liiga palju näinud ja kogenud. Ta oli ära lõigatud oma vanast maailmast. Ta ei osanud käituda enam tavalises elus, ainus koht kus ta hakkama sai oli rinne. Ta mõistis, et endist Paluli pole enam olemas.
kaardid ja märkmikud, kaasaarvatud selle ja nõudis kogu tema meeskonda vaikima.'' `'Nii, et ma siis...'' `'Näed jah. Poolak leidis midagi sellel reisil. Midagi nii salajast ja väärtuslikku, et nad ei võinud riskida selle väljapääsemisega.'' `'Okei, Rando, lihtsalt teeskle korraks, et mind ei huvita see asi ja lihtsalt ütle mis lõpus juhtub.'' `'Mees ainult huvitatud haripunktist. Okei siis, ma lähen otse lõppu, lihtsalt sinu jaoks.'' Rando lehitses raamatut natuke ja laotas selle Stenni ette. Sellel lehel oli kaart mille peale oli märgitud punkt nimega Eldorado, Sten muigas. `'Ta oli jälil millelegi suurele.'' `'Kas see ütleb midagi muud?'' `'Ah nii, nüüd oled sa huvitatud mis?'' `'Jah'' `'Kahjuks on viimane lehekülg välja tiritud.''Rando sulges raamatu ja pani selle tasku tagasi.''Ma ütlen sulle Sten. See on lõpuks see.'' `'Jep, ainult et meil on väike probleem'' ja Sten näitas väljas olevale Signele, kes telefoniga rääkis
samal ajal proovis minategelane oma uusi dressipükse, onu kutsus ka tüdruku enda juurde ja kinkis talle tuti sammalt koos nahksete niiskete sinilillelehtedega, tüdrukut see rõõmustas, et onu oli sellise asja tema jaoks lume alt välja kaapinud - minategelane pidi üksinda koju jääma, sest teised läksid kuuseokste varumise hoogtööpäevale, tahtis selle eest väärilist tasu ja nõudis suhkrut, kuid ema ütles, et seda tuleb hoida mesilastele, et nad nälga ei sureks - tüdruk lehitses kõik oma raamatud läbi, tal oli veidi hirm üksi kodus olemise ees, teda tabas suur magusnälg, tahtis salaja suhkrut võtta, kuid ei õnnestunud, seejärel otsustas minna mesitarude juurde, et sealt mett võtta, mesitarule katust ta aga enam peale ei saanud, see muutis tüdruku kurvaks ja ta otsustas Ilvese juurde raamatukogusse minna - saabus kevad, minategelane ja Aime mängivad koos, mängitakse majade äravedamist - vanaema ja minategelane lähevad heintele järele
enam huvitav ja ta otsustas leida oma tee. Ta hakkas otsima, mil viisil võiksid ta pildid erineda teiste kunstnike piltidest ning samas panna vaatajaid mõtlema kunsti suuruse ja võimaluste üle. Alustuseks otsustas ta hakata õppima valesti joonistamist. Maailm onju täis kunstnikke, kes suudavad pintsliga fotografeerida, kuid need pildid olid tema jaoks tühjad nagu amatööride fotod perekondlikest sündmustest. Igav. Mingil suvalisel päeval vedeles ta oma tuttava juures ja lehitses lauale jäetud erootikaajakirju. Tegi enda jaoks huvitava tähelepaneku, et 99% modellidest on piltidel avatud suuga. Arvas, et see ei ole lihtsalt niisama fakt ja asus veelgi hoolsamalt pilte vaatama . Poole tunni pärast jõudis otsusele, et hakkab kujutama oma piltidel ainult lahtise suuga koeri. Koerad tundusid talle igati sobivamad tegelased olevat kui naised, sest koerad meeldivad peaaegu kõigile ja pealegi ei saaks keegi
Ta kirjutas seal veel oma tunnetest ja arstist, kes teda lohutamas käis ja tänas Indrekut et ta oli nõus olema tema veresugulane tol korral. Ta seletas ka kuidas ta aegamööda hakkas tundma kuidas tal käed läksid raskemaks ja surm lähemale hakkas jõudma. Kirja lõpus mainis ta ka seda, et ta pole koju kirjutanud, sest ei soovi kedagi näha, õigemini ei taha et keegi teda sellisena näeb. XXXVII Kui Indrek oli kirja läbi lugenud, siis lehitses ja luges ta seda veel mitu korda ühes külmas ja üksikus toas. Ta hiljem mõtles selle peale, kui ta läks tuisu ja kõva tuulega välja jalutama. Ta kõndis teadmata suunas, kuna tal polnud aega mõelda selle peale. Ta jõudis lagendikule, kus ta hakkas tundma külma. Ta läks metsa serva äärde, kus ta sidus enda sääred kinni, et lund ei hakkaks sisse tulema. Teadmata põhjusel tuli tal mõte ronida ühe puu oksa külge. Seal ta rippus natuke aega
Lõpuks hakkas vanamees uurima, et miks poiss just lambakerjus on. Poiss aga seletas, et talle meeldib rännata. Vanamees võrdles teda sama väljaku teises otsas aknapeal askeldava pagarida, väites, et pagar tahtis ka kunagi rännata ja ta teebki seda millalgi, aga hetkel kogub ta varandust. Ja et pagareid tahetakse rohkem oma tütrele abikaasaks võtta kui kerjuseid. Poiss siis pettus ja mõtles oma unistuste neiu külale, raudselt on seal ka pagar. Vanamees aga lehitses raamatut kuni jäi ühe lehel pidama. Poiss ootas veidi ja katkestas teda nõnda nagu vanamees oli enne temaga teinud ja küsis, et miks vanamees talle seda kõike räägib. Vanamees vastas: Sest sa elad oma elu Oma Loo järgi ja hetkel oled allaandmas. Ma tulin sulle appi. Alati tulen appi, aga iga kord mitte sel viisil. Mõnikord olen ma lahendus või mõte. Muudan asjad otsustaval hetkel lihtsamaks, aga inimesed ei märka seda. Siis tuli aga poisile meelde see peidetud varandus,
(4) neli vaatust sisenemine, tellimine, söömine ja lahkumine ning (5) neli tulemust kliendi raha hulga vähenemine, omaniku rahahulga suurenemine, kliendi nälja kustutamine ja (mõnikord) kliendi ja omaniku rahulolu. Stsenaariumi ideed on korduvalt kontrollitud. Näiteks on üks kohandatud stsenaarium ühest uurimusest (Bower, Black & Turner, 1979): Arst Jaan tundis end täna halvasti ja otsustas perearsti juurde minna. Ta registreeris end registratuuris ja lehitses seejärel ooteruumi laual olnud terviseajakirju. Lõpuks tuli õde ja palus tal lahti riietuda. Arst oli tema vasti väga lahke ja lõpuks kirjutas ta Jaanile mõned rohud. Jaan lahkus ja suundus koju. Meenutamisülesandes pidid katsealused meenutama iga 18 loo kohta nii palju kui vähegi suutsid. Meenutustes oli palju sellist, mis tegelikult ei kuulunud lugudessse vaid hoopis nende aluseks olevaisse stsenaariumidesse. Äratundmisülesandes esitati katseisikuile lauseid ja paluti hinnata, kui
mõned nurka asetatud klaaspudelikesed, mis olid täis kaunis kahtlast püssirohutaolist pulbrit. Siin-seal seintel oli küll mõni pealiskiri, aga need kõik olid puhtteaduslikud või vagad mõtteterad pari-mailt kirjanikelt. Ülemdiakon istus käsikirjadega täidetud suure kirstu ette vaskse kolmiklühtri valgusse. Ta toetas küünarnuki pärani avatud Autuni Honoriuse * 8 9 raamatule «De praedestinatione et libero arbitrio»2 ja lehitses sügavamõtteliselt trükitud folianti, mille ta oli kaasa toonud ja mis ta kambris oli ainsaks trükikunsti tooteks. Koputus uksele äratas ta mõtetest. «Kes seal on?» hüüdis teadlane nälginud peni lahkusega, kellelt tahetakse kont ära võtta. Hääl väljas vastas. «Teie sõber Jacques Coictier.» ülemdiakon tõusis ja avas ukse. See oli kuninga ihuarst, umbes viiekümneaastane mees, kelle kalki näoilmet ainult kava! pilk pehmendas. Teine mees oli tal kaasas
Ta oli eitanud seda vaid vormi päast ja et see oli kombeks, j a oli põimõte päast eituse juurde jä anud. Mö odus terve tund. Õetaja istus tukkudes oma troonil ja õk oli täs uinutavat õpimissuminat. Pikapeale ajas mister Dobbins end sirgu, haigutas, keeras siis sahtli lukust lahti ja sirutas kä raamatu jäele, kuid näs kõklevat, kas võta see väja võ mitte. Enamik õilasi vaatas üskõkselt ües, kuid kaks nende hulgast jägisid tema liigutusi suurima täelepanuga. Mister Dobbins lehitses raamatut veidi aega hajameelselt, võtis selle siis väja ja seadis end toolil seda lugema. Tom heitis pilgu Beckyle. Sellist vaadet, nagu oli sel hetkel Beckyl, oli ta nänud üel tagaaetud ja abitul 126 jäesel, kelle päe shiti püsiga. Otsekohe unustas ta oma riiu türukuga. Ruttu, midagi pidi tegema, ja pealegi jalamaid! Kuid just häaohu läedus halvas tema leidlikkust. Hea! Tal tuli üs idee! Ta jookseb ja haarab raamatu, hüpab uksest väja ja põeneb! Kuid ta kõkles
annaabi.ee 
