“Õppige seda tõsiselt võtma, mis on tõsiselt võtmist väärt... (0)

“Õppige seda tõsiselt võtma, mis on tõsiselt võtmist väärt...
Tserebraalsond, mis edastab teadvusesse muljeid illusoorsest maailmast ja muudab inimkeha robotite energiaallikaks; ajuga integreeritud lahinguarvuti – esialgu on need ainult meelelahutuslik fantaasia , mis said inimestele tuttavaks kultusfilmi „ Matrix “ ja kirjanik Leo Kunnase ulmetriloogia vahendusel. Keskmisele liisinguid ja laene maksvale ühiskonnaliikmele tundub selline areng ebareaalse ja vähetõenäolisena. Euroopalikku demokraatiat esindava Eesti kodanikena usume, et kallutatud meedia kaudu avaliku arvamusega manipuleeriv võim, suurejoonelised paraadid, rahva massilist osavõttu eeldavad lavastused ja muu säärane atribuutika on vaid totalitaarsete riikide pärusmaaks. Meile meeldib mõelda, et saame ise otsustada, kust ja mida me meeleelundite vahendusel tarbime, ning arvata, et oleme oma valikutes vabad. Kas ikka oleme?
Tegelikult sõltub ümbritsevast keskkonnast palju rohkem kui esmapilgul paistab ja isiksuse kuulekaks madalalaubaliseks orjaks vormimine hakkab juba lapseeas. Meil on haridussüsteem, mis mõtlemise ja loovuse arendamise asemel näib nõudvat kasutute teadmiste kohustuslikku omandamist. On pseudoprobleemide ja mõttetute päevapoliitiliste skandaalikestega tegelev meedia, on sotsiaalteadlased, kes peamiselt tegelevad omaenda töö vajalikkuse põhjendamisega, on kultuuritegelased, analüütikud, keskkonnakaitsjad jpt, aga tõsiselt võetavaid arvamusliidreid meil peaaegu ei ole. Ühiskonna säravaimad tipud saavad paraku olla vaid selle ühiskonna nägu, mille kohal nad kõrguvad, ning kui me ühiskonnana koos peeglisse vaataksime, näeksime seal idiooti.
Tuhanded noored on viimased nädalad veetnud elementaarseid ortograafiareegleid korrates ning rullivad praegusel hetkel potil istudes lahti paberilehekesi, millele on kirjutatud valimik „kohustuslike“ tsitaatide ja aforismidega. Mitmed neist (meist) tegelikult teavad fraaside: „si duo faciunt idem, non est idem“ ja „timeo Danaos et dona ferentes“ tähendust? Kui paljud oskavad eelarvamusega suhtuda sellesse, mida meile läbimälutuna ette söödetakse?
Ilmselt on mõtlevaid ja analüüsivaid noori parimal juhul kümnendik ja kardetavasti tunnevad needki peagi, et soov maailma mõista ja parandada on vaid naiivne unistus.
Miraaþi, milles me hallutsinogeenseid mükotoksiine pruukinud ðamaanidena ringi tormame, oleme kujundanud me ise. Bibliofiilid võivad valetada, varastada ja näha märgi unenägusid Waltari 1957-1958. aastal Torontos eestikeelsena ilmunud filosoofilisest seiklusromaanist „Mikael Karvajalka/Hakim“. Reaalsus on aga see, et üle 2000 lehekülje pikkust teost ei viitsiks tänapäeval eriti keegi lugeda ja kirjastustel on oluliselt kasulikum müüa lollidele rämpsu. Retsepti- ja eneseabiraamatud, sitta, mille esikaantel ilutsevad nimed nagu Vallik, Lamp, Rohelend, Priilinn , Leesalu, Petrone , Sabolotny jpt – lihtsaid ja lühikesi tuhkatriinulugusid ja reisikirjeldusi ju ostetakse. Võib-olla on selline „areng“ isegi hea, igatahes paistavad elu huumoriga võtvat ja sellest inspiratsiooni ammutavat näiteks Mutt , Kõomägi ja Kivirähk, kelle eneseiroonilist kriitikat on lüpsjad, kaevurid , elektrikud, lasteaiapedagoogid, müügimehed ja ülejäänud Kroonika ja Õhtulehe tellijad valmis lugema vaid seetõttu, et ei saa piiratusest tulenevalt aru, kelle üle irvitavad.
Maailm, ühiskond – need oleme meie. Meid ei ole võimalik muuta ja hoolimata sellest, kas revolutsioonilisi uuendusi püütakse läbi viia rahumeelselt ( Gandhi , Jeesus , Laozi, Confucius) või sunniviisiliselt ( Lenin , Stalin , Luther, Pol Poth, Peeter I), impulss , mis on muutumiseks vajalik, saab tulla vaid üksikindiviidi seest. Kas enda mõtetest või Hesse sõnadest, mille tähendus suuresti interpreteerijast sõltub. Nii nagu need saab endale arusaadavasse keelde tõlkida röövel, nii saaks neid lõpmatuseni laiaks venitada retoorika põhivõtteid tundev demagoogilise mulli puhuja .
Mina olen radikaalne anarhist ja nartsissistliku isiksushäirega turundusgeenius. Ma tean, kuidas uudisteks kirjutatud ja toimetajatele vastuvõetavaid pressiteateid laiskadele ajakirjanikele saata. Tean, palju makstakse kirjandite, kõnede, kursuse- ja lõputööde kirjutamise eest, tunnen harituse ja hariduse kõiki erinevusi ning võin Hesset parafraseerida otse ja keerutamata. Persse see kirjand , õppimine ja reeglid, persse mingu ka ühiskond, inimesed, raha, armastus – kõik võltsväärtused ja teeseldud tunded. Minnes võtku nad kaasa Maslow püramiid, Freudi, Jungi , Frankli, Lacani jt teooriad. Ajal, mil väline hiilgus ja näiline edukus on tähtsam inimese sisemusest, ning kuskil ministeeriumi määruses või Perekooli foorumis reglementeeritakse, mitu korda peab tulevikku teed sillutavas kirjandis mainima Tammsaaret , ei tasuks midagi tõsiselt võtta.