“Eestlaste maa” Hellar Grabbi (0)

“Eestlaste maa” Hellar Grabbi Teos, mille valisin, “Eestlaste maa”, räägib ajaloost ja poliitikast väga ausalt ja otsekoheselt, mitte   läbi   tsensuuri.   Tekstid   on   jutustavad,   kirjeldavad,   enamus   neist   on   ajakirjanduslikud. „Eestlaste   maa“   kajastab   1953-2003   ajaloolisi,   poliitilisi   sündmustikke   ning   annab   edasi mälestusi. See ongi minu arust Eesti mõttelugu, mõttelugu vanemast ajast, mis paneb tundma veelgi   rohkem   austust   ja   armastust   oma   riigi   vastu   –   tänulikkust,   et   selline   riik   nagu   Eesti eksisteerib.   Hellar   Grabbi   (22.10.1929-28.07.2018)   oli   Eesti   ajakirjanik,   kirjanduskriitik,   toimetaja   ja kirjastaja. Ta põgenes 1944. aastal Saksamaale ning 1949. aastal asus elama USA-sse, mis ei tähenda, et ta kunagi Eestisse ei oleks tagasi tulnud, 1968.-1977. aastatel veetis ta oma elu Eestis. „Vaba   Eesti“   toimetajaks   oli   ta   1955-1964   ning   „Mana“   toimetajaks   1965-1999.   Nende mõlemate   väljaannete   artikleid   on   selles   teoses   toodud   ära   sadakond.   Hiljem   tegi   ta   veel raadiosaateid „Vabadusraadiole“ ja „Raadio Vaba Euroopale“, täpsemalt perioodil 1981-1990, millest osad on samuti kajastatud ka selles raamatus, sest kirjutas ta enam kui 1000 saadet. Hellar Grabbi on teeninud Valgetähe III klassi teenetemärgi ja Riigivapi III klassi teenetemärgi. Valisin tekstideks, millest lähemalt rääkida: Läänemeresoome sugupõlv nr. 102, Mõtteid eesti rahva   vabadusvõitluse   strateegiast,   Milleks   Eesti   Vabariik?.   Ma   valisin   just   need,   sest   need kõnetasid mind kui eestlast kõige rohkem. Läänemeresoome sugupõlv nr. 102 oli saateks „Vaba Eesti“ Ameerika erinumbrile. See lugu on toodud esimeseks kogu raamatus ja on pärit 1955. aastast, seega tundus see mainimist väärt. Miks   peaks   keegi   alustama   just   sellega   oma   lugu?   Vastus   on   lihtne,   sest   see   määratleb hetkeolukorra sellel ajal, see määratleb eestlaste ühe suurima probleemi kui ka selle, mis on meie eesmärk edaspidiseks. Jutt räägib kurvast olukorrast, kus Eesti sugupõlv, kes on sündinud 30ndatel või 40ndate alguses said käia Eesti ülikoolis vaid maksimaalselt paar aastat, siis hävis Eesti Vabariik. See on justkui jumalanna huku üleelanud noorus. Kõik see, mis juhtus, juhtus nii kiiresti, kõik hävis nende endi silme all, see oli tõeline katastroof ja šokk. Ilmselgelt jättis see juhtum sellesse generatsiooni


sügavad   psühholoogilised   probleemid,   mis   avaldusid   näiteks   rahvuslikesse   üritustesse suhtumises, võltsi ja pugemise vihkamises. Noored ei ole valmis võtma positsiooni, vaid lasevad vanemal generatsioonil kõike otsustada. Eesti on kaotanud oma päriskodumaa, kuid ei saa ka kunagi leida uud kodumaad kuskilt mujalt. Edaspidised generatsioonid ei ole enam võimelised ratsionaalselt Eestit meelde tuletada ja omariikluse mõttest aru saada. Sel hetkel olid paljud Eesti noored kasvanud üles hoopis USA-s, Austraalias või Kanadas ja nad on amerikaniseerunud – nad tunnevad   end   küll   eestlastena,   kuid   rohkem   ameeriklastena   kui   eurooplastena.   „Vaba   Eesti“ ajalehe üheks ülesandeks oli vältida eesti noorema generatsiooni eemaldumist eestlaskonnast. See   leht   oli   veidi   radikaalne,   kuid   noored   peavadki   kandma   uusi   mõtteid,   mitte   kopeerima vanematelt. Mulle meeldis  väga selles  loos tsiteeritud  Nathan Marsh Pusey tekst. „Formaalne  hariduslik kasvatus peab panema noored inimesed nägema, et need väärtused, mis nad on endasse peaaegu automaatselt neid ümbritsevast kultuurist absorbeerunud, ei ole tingimata kõrgeimad väärtused. Noored inimesed peavad muutuma rahuldamatuks selle kultuuri suhtes, mida nad aktsepteerivad, ja sellepärast on tarvilik alustada revolutsioone nende mõistuses ja hinges. Meie ülesandeks on hoida elavana noortes inimestes vaprust julgeda otsida tõde, julgeda olla vaba.“ See mõte, mis on selles, on midagi kirjeldamatut, see ongi see, mille poole peaksime kõik püüdlema. See ongi edasiviiv jõud. Mõtteid Eesti rahva vabadusvõitluse strateegiast. See on midagi, mida eesti rahvas üritas luua, et parandada   olukorda,   mis   on   pidevalt   langev.   Eesti   rahva   eksistentsiaalsus   on   juba   vaikselt hääbuv. 1960ndatel teati, et mingit vabastamist Läänest ei tule ning oldi kindlad, et sõda tuleb ning Eesti vabastatakse Ameerika või Saksamaa poolt. Kirjavahetus Soome eakaaslastega andis eestlastele lootust, mis ei ole küll halb asi, aga takistab mõistmast reaalsust. Tuleks öelda, et lootmine Läänele ei ole jätkusuutlik, kuid tuleks välja pakkuda ka mõni aseaine, millele loota saaks. Eesti sihiks on olnud maksimaalprogramm ehk iseseisvaks saamine, kuid järsku toetasid nii mõnedki hoopis minimaalprogrammi ehk Ida-Euroopa föderatsiooni kuulumist.  Eesti rahva olukord oli raske nii majanduslikult kui ka rahva edasikestmise seisukohalt, enam ei olnud kindel, mis eesti rahvast saab. Eestlaste suurimad ohud olid sel hetkel venestamine ja Nõukogude   Liidu   Kommunistlik   Partei.   Teati,   et   kui   Venemaa   intellektuaalne   opositsioon


ühendab jõud töölisopositsiooniga, siis muutub Nõukogude Liit kategooriliselt. Eesti strateegia oli see, et eestlased peavad astuma parteisse ja töötama end nii kõrgele kohale kui võimalik, sest seal saab vähemalt midagigi Eesti heaks ära teha.  Milleks Eesti Vabariik? Mulle, kui mitu generatsiooni nooremale inimesele, tundub see küsimus nii kummaline, miks keegi üldse peaks niisugust küsimust küsima. See tundub mulle kuidagi solvav,   kuigi   ma   ei   tea   elu   ilma   Eesti   Vabariigita.   Siiski   Vabariik,   meie   Isamaa,   eestlaste ühtekuuluvus, demokraatia, imeilus eesti keel ja loodus tähendavad mulle piisavalt palju, et olla kindel, et elu ilma Eesti Vabariigita mina ei soovi.  Paelus,   ideaalsus,   mille   poole   püüeldakse   on   vajalik,   et   ehitada   ühiskonda   või   riiki.   Eesti Vabariik on taasloodud, kuid sellel puudub sisu ja ideoloogia. Peasuundadeks kujunesid kiire ühinemine   Euroopa   Liiduga   ja   liberaalse   turumajanduse   radikaalne   variandini   jõudmine. Esimeseks oli vaja aga eestlaste õigustest loobumine ning rahvusidee taandumine. Sel hetkel on Eesti rahvas väga väike, turvatunne puudub elades hiigelrahva kõrval. Ideoloogiliseks loosungiks tõusis „Saagem rikkaks, saagem jõukaks!“ kuigi rikkaid saab olla ühiskonnas vaid väike osa. Tekkis  püüd  oma  riiki  arendada.   Üheks probleemiks   oli  riigikontroll,  maksuamet,  kaitse-   ja majanduspolitsei nõrkus, kuid selle asemel, et seda tugevdada, hakati seda kergete meetoditega vaikselt lahendama, mis kokkuvõttes ei viinud kuhugi. Oli teada, et Eesti ei pääse Euroopa Liitu veel vähemalt kümme aastat, kui mitte rohkem. Nüüdseks teame, et aega läks kolmteist aastat, sest 2004. aastal sai Eesti Euroopa Liidu liikmeks.  „Eestlaste rikkuseks saaks olla eestlaste riik, nende jõukuseks vabadusmeelne, majanduslikult ja kultuuriliselt õitsev ning sotsiaalselt õiglane, korralikku äraelamist võimaldav ühiskond. Sellist paelust selgel kujul ei ole tõstnud oma lipukirjaks ükski taasiseseisvumisjärgne valitsus.“ Hellar Grabbi. Mina arvan, et see olekski olnud kõige parem põhjendus, ideaal, mida eestlased võiksid mõista ja kalliks pidada. Raamat „Eestlaste maa“ on kirjutatud ajast, millega mul otseseid kogemusi ei ole, kuid siiski suutis see kirjandusteos edasi anda piisavalt hästi oma mõtteid, et suutsin ette kujutada neid olukordi ja samastuda enamuste härra Grabbi mõtetega. Kuigi see on üpriski keeruliselt ja laiali valguvalt kirjutatud raamat, arvan, et seda võiksid lugeda eestlased, kes ei ole veel mõistnud, miks on meie riik meile nii tähtis, sest selle kaudu õpiksid nad Eestit veel rohkem armastama.