Eesti hümni saamisloost I üldlaulupeol, mis toimus Tartus 1869.a., oli peale saksa- ja eestikeelsete laulude kavas kaks soome laulu, üks neist Friedrik Paciuse (1809-1891) ,,Maamme" (,,Meie maa"). Sellele Soomes väga populaarsele laulule kirjutas Johan Voldemar Jannsen laulupeoks eestikeelsed sõnad. Ilmselt võttis ta seejuures eeskujuks Hiiumaa Reigi koguduse õpetaja Gustav Felix Rinne ,,Hiiumaa ehk isamaa laul". Peo esimesel päeval kõlasid vaimulikud laulud, teisel päeval oli ilmalik kontsert. Siis kõlaski F. Paciuse ja J.V. Jannseni ,,Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" esimest korda. Juhatas Jannsen ise. Laul vaimustas nii esinejaid kui ka kuulajaid ning sellest hetkest peale hakkas tema populaarsus üha kasvama
Laulupeol esitatavas repertuaaris on kõige olulisem koht eesti koorilauludel, mis on saanud osaks laulupeo traditsioonist - paljud neist on kavas püsinud peo algusaegadest alates. Neid ajaloolisi laule, millel on sügav tähendus lauljatele ja publikule, kannavad koorid laulupeol ette ka tänasel päeval. Need laulud on kujunenud selle kultuurinähtuse eri ajastuid köitvaks sidemeks ning omaette traditsiooniks. Ent kavas on ka palju 20. saj. jooksul heliloojate poolt laulupeoks loodud kooriteoseid, nii uusloomingut kui rahvalaulu seadeid eri kooriliikidele. Põhilise osa esitatavast muusikast on kirjutanud eesti autorid, kuid repertuaaris on ka teiste rahvaste rahvalaule või populaarset autoriloomingut. Laulupeol ei ole läbi aegade püsivat repertuaari, repertuaar muutub koos ajaga. 4. Oluliseimad dirigendid, Laulupidude hitid Oluliseimad dirigendid Gustav Ernesaks ; Eri Klas ; Riho Päts ; Neeme Järvi ; Hirvo Surva Laulupidude hitid
populaarsed ja on siiamaani(Minge üles mägedele). Tema laulu loomingit iseloomustab muretus, optimism, lõbus meeleolu, naiivne ilutsemine. Ta katsetas ka ooperiga, 1908 valmis neljavaatuseline lauleldus(Uku ja Vanemuine), aastaid oli vanemuise koorijuht. Hermann oli ka üks rahvaviiside kogumise algatajaks. Hermann uskus eestlaste arengusse. Kunileid oli eesti rahvusliku koorimuusika üks rajajaid. Ta kirjutas esimese laulupeoks laule, Mu isamaa on minu arm"Mu isamaa on minu arm",1869. aasta laulupeol oli Kunileid Jannseni kõrval laulupeo üldjuht ning kooride võistulaulmisel zürii esimees, jakobsoni mõjul tegeles eestirahva lauluga. Õppis valga seminaris. Aleksander Thomson sündis Sangastes veskirentniku pojana, Koorihelilooja, eesti rahvusliku koorimuusika rajajaid, Koorihelilooja, eesti rahvusliku koorimuusika rajajaid, järgis vanarahvalaulude traditsioonee. Thomsoni
jättis lapsemeelse mulje ( nt. pilved on nagu suhkruvatid) 12. Skulptuuride ruumist tuntsime ära: August Weizenberg "Kristus" (marmor) Juta Eskel "Marie Under" (pronks) Ülo Õun "Veljo Tormis" (pronks) Aime Kuulbusch "Juhan Viiding" (pronks) Jaan Koort "K.Pätsi büst" (graniit) Juhan Raudsepp "Friedeberg Tuglase portreebüst" (pronks) 13. Eesti kunstnike II maailmasõja järgne looming: Leili Muuga "Ettevalmistus laulupeoks" (õli) Evald Okas "Kaevurid" (õli) Viktor Karrus "Vilja riigile" (õli) Adamson - Eric "Laulupidu" (õli) Valerian Loik "Protestilaul" (tempera,õli) Ilmar Malin "Lenin" (õli,kollaaz) Johannes Saal "Metropol" (õli) Johannes Saal "Nõuame rahu" (õli) Edgar Viies "Põlenud linn" (raud,keevitus) Johannes Saal ,,Metropol" 14. KUMU arhitektuur üldiselt on väga moodernne. Ehitisele on omane vormijulgus. Hoone on suur ja avar
ning Akadeemiline Emakeele Selts. S. Sommeri ja Akadeemilise Emakeele Seltsi aktiivsel taotlusel määrati kolmele silmapaistvamale setu laulikule ( "Setukeste laulude" kaudu tuntuks saanud setu lauluemadele Hilana Taarkale (1856 1933) ja Martina Ir´ole (1866 1947) ning uue setu eeposega samasuguse positsiooni võitnud Anne Vabarnale) 1926. a. Eesti Vabariigi poolt igakuine väike toetusraha. A. Vabarna kohtas S. Sommerit setu laulikute peol (nimetatud ka 1. setu laulupeoks) 1922.a. sügisel Petseris. A. Vabarna jaoks oli too esinemisvõimalus tähendanud ebaõnnestumist, sest teda ei lastud laulda kuulsate laulikute Miko Ode, Martina Ir'o ja Hilana Taarkaga samas rühmas. Tihedam kontakt sõlmus lauliku ja S. Sommeri vahel pärast seda, kui A. O. Väisänen oli avastanud Anne eepika-ande. Anne on oma lastel lasknud kirja panna arvukaid improvisatsioonilisi pöördumisi ja kiidulaule S. Sommerile aastatel 1925-1927 ja hiljemgi
Veidi hiljem, 1880ndatel tekkis ka ajalooline ilukirjandus. Esialgu arenes rahvuslik kirjandus Faehlmanni-Kreutzwaldi ühistegevusena rahvaluule baasil, mida oli kogutud ja kirjanduslikult töödeldud. Luules ja proosas oli tähtis koht Lydia Koidulal, kes ka mitu näidendit kirjutas. 1880ndatel lisandub kirjandusse väga palju uusi nimesid ning ajapikku hakkab süvenema realistlik ajajärk. Rahvusmuusika tekib seoses laulukooride arenguga. Laulupeoks ettevalmistusel loodi esimesed isamaalised laulud. Kuni sajandi lõpuni toimub areng koorilaulu tasemel. Kui vahepeal hakkas peale tungima venestus, siis 1890ndatel algas nn rahvusliikumise renessanss, mis kulmineerus 1905. aasta revolutsiooniga. Sellel perioodil hakkas tekkima karskusseltse, laulukooride ja muusikaorkestrite arv tõusis. Pärast pikemat vaheaega korraldati K. A. Hermanni eestvedamisel 1891. 10 aastal Tartus laulupidu
Eesti muusikat esindasid veel kaks eesti laulu - A.Kunileid “Mu isamaa on minu arm” ja “Sind surmani”. Samuti esitati laulupeol vene riigihümn. Ühendrkoorid olid juhatatud J.V. Jannseni ning A.Saebelmanni poolt, puhkpillid D.O.Wirkhaus poolt. Koore tuli üle eesti (Tallinna Estonia seltsi meeskoor, Kursi, Tartu, Jõhvi, Peetri, Tarvastu jne). Laulupeo kõnedest on meelde jäänud J. Hurt, kes rõhutas õppimist ning suunas inimesi asju tõsisemalt võtma. Laulupeoks saadi luba aga kahe aastaga ning laulukogumin läks trükki alles mõni kuu enne pidu. Tänu headele suhetele Soomega sattusid siia läbi Koidula, Jannseni ja Jakobsoni soomlaste laulukogusi. Koos saksa heliloojate kirjutatud lauludega toimusid mõjutused esimese laulupeo repertuaaris. 8)Venestamisajajärgu laulupeod IV – VI. Kuidas saadi luba taolisi üritusi korraldada? II rida laulupidu.tartu.ee/muuseum/ Viimane tsaariaegne laulupidu kui märk rahvuskultuurilise iseseisvuse sünnist.
Hakati trükkima noote, telliti rinnamärgid, ehitati lava ning loodeti heale sissetulekule peo õnnestumise korral. Suurimate majanduslike raskustega tuli võidelda ehituskomisjonil, kelle peamiseks ülesandeks oli leida sobiv väljak ja ehitada sinna poodium lauljate jaoks, katusealused einelauale, panna istekohad publikule jms. Sobiv aed leidus Peterburi tänava ääres mäenõlvakul. Nõnda oli üks peaküsimusi soodsalt lahendunud. Laulupeoks vajalikud ehitused pidi ehituskomisjon ise püstitama, kuid selleks puudus vajalik kapital ning loobuti luksusest. Eestlased piirdusid kõige hädavajalikuga. Lauljate jaoks ehitati kõrgendatud põrand, kuulajatele seati rohkesti lihtsaid pikki pinke ja püstitati mõned telgid einelaua jaoks. Kassakomisjonil polnud enne pidu suurt tegevust, kuid pidupäeval oli piletimüügiga rohkesti askeldamist. Piletihinnad määrati võimalikult madalad esimene plats maksis 50, teine 30 ja
Õhtul oli ettenähtud pidusöök. Viimasel päeval, 13. juunil pärast lõunat kell kolm toimusid üksikkooride esinemised ja õhtul oli rahvapidu koos jaanitulega. Peotoimkond hoolitses ka linna ja peopaikade kaunistamise eest. Rahvas võttis samuti osa linna ehtimisest. Tänavatel rippusid punutud vanikud, mille sisse olid seotud soovitusetähed, nagu ,,Elagu eesti laul", ,,Elagu eesti lauljad". 5. Laulupeo kontserdikava Kolmandaks laulupeoks ilmus trükist koorilaulude kogu ,,Eesti tänu-laulu-pidu laulud. Keiserliku Majestedi Aleksandri II 25-aastase valitsuse juubeli-püha mälestuseks välja annud pidu toimkond". Teos oli eelmiste laulupidude nootide kõrval hoopis väiksema mahuga (40 lk) ja sisaldas 19 laulu. Paistab silma vaimulike laulude vähesus- ainult kolm- ja need on paigutatud läbisegi ilmalikega, nagu neid ka peol ette kanti. Raamatu eessõnale on alla kirjutanud H.Rosenthal, kes oli ilmselt kogu koostajaks
Laulu- ja Mänguselts ,,Ilmatar" loodi aastal 1887 Suure-Jaanis Joosep Kapi eestvedamisel. 1890. aastal täiendati koori naislauljatega ning laulutraditsioonde edasikandjateks jäi segakoor. Joosep Kapp koos oma abikaasaga olid auliikmeteks ning esimeseks dirigendiks sai Juhan Mein. Koori peajuhatajaks jäi surmani (1894) Joosep Kapp. Orelil saatis 35- liikmelist koori J. Kapi poeg Artur Kapp. (Erik 1962:13, Jürisson 2005) 1891. aastal osaleti Tartus Üldlaulupeol, mis oli seltsi esimeseks laulupeoks. 1892. aastal võttis peadirigendi ameti üle 45 aastaks Hans Kapp. Kahe aastaga saadi juurde 30 liiget. Tallinnas üldlaulupeol saavutati ,,Ilmatari" topeltmeeskvartetiga II koht ning nad olid 14 oodatud järgmisel aastal ka Soome laulupeole. 1903. aasta kihelkondlikul laulupeol juhatas koore Artur Kapp ning kaasa tegid ka Peterburi Konservatooriumi üliõpilased Mart Saar ja Juhan Aavik. 1904. aasta 7. novembril avati ,,Ilmatari" uus seltsimaja
tähendas paljude jaoks laulude ümberõppimist ning selle koormusega poleks lauljad veel hakkama saanud (Palamets, Hillar 1994:8-9). Carl Robert Jakobson koostas koorilaulude kogumiku ,,Vanemuise kandle hääled". Raamatus on 5 laulu meeskooridele: ,,Miks sa nutad, lillekene?" ja ,,Meil aia äärne tänavas". Olid ka Kunileiu laulud ,,Mu isamaa on minu arm", ,,Sind Surmani" ja Lydia Koidulalt ,,Mu isamaa, nad olid matnud". Raamat kahjuks aga laulupeoks valmis ei saa ja ei mõjuta peokava (Laulupeomuuseum). 8 Jannsenil tekkis Jakobsoniga repertuaariga seoses konflikt. Alguses oli Jakobson lubanud peo korraldamisele igati kaasa aidata. Vahetult enne pidu muutis aga meelt. Ta pidas repertuaari liiga saksapäraseks ning priiuse juubeli tähistamiseks ebasündsaks, sest tegelikku priiust polnud talurahvas veel saavutanud. Nii jäi ta peo ettevalmistamisest kõrvale ja asus hoopis vastasseisu (Palamets, Hillar 1994:9).
esimese Eesti üldlaulupeo korraldamisest (kuigi hiljem asus sellega opositsiooni) ja võitles visalt selle eest, et eestlaste esimesel suurel ühiskontserdil ei lauldaks ainult saksa koorilaule, vaid ka eesti oma algupärandeid ja soome kooripalasid. Selleks õhutas ta noort andekat muusikameest Aleksander Saebelmann-Kunileidu komponeerima, nii et 17 nende ühistöö viljana sai laulupeoks valmis algupäraste eesti koorilaulude kogu ,,Vanemuine Kandle healed"(I osa ilmus 1869.a., II osa 1871.a.). Jakobson koostas ka rahvalaulude laulmiseks noodikogu ,,Rõõmus laulja"(ilmus 1872.a.), mis sisaldab ka eri maade rahvaviise(eesti, soome, rootsi, sitsiilia). Nõnda on Jakobsonil ka arvestatavaid teeneid eesti muusika arendamisel 2.7 Kolm isamaalist kõnet 1868 ja 1870 pidas Jakobson Vanemuise seltsis kolm isamaakõnet, milles kritiseeris 700-
annaabi.ee 
