,,Vikerlased" ,,Vikerlased" on 1928. aastal Evald Aava poolt kirjutatud esimene Eesti rahvuslik ooper. Esietendus 8. septembril 1928. aastal Estonia teatris. Tegemist oli kolmevaatuselise ajaloolisromantilise ooperiga, mille libreto kirjutas Voldemar Loo. Ooper käsitles inimsaatuse kujunemist Sigtuna hävitamise retke taustal. ,,Vikerlaste" muusika on aastakümneid veedelnud nii esitajaid kui ka kuulajaid oma laululisuse ja helikeele rahvusliku värvinguga. ,,Vikerlased" Ehkki Aav ei kasutanud rahvaviise, andis tema huvi rahvalaulu vastu kogu teosele rahvusliku ilme. ,,Vikerlastes" leidub rohkesti emotsionaalset ja väljendusrikast meloodiat. Teosel oli üsnagi suur menu ning Aavast sai koheselt vägagi tunnustatud helilooja. ,,Vikerlased" esmalavastust mängiti kokku 22 korda, mida oli oma aja ja olude kohta ebatavaliselt palju.
mööduja”). Siiski ei jäänud Runneli loomingus põhikohale viha ja kurbus, vaid armastus kodu vastu. Väga tähtsaks läbivaks teemaks on isamaaline luule, kuid ei puudu ka armastus- ja loodusteemalised luuletused. Luulel oli tihti poliitiline tähendus, mis oli varjatult kui ka avalikult nõukogudevastane. Runneli loomingus on põimunud regilaulu, riimilise rahvalaulu ja kunstluule võimalused, muutes tema värsid rahvalikkuse ja laululisuse sulamiks. Kõige tuntum luuletus, mis on tehtud lauluks, kannab nimetust “Jaanipäev”, mis pärineb luulekogust “Laulud tüdrukuga”(1967). Vello Toomemets on meenutanud, et ta tahtis ansambli Fix uue liikmena kirjutada ise laulu, kuid ühel talveõhtul tutvus ta Hando Runneli loominguga ja leidis just sellele luuletusele sobiva viisi. Mina tutvusin tema loominguga teostes “Laulud tüdrukuga”,“Punaste õhtute purpur” ja lugesin Internetist keskkoolile mõeldud luuletusi
(“Nüüd”). Luulekogu läbib tõdemus, et soov kogu rahvast ühendavale eesmärgile jõuda nõuab valitutelt ausat pühendumust. Runneli poeetikavõttestik on rikas, selles on põimunud regilaulu, riimilise rahvalaulu ja kunstiluule sõnastus- ja vormielemendid. Need poeetilised kujutamisvahendid on rahvapärase elutunnetuse avamise teenistuses ning tagavad värsi originaalsuse, sageli laululisuse. Kujund on ökonoomne ja intensiivne, dünaamikat lisab assotsiatsiivsus, ühtekuuluvusele kogu eesti luuletraditsiooniga osutab allusiooniderohkus. Tema loomingu erilise populaarsuse okupeeritud Eestis tagas ühelt poolt värsistamise ning kujundite rahvapärasus ning üldmõistetavus, teisalt aga Runneli oskus mõistukõneliselt vihjata nõukogude süsteemi ebakohtadele. Ühiskonnakriitiline tendents on tema luules olnud tugev, see sai nõukogude perioodil avalduda peidetult,
suhtumine kaasinimestesse. Teisenemine ilmneb kogus "Avalikud laulud" (LR 1970), milles teravduvad mitmed argiprobleemid, inimelu tervikuna asetseb igavikulisemale taustale, isamaausutunnistus saab selgema väljenduse. Runneli poeetikavõttestik on rikas, selles on põimunud regilaulu, riimilise rahvalaulu ja kunstiluule sõnastus- ja vormielemendid. Need poeetilised kujutamisvahendid on rahvapärase elutunnetuse avamise teenistuses ning tagavad värsi originaalsuse, sageli laululisuse. Kujund on ökonoomne ja intensiivne, dünaamikat lisab assotsiatsiivsus, ühtekuuluvusele kogu eesti luuletraditsiooniga osutab allusiooniderohkus. Tema loomingu erilise populaarsuse okupeeritud Eestis tagas ühelt poolt värsistamise ning kujundite rahvapärasus ning üldmõistetavus, teisalt aga Runneli oskus mõistukõneliselt vihjata nõukogude süsteemi ebakohtadele. Ühiskonnakriitiline tendents on tema luules olnud tugev, see sai nõukogude
Aava tunti kui terase mõtlemise ning lakoonilise ja täpse jutuga head kõnemees Evald Aava peateost, ooperit "Vikerlased", peetakse esimeseks eesti rahvuslikuks ooperiks. See esietendus "Estonias" 8. septembril 1928. aastal. Peategelaste psühholoogilisele draamale annavad tagapõhja ajaloolised sündmused - 1187. aastal toimunud eestlaste sõjaretk Rootsi ja Sigtuna linna hävitamine. "Vikerlaste" muusika on aastakümneid veedelnud nii esitajaid kui ka kuulajaid oma laululisuse ja helikeele rahvusliku värvinguga. Aav oli aastaid töötanud "Estonia" ooperikooris ning kokkupuuted romantilise itaalia ooperiga õpetasid teda armastama emotsionaalset ja väljendusrikast meloodiat. "Vikerlastes" leidub seda rohkesti, näiteks Sigtuna vürsti Olavi aarias. Ehkki Aav ei kasutanud rahvaviise, andis tema huvi rahvalaulu vastu kogu teosele rahvusliku ilme. Siin on ka vahvaid kooristseene, nagu populaarne meeskoor "Läki, läki!". Teosel oli üsna suur menu
Luuletaja arvab nii, et kõike, mida pakub elu, on ka värsiväärne. Runneli luulet on väga palju viisistatud. Runneli tekstid levisid laulude vahendusel. Tõenäoliselt on Runnel olnud heliloojate seas soosituim Eesti luuletaja. Tema poeetikavõttestik on rikas, selles on põimunud regilaulu, riimilise rahvalaulu ja kunstiluule sõnastus- ja vormielemendid. Need poeetilised kujutamisvahendid on rahvapärase elutunnetuse avanemise teenistuses ning tagavad värsi originaalsuse, sageli laululisuse. Suur osa Runneli luulest on viisisitatud. Tema loomingu erilise populaarsuse okupeeritud Eestis tagas ühelt poolt värsitamise ning kujundite rahvapärasus ning üldmõistetavus, teisalt aga Runneli oskus mõistukõneliselt vihjata nõukogude süsteemi ebakohtadele. Ka Ave Alavainu on öelnud ,,Ilma Hando Runnelita ei oleks üldse olnud laulvat revolutsiooni. Ta pole ainult luuletaja, vaid ka mõtleja." 6. KASUTATUD KIRJANDUS http://handorunnel.comuv.com/index.php?
Kirjanduslikest arhetüüpidest toituvat luulet sisaldab ,,Kiikajon ja kaalepuu"(1991). ,,Laulud eestiaegsetele meestele"(LR 1988) on tervikuna rahvusliku enesetunde poeesia, mida juhib vastutus lahkunud põlvkondade ees. Kogu ,,Oli kevad, oli suvi"(1992) näitab autori muutumist lüürilisemaks ning enesekesksemaks. H. Runneli poeetikavõrgustik on rikas, selles on põimunud regilaulu, riimilise rahvalaulu ja kunstluule võimalusi vormist kuni elutundeni originaalseks rahvalikkuse ja laululisuse sulamiks. H. Runneli luulel oli tihti poliitiline tähendus ning see oli varjatult(mõnikord ka avalikult) nõukogudevastane. H. Runnel on koostanud ,,Valmiku eesti põrandaalust luulet"(Stocholm 1983). H. Runneli luule põhineb uuemal rahvalaulul ja selle poeetikal. · Värsi- ja stroofikordused; · Refrään; · Alg- ja lõppriim; · Taotuslik vemmalvärss Suur osa luuletaja tekstidest on viisistatud. Runneli loomingul on kaks põhitahku:
kõnemeest. Evald Aava peateost, ooperit ’’Vikerlased’’ (1928), peetakse esimeseks eesti rahvuslikuks ooperiks. See esietendus Estonias 8. septembril 1928. aastal. Peategelaste psühholoogilisele draamale annavad tagapõhja ajaloolised sündmused - 1187. aastal toimunud eestlaste sõjaretk Rootsi ja Sigtuna linna hävitamisel. ’’Vikerlased’’ muusika on aastakümneid veedelnud nii esitajaid kui ka kuulajaid oma laululisuse ja helikeele rahvusliku värvinguga. Aav oli aastaid töötanud Estonia ooperikooris ning kokkupuuted romantilise itaalia ooperiga õpetasid teda armastama emotsionaalset ja väljendusrikast meloodiat. Ehkki Aav ei kasutanud rahvaviise andis tema huvi rahvalaulu vastu kogu teosele rahvusliku ilme. Teosel oli üsna suur menu. Aavast sai korrapealt kangelane ja tunnustatud helilooja. Esmalavastust mängiti 22 korda ning seda oli omas ajas ja oludes ebatavaliselt palju
mõjule rahvaliku, konkreetse ja pildirikka luulekeelega ning sundimatu huumoriga. Rannaloodus ja merepildid on tema luules eluvärskelt nähtud ja osa tema armastuslaule ei hooli 1940ndate esteetilistest arusaamadest. Luulekogus „Mere ja taeva vahel“ ja pärast seda loodutes muutub ta kirjutusviis süngemaks, käsitlus indiviidikesksemaks, hakkab sallima hellalt intiimseid või traagilisi toone. Luuletus „Kuidas kalamehed elavad“ esindab tema luule laululisuse alge üht olulisemat saavutust. Mõtisklev-humoristlik nimiluuletus „Mere ja taeva vahel“ on ballaadilise omapärast arendusvõimalust. Luulekogud: „Karm noorus“, „Tormi Poeg“, „Järvesuu poiste brigaad“, „Poeem Stalinile“, „Mina – kommunistlik noor“, „Merelaulud. Tormipoeg“, „Õhtu Nekrassoviga“, „Valus valgus“, „Kümme luuletust“. D. Vaarandi I luuletus ilmus 1936. Debüütkogu „Põleva laotuse all“ paistis silma isamaa-armastuse ja koduigatsuse
aga selleks ajaks oli Bach muutunud vaieldamatuks klassikuks. Kirikumuusika praktikas eelistati ka 19. sajandi lõpul ,,õilsat lihtsust". Huvitav on mainida, et kui Brahms kirjutas koorile motette ladinakeelse tekstiga, lähtus ta Palestrinast, kui saksakeelse tekstiga, siis Bachist. (Brahms tegutses teatavasti ka koorijuhina.) Katoliku kirikumuusika vallas tuleb kindlasti nimetada Schubertit (6 missat ja palju suurepäraseid väikevorme), kes ühendab laululisuse (sõnast Lied) ja austria kirikumuusika vanad polüfoonilised traditsioonid, vahel järjestab teksti vabamalt kui tohiks. Nii tema kui ka paljude teiste (Liszti suure koosseisuga suurvormid, Berlioz) vokaalteostes on olulisel kohal sümfooniline arendus, töötlemine, teema transformatsioon (sümfoonia ja Beethoveni mõju, mis ka siia tungis). Prantsusmaal kirjutas tavapäraseid, aga huvitavaid teoseid Cherubini (2 reekviemi). Berlioz lähtus
annaabi.ee 
