Hilana Taarka (Vasila taarka: 22. Märts 27. Detsember) oli Hilana külast pärit setu lauluema. Taarka oli kõige suurem sõnaline, seto laulutraditsioon edasiviiv, jõuline ja isepäine isiksus. Ta oli esimene kaheksast lapsest, kes sündis Gavrila Matsi ja Karassima Oka perre. Ema oli tal hea laululine ,kellega koos käis ta pulmades laulmas: ema oli eestlaulja ja taarka laulis killõt.Hilana isa sattus alkoholi ja mängusõltuvusse, mille pärast sattus nende pere vaesusesse. Hilana Taarkat kardeti ning temasse suhtuti äärmiselt vastuoluliselt
Sündis Põlva kihelkonnas Himmaste külas. Õppis Põlva kihelkonnakoolis, Tartu kreiskoolis ja gümnaasiumis, Tartu Ülikoolis usuteadust, täiendas end Helsingi Ülikoolis. Töötas kofuõpetajana, gümnaasiumiõpetajana, pastorina Otepääl ja Peterburis Eesti koguduses. Hurt rajas kogujate võrgu, kuhu kuulus 960 kogujat. Jakob Hurt koostas kogumiku "Setokeste laulud". Setomaal käis laule üles kirjutamas A.O. Väisanen. Teda peetakse seto lauluema Anne Vabarna avastajaks. Anne Vabarna laulis ette Peko eepose. Lauluema ei osanud lugeda ega kirjutada. Laulud ja lood kirjutas üles vanem poeg. Räpina kandist pärit folkloristi Paulopriit Voolaisega koostöös sündis Peko. Rahvaluule koguja oli ka Paul Hagu.
lood (Rohtmets, 2004: 282). · Obinitsas Meremäe vallas asub 3 meetri pikkune 9 tonni kaaluv graniidist valmistatud Seto Lauluimä mälestusmärk, mis püstitati 1986. aastal IV Setu Leelopäevadel. See mälestusmärk on kõigile sealsetele kuulsatele lauluemadele, eeskätt Hilane Taarka (1856 1933), Miko Ode (1864 1924), Irö Martina (1866 - 1947) . Lisaks on lauluema kuju ümber mitmeid mälestusmärke armastatud leelotajatele (Seto Lauluema monument... 2009). Hilana Taarkast tehti ka 2008. aastal film, mis põhineb Kauksi Ülle kirjutatud näidendil ,,Taarka", mida võis näha Obinitsas seto seltsimaja õuel aastatel 2005 ja 2006. · Tobrova Lihavõtte e. Ülestõusmispühade tsässon on Tobrova küla peamiseks vaatamisväärsuseks. Tobrova külas on piirkonnas ainukene terviklikult säilinud tüüpiline seto talu - Luikjärve talu. Talu mõned hooned on ehitatud ajal, mil Setomaal
aastal oli smauti vaevaline. Uuesti trükki pääses ta alles 1955.aastal, kui ilmusid vene bõliinade tõlked, millele järgnesid mahukad antiikeeposte vahendused. Annisti edasine teaduslik tegevus seondub folkloristika ja „Kalevipojaga“. Alles 1969.aastal sai eesti keeles ilmuda tema sõjaaegne uurimus „Kalevala“ kui kunstitos“. Elu lõpus sai Annist hakkama veel millegi suurejoonelisega: kirjutas kolm rahvaluule vormis kunsteepost, millest tema eluajal jõudsid ilmuda „Lauluema Mari“(1966) ja „Karske Pireta, maheda Mareta ja mehetapja Maie lood“(1970). Viimane, „Udres-Kudres, päeva poeg“ ilmus postuumselt 1990.
Lauluande päris ta oma emalt, kellelt ta siiski ei saanud üle võtta kogu laulurepertuaari, sest ema kaotas ta juba 7aastasena. Rohkem jättis ta laule meelde oma tädilt, venna talus elavalt haige jalaga vanatüdrukult, ning küla teistelt laulikutelt. Anne oli küll tuntud kui sõnaosav laulik, keda meeleldi kutsuti pulmadesse laulikuks, aga veel laiemalt teati teda ämmaemandana. Anne koostas seto eepose "Peko". Et Anne ise oli kirjaoskamatu, pani dikteeritud värsid paberile lauluema 19aastane poeg Ivo. Anne esinemised Tavaliselt tasuti Annele laulude ja esinemiste eest pulmades natuuras ehk söögi ja joogiga, aga hiljem hakkas ta oma laulude eest raha ja palka saama. Kuni oma 50. eluaastani polnud Anne Petserist kaugemale saanud. Tema esimene avalik esinemine oma leelokooriga väljaspool Setumaad toimus Tartus Anne koor esines "Vanemuise" teatris. 1947.a. avanes Anne Vabarnal võimalus oma elu kõige kaugemaks reisiks ta koori laulud kõlasid Moskvas linna 800
Et kiri ise pole säilinud, pole võimalik enam tuvastada, millises ulatuses ning kui täpselt järgis laulik saadud näpunäiteid. Võib vaid oletada, et eepose sündmustikus on laulik järginud P. Voolaine skeemi üsna täpselt, kuid täielikult on laulikupoolseks lisanduseks kogu epiloog [v. 5379-7982]. Anne Vabarna hakkas pärast kirja saamist lugulaulu kohe sõnastama. Et Anne ise oli kirjaoskamatu, pani dikteeritud värsid paberile lauluema 19-aastane poeg Ivo (Jaan). Tekst on talletatud 388 leheküljelisse kaustikusse laustekstina (värsivahesid eristamata). Tekstualiseerimine lõppes 1927.a. maikuuks ja valminud käsikiri saadeti Akadeemilise Emakeele Seltsi kaudu P. Voolainele. Uut setu eepost tutvustab P. Voolaine eesti üldsusele juba järgneva aasta algul. Koostöö edukusest tiivustatuna läkitab P. Voolaine 1927. a. oktoobris kirja teel uue tellimuse, seekord värssromaani "Ale" sõnastamiseks
ajalehtedest, teatmeteostest, Kuingriidipäeva lehtedest. Kuningriigi päev, millest oma uurimistöös räägin, on ellu kutsutud ühendamaks nii põlisaladel elavaid kui ka väljarännanud setusid, pakkudes erinevaid tegevusi, võistlusi ja meelelahutust. Minu uurimistöö eesmärgiks oli kirja panna Setu Kuningriigi päevade ajalugu. 3 Kuningriigi Päeva traditsiooni loomise ajendid Setomaa eepos ,,Peko" laulab lauluema Anne Vabarna vägimehe Peko Setomaa kuningaks. Kuna kuningas magab Petseri linna liivakoopas, peab igapäevaselt keegi Setomaad valitsema. Nii tulevadki setod igal aastal kokku, loovad oma kuningriigi ja valivad oma kuninga ja kuninga meistrid oma maad valitsema. Kuningriigi loomisel võeti eeskuju Norras ja Rootsis elavatelt metsasoomlastelt. 1991. aastal käis Paul Hagu koos Hellero poistega Norramaal ja nägi midagi, mis setodelegi sobiks
kõik üle saada ei suudagi. Huvi suurenemist seto keele vastu võib märgata alates 1990. aastatest, mil hakkas tasapisi hoogustuma kõik omakultuuriga seonduv. Kui soovid kuulda arhailist seto keelt, leia võimalus, et kuulata laulmas seto leelokoori. Leelo on seto regivärsiline rahvalaul, kus eeslaulja improviseerib sõnad, mida koor järele kordab. Kuulsaimad lauljad on suutnud laulda isegi 10000-20000 värssi ning teeninud selle eest aunimetuse „Seto lauluema“. Setode riietus Seto rõivaste kandjad on tänapäeval peamiselt laulukooride ehk lauluansamblite ehk lauluparkide liikmed, aga ka käsitöö või seto traditsioonilise köögiga tegelejad, seto kultuurist huvitatud inimesed. Peamiselt näeme seto rõivaid kultuuriüritustel ja suurematel seto kultuuriga seonduvatel rahvakogunemistel Setomaal. Seto rõivastusel on läbi aegade olnud kindel reeglistik: rõivakomplekt näitab selgelt ära
edasiandmise täpsus ning uute laulude improviseerimine. Eeslaulja on regivärsi ettekandes soolo-osa esitaja, aga ka laulujuht, kes peale teksti valib ka laulu tempo ja meeleolu. Iga edasiandja on kaasautor, kes jätab tekstisse oma jälje. Nimetus laulik on rahvapärane. Sünonüümideks: luuletaja, veeretaja, sõnasepp. Laulujuht on: eestlaulja, eestütleja. Lauluoskajat nimetati Kihnus lauluinimene, mujal veel laululine, sõnuline, Setus lauluema. Rahvalaulik on laulu elav esitaja, kollektiivse traditsiooni hea tundja ja selle autoriteetne kandja, kes võib esineda laulujuhina kooris või üksilauljana, hea kultuse ja kommete teadja, tema sõnades on oletatud ka maagilist jõudu. Laulja võib ühtaegu olla loov isiksus, kelle on oma tekst, kes samal ajal suudab laulu vajadustele kohandada, tarbe korral täiendada, ja kui vaja, edasi arendada.
seade teinud. Rahvalaulu esitaja ja looja kui isiku ühiskondlik seisund on muutunud. Arhailisemas laulustiilis loovad uusi lugusid veel tänapäevalgi siiski seto laulikud. 1.5.1 Virve Köster Virve-Elfriede Köster, neiupõlvenimega Haavik, on 30. jaanuaril 1928.aastal Pärnus sündinud eesti rahvalaulik. Rohkem on Virve tuntud Kihnu saarel Järsumäe talus asuva elukoha järgi Järsumäe Virvena või Kihnu Virvena. Praeguseks on ta lauluema staatusesse tõusnud ning populaarne nii vanade kui noorte hulgas. Ta on ligi 400 laulu autor, tema tuntuimaks lauluks on "Mere pidu", mille sõnad on toodud lisa 1 all. Laul sündis Virvele peaaegu saatuslikuks saanud kogemuste tagajärjel kaks korda uppumissurmast pääsenuna kirjutas ta kurbadest kogemustest lõbusa laulu. Selle laulu tegi kuulsaks ansambel Kukerpillid, kelle repertuaari on Virve andnud kümneid lugusid. Järsumäe Virve teine plaat ilmus 2007
astsin maha apsatile, :,: mis mu täkk ei jõuaks tassi, saaparauad raksatile. virku loom siit ära viia?" :,: Laulud abielust kirjeldasid muistset abielu, mehe ja naise omavahelisi suhteid, talupere teiste liikmete suhtumist perre juurdetulijasse. Neil oli seoseid pulmalauludega ja neidude õpetuslauludega. 8. RahvalaulikudLaulik (eeslaulja, eestütleja, lauluinimene, laululine, sõnuline) on rahvapärane nimetus. Setu lauluema on viide lauliku vanemale elueale, kuid ka austav nimetus. Rahvalaulik on laulu elav esitaja ja kollektiivse traditsiooni hea tundja. Eeslaulja oli nii kommete täitmisel kui laulmisel sageli juht, kes valis laulmiseks sobiva hetke, teksti, tempo ja meeleolu. Tema sõnades on tunnetatud maagilist jõudu. Mõnikord võis ta olla ka rahvaarst, teadja. Rahvatraditsioonis on laulikul määrav osa. Temast sõltus teksti püsimine või muutumine, edasiandmise täpsus ning uute laulude loomine ja
("Suvi"). Luulesse tuli ka realismi ("Udus", "Umbtänav" , "Öölaul".) Eesti keele ja rahvaluule uudne kasutus ning realismi ja sümbolismi omapärane kooslus tulevad eriti edasi 40ndate algul.Aine on võetus eesti küla-ja maaelust. Sõjaaegsed luuletused on sõnastatud rahvaluule lähedase kujundlikkusega("Vabadik", lühipoeem "LEib") - vaoshoitud tundetooniga, sisemiselt pingestatud , rahvalikult lihtsad , sõnauuenduslikud.Betti Alver oli uusaegne rahvalaulik ja lauluema sõja-aastatel. Mõjutused ja eesti(kunst)luulest - M.Under, eriti J.Liiv, Suits. Hilisem luule - 60ndatel pärast pikka eemalolekut , jätkas väga tõsises toonis arupidamist omaenda ja rahva saatuse üle.Silma paistavad eriti mõtteluuletused ("Tähetund","Tuulde räägitud") -kutsuvad olema inimst aus. Valitsevadmälestus-ja kujutluspildid. ("Noorus"). Läbielatud rasket ega kujutab luuletus " Pärast pikka põuda". 60-70ndate luule arendab edasi omaloodud mütoloogiat. ("Sõnarine")
annaabi.ee 
