Odüsseia „Odüsseia“ on pimeda vanakreekas elanud Joonia laulik Homerose kirjutatud eepos. See on järg teosele „Ilias“. On välja selgitatud, et teos loodi umbkaudselt kuussada viiskümmend aastat eKr ning see koosneb kaheteistkümnest tuhandest ühesaja kümnest daktülilise heksameetriga värsist. Lisaks sellele on teos jaotatud kahekümne neljaks lauluks. On üsna tõenäoline, et teos on loodud Mükeene ajastul ning seda mitmete laulikutest-aoidide poolt. „Odüsseia“ sisaldab hulgaliselt meremehejutte. Eepos algab sellega, et jumalad käsivad Hermesel vabastada nümf Kalypso juures viibiv Odysseus. Samaaegselt käivad peategelase naise ukse taga pidevalt kosilased, kuna kakskümmend aastat kadunud olnud Odysseus arvatakse surnud olevat. Mehe poeg Talemachos asub enda isa otsinguile. Ta purjetab läbi nii Pyloselt kui ka Spartast, neist viimase kuningalt saab ta Odysseuse kohta andmeid.
Aulos levinuim puhkpill, enamasti topeltaulos (kahest pillitorust kokku seatud) läbilõikava kõlaga, kasutati soolopillina, eriti Dionysose kultuses Paaniflööt, paanivile ehk süürinks mitmest vilest kokku seatud puhkpill Löökpillidest vasktaldrikud, tamburiin ja kastanjetilaadne krotala Arhailine ajajärk (8 - 6.saj eKr) Rahvaluule ja rändlaulikute loomingu kujunemine kunstipärasteks eepilisteks lugulauludeks ehk eeposteks. Homerose eepostes räägitakse kutselistest laulikutest aoididest, kes lüüra saatel eepilisi laule esitasid. Eeposed olid mõeldud eelkõige rändlaulikutele rapsoodidele ettekandmiseks. Klassikaline ajajärk (5.saj. kuni 330.a.eKr, Makedoonia vallutusteni) Keskseks zanriks tragöödia, mis arenes Dionysose kultusest ja põhineb koorilüürikal. Lisaks koorile esitati ka vähemalt osa näitlejate monoloogidest lauldes. Kooriosad olid seotud tantsu ja pantomiimiga.
Aulos – levinuim puhkpill, enamasti topeltaulos (kahest pillitorust kokku seatud) läbilõikava kõlaga, kasutati soolopillina, eriti Dionysose kultuses Paaniflööt, paanivile ehk süürinks – mitmest vilest kokku seatud puhkpill Löökpillidest vasktaldrikud, tamburiin ja kastanjetilaadne krotala Arhailine ajajärk (8 - 6.saj eKr) Rahvaluule ja rändlaulikute loomingu kujunemine kunstipärasteks eepilisteks lugulauludeks ehk eeposteks. Homerose eepostes räägitakse kutselistest laulikutest aoididest, kes lüüra saatel eepilisi laule esitasid. Eeposed olid mõeldud eelkõige rändlaulikutele – rapsoodidele ettekandmiseks. Klassikaline ajajärk (5.saj. kuni 330.a.eKr, Makedoonia vallutusteni) Keskseks žanriks tragöödia, mis arenes Dionysose kultusest ja põhineb koorilüürikal. Lisaks koorile esitati ka vähemalt osa näitlejate monoloogidest lauldes. Kooriosad olid seotud tantsu ja pantomiimiga. Ringikujulisel orkestral, kreeka
püsimotiivid ning –epiteedid. Jutustamisviis on aeglane ja rahulik, sõnastus arhailine. Kangelaslugusid oli tavaks laulda, seda viiulitaolise pilli või harfi saatel. Rüütlikirjandus tekkis, kuna rüütelkond vajas oma huvidele vastavat kirjandust. Rüütlikirjandus põhines rüütlitel ehk teisisõnu luuletajatel, kes laulsid lossidaamidele nende ilust, armastusest ja teistest maistest rõõmudest. Kõige täiuslikuma vormi leidis rüütlikirjandus luules ja romaanis. Rändavatest laulikutest said nimepidi tuntud luuletajad ja heliloojad – trubatuurid. Trubatuurideks nimetati neid peamiselt Lõuna-Prantsusmaal, Põhja-Prantsusmaal tunti neid kui truvääre. Saksa rüütliluule nimetus oli minnesang ja lauliku nimetus minnesinger. Rüütliluule väljendas elurõõmu, teemadeks olid noorus, kaunidus, harmoonia, armastus, seiklus, kirg ja nauding. Keskaegsed rüütliromaanid olid enamasti värsivormilised ning esitasid põneva
a) Töölaulud aitas hoida töörütmi, NT: põlludtööde juures lauldi põllule, et põld aitaks kaasa b) Tavandilaulud seotud rahvausundiga, NT: kalendrirituaalid (kadri, mardi, vastla, kiige), sünni, surma või pulmalaulud (ülemineku rituaalidega seotud laulud) Uuem rahvalaul Vahetas regilaulu välja 19.sajandil. See on saanud mõjutusi ka mujalt Euroopast. Näiteks siia kuuluvad meremeeste või sõdurite poolt kaasa toodud laulud. Aga ka näiteks trükitud laulikutest. Sõnad tõlgiti. Algriim asendus lõppriimiga. Lauldi mitmehäälselt ja saadeti pillidega. Kaudus laulude maagiline tähendus ja seotus rahvausundiga. NT: ,,Mu isamaa armas". Eesti muusikakultuuri tekkimine 19.sajandi alguses kujunes välja laulukooride võrk, see oli seotud kihelkonna koolide tekkimisega. Eeskuju andjaks oli Laiuse kihelkonnakool, seal lauldi neljahäälseid kirikukoraale seitse korda nädalas. Seal õppisid õpetajad. Arvati, et muusika on väga oluline õppeaine
- 12 sajandil. Kõrgajaks peetakse 12 ja 13 sajandit. Kus? Euroopas, õukondades. Miks? Rüütlivooruste hulka kuulusid peale mõõgakeerutamise ja jahiosavuse ka peened kombed, laulu-, tantsu-, ja muusikariistade mängimise oskus. Õukondades oli palju daame ning rüütlid pühendasid neile luuletusi ja laule, lauldes daamide ilust ja oma armastusest nende vastu. Rüütliluule - Lõuna-Prantusmaa, hiljem ka Saksamaal ja Itaalias. 12. - 13 sajandil. Trubaduur - Endistest rändavatest laulikutest nimepidi tuntud luuletajad ja heliloojad. Tänapäeval on teada umbes 500 trubaduuri nimepidi. Neid võib pidada esimesteks Euroopa kustlüürikuteks peale antiigiaega. Nad võisid ise olla aadlikud, piiskopid, aga ka kaupmehed ja käsitöölised. Iga trubaduuri ülesandeks oli oma lauludega oma daami võluda ja tema ülistamisel teisi laulikuid ületada. Iseloomustus - Väljendas elurõõmu, teemadeks olid noorus, kaunidus, harmoonia, armastus, seiklus, kirg, nauding
" - ,,Kuigi vaid vähesed suudavad poliitikat põhjustada, oleme kõik võimelised selle üle otsustama." - ,,Ajaloo Areenil mängitava näidendi autor ei ole üksnes Jumal; sellega proovib kätt igat masti jumalaid." - ,,Kõik voolab ja mitte miski ei püsi paigal." - ,,Nad ütlesid: keegi ei tohi olla meie hulgas parim; ja kui keegi on väljapaistev, siis las ta on seda mujal, teiste seas." - ,,Rahvahulk täidab oma vatsa nagu lojused... Nad juhinduvad laulikutest ja rahvalikest uskumustest, taipamata, et paljud on halvad ja ainult vähesed head..." - ,,Rahvahulk ei hooli, isegi mitte asjadest, millele nad otsa komistavad; ka ei suuda nad õppust võtta ehkki arvavad, et võtavad." - ,,Kõik sündmused toimuvad saatuse paratamatusega...Päike ei astu kõrvale oma tee mõõdust; või muidu seadusejumalannad, õigluse teenijannad, kust teda leida." - ,, Loodus armastab peita."
Esitusviise on kahte tüüpi: 1) üherealine laulik laulab ette ja koor järgi 2) kaherealine laulik laulab ühe rea ja koor teise Rea lõppudes korduvat sõna nim. Refrääniks ( nt. Kadriko, jaaniko, marti jne). Regilaulu esitasid peamiselt naised (laulikud). Regilaulu liigid: 1) lüroeepilised · tundelised, jutustava sisuga, pereelust · ulmelised, fantaasiad 2) inimese ja ilu kohta · lauludest ja laulikutest · tähtpäevalaulud · kiige-, mängu-, tantsulaulud · õlletegemise ja joomise laulud 3) inimene ja ühiskond · töölaulud (ketruse, lõikuse, õitsilaulud) · orjust käsitlevad laulud (orjuselaulud, vaeslapselaulud) 4) inimene kodus ja perekonnas · kodusta ja lapsepõlvest · noorte suhetest · kosja, pulma ja abielulaulud · lastelaulud
[ERA II 145, 3/34 (1) 541 värssi]. Paulopriit Voolaine (1899 1985), Räpina kihelkonnast pärit Tartu Ülikooli filoloogia-üliõpilane oli 1921. a. oma õlgadele võtnud Akadeemilise Emakeele Seltsi poolt kavandatud "Seto lugemiku" koostamise. Lugemiku I osa sisaldab rohkem küll eesti kirjanike ja poeetide loomingu tõlkeid setu keelde, kuid lugemiku II osas on originaalmaterjal juba ülekaalus. Teaberohked ja nauditavad on A. O. Väisänen käsitlused setu laulikutest (koos tekstinäidetega tutvustatakse ka A. Vabarnat) ja setu rahvamuusikast. Samas leidus ka P. Voolaine enda eepika-katsetus "Palakõsõ' jutlast "Kuningas Seto"" [Fragmendid lugulaulust Kuningas Seto], mida kokkuvõttes tuleb kviteerida siiski ebaõnnestumisena, sest autor pole suutnud piisavalt hästi imiteerida traditsioonilist leelovormi. P. Voolainel tekib aga uus viljakas idee: kuivõrd ta ise pole suuteline looma setu eepost, võiks seda
Sellega sai laps endale kindlad kaitsjad. Samal ajal olid au sees muistsed vägilasjutud ja -laulud, mida lauldi, skandeeriti (vahel mingi instrumendi saatel) ja mida noored armastasid kuulata. Nendelgi lauludel oli tähtis kasvatav roll. Laul seostati sõnakasutusega. Me ei tea täpselt, milline oli muinasrahvaste vokaalne treening, kuid et seda tehti, tõestab ülestähenduste järgi kangelaslaulikute olemasolu ja arvukus: ühiskond pidas laulikutest väga lugu. Laulik oli maag, looja, tema vahendusel sõna mitte ainult ei kõlanud, vaid ka teostus: karistavad sõnad, needmised ja vanded tapsid neid, kelle vastu nad olid suunatud; õnnesoovid, tervitused, pühitsus ja kiitus olid suunatud elluäratamisele ja andsid tervist, eluenergiat. Sõna jõud võis uskumuse järgi tappa ja ka ellu äratada. Oluline õppimise vorm pidi olema ka mnemoonika ehk mälu treenimine. Kirjaeelsel perioodil anti kogu sugukonna tarkus edasi suuliselt
Teoses esinevad vanavenejumalad, kosmogoonilised sümbolid, hingestatud loodus. 8. Rüütlikirjandus on ilmalik, enamasti rahvaluulest lähtuv, kuid aadliseisusele mõeldud kirjandussuund. Lüürika levis trubaduuride esitusel. Rüütlikirjandusele on omane armastusteema ja daamikultus, ning rüütlielu ja vooruste idealiseerimine. Lüürika on vormirikas, eepika on seiklus ja fantastikaküllane. Rüütliluule kõrgaeg oli u 12.13.sajandil. Rändavatest laulikutest said nimepidi tuntud luuletajad ja heliloojad trubatuurid ning anonüümsest kirjandusest autorikirjandus. Tänapäeval on nime järgi teada oma pool tuhat trubatuuri (neist 30 naised), kellelt on säilinud kokku üle 2500 luuleteksti. Sisult on elurõõmus, ülistati maist elu. Trubaduuridelt pärinevad kogu armastuslüürika kesksed kujundid ja romantilise armastuse kuvand. 9
mis enamuses põhines paganlikel kangelaslugudel, seega avanes võimalus seda tüüpi lugude säilimiseks ainult Euroopa ääremaadel. Need eeposed kajastasid sõjaretki, kangelastegusid, ulmelisi tegelasi ja tegevusi ning isegi mingil määral kohalikku ajalugu. (Talvet, 1995 : 29-36) 4.1.1. Iiri saagad Iiri saagad kujunesid 2. ja 7. sajandi vahel ning kirja pandi 11.-12. sajandil. Algseteks jäädvustajateks olid bardid, kes olid põhimõtteliselt laulikutest ajaloolased. Need teosed loodi segavormis ehk neil oli üldiselt proosavorm, aga neil oli ka poeetiline rütm. Nendele lugudele olid omased tunded, imed, maagia ning kuningad ja ka jumalad. (Talvet, 1995 : 29-36) 10 4.1.2. Islandi saagad Kirja pandi 13. sajandi teisel poolel ja üldiselt see koondab laule, mis on pärit 11.-12. sajandist.
Värsimõõt raske ja nõuaks veel tänapäevalgi kasutajalt märkimisväärset osavust. Teine 17.sajandi tähtis luuletaja oli Matthias Salamnius, esimese soomekeelse messiaadi autor. Kui Cajanuse luuletuse väärtuseks oli nägemuse jõulisus ja keelekasutuse ilmekus, siis Salamniuse väärtuseks on sõnastuse sujuvus ja ulatusliku kompositsiooni valitsemine. Stiil ei ole nii lööv ja särav nagu Cajanusel aga see on hea "normaalstiil". Soome laulikutest kasutas sõjakoleduste kurtmise teemat Gabriel Calamnius 11-laululises , rahvaluule värsimõõdus kirjutatud tsüklis "Soome leinalaulud". Calamnius esindabki juba hilisemat aega, 18. sajandit, mille jooksul hakatakse üha enam tähelepanu pöörama soome rahvapärimustele, maa ajaloole ja uurimisele. VALGUSTUSAJA KIRJANDUS Rahvateaduse algus
annaabi.ee 
