1210. aasta hilissuvel olid eestlased Ugandist ja Sakalast järjekordsel sõjakäigul, mis oli hästi ette valmistatud ning eesmärgiks seati Võnnu vallutamine. 2.0 KONFLIKTI ALGUS 1208. aasta alguses tekkis kristlastel konflikt Ugandi eestlastega, sest nood olevat röövinud Pihkvasse suunduvate saksa kaupmeeste varad. Konflikti ei suudetud rahumeelselt lahendada, sest sakslased ja latgalid (Põhja- Lätis elavad Läti hõimud ) nõudsid eestlastelt lisaks kaupade tagastamisele ka latgalitele eelnevatel aastatel sooritatud röövretkede ajal tehtud kahju korvamist ja eneste ristida laskmist. Sellega ugalased aga ei nõustunud ning 1208 aasta alguses tekkis kristlastel konflikt Ugandi eestlastega. Samal aastal korraldasid sakslased Ugandisse esimese röövretke. Kroonik jutustab kristlaste omaaegse sissetungi algusest nii: "...tungides Sakala maakonda sisse, leidsid nad mehed ja naised ja lapsed oma kodudes kõigis
Kroonikas mainitakse seda kui vahejuhtumit. Ugandlased olid varastanult Venemaale rännanud sakslastelt kaupa ja sellega nõuti tagasimaksmist. Latgalid õhutasid ja toetasid sakslasi. Nõudmisi ei võetud vastu. Läbirääkimised paraku üksteise vahel ei õnnestunud. 1208. aasta sügisel ründasid sakslased Ugandisse. Kohe algas rüüstamine, külade põletamine ja inimeste tapmine. Otepää linnus süüdati põlema. Ugandlased kutsusid appi sakalased ja tegid kiire vasturünnaku latgalitele. 15. Viljandi piiramine; Sõda muutus julmemaks. 1211 aasta kevadtalvel oli sakslaste suurimaks ürituseks Viljandi linnuse piiramine. Algselt ümbruskonda, rööviti toidumoona, tapeti ja vangistati. Osad vangid toodi linnuse juurde, kus nad tapeti hirmuks teistele. Esimesel kokkupõrkel suudeti sakslased tagasi hoida eduga ja saadi vaenlase sõjavarustus. Siis kasutasid sakslased esimest korda kiviheitemasinat, millega tekitati suurt kahju (öösel). Sakslased
omavahel mõnevõrra tugevnesid ning oli märgata mõningast koostööd. Üks raskemaid tagajärgi on see, et eestlaste ühiskondlikul püramiidil lõigati ära tipp, kuid tänu Muistsele vabadusvõitlusele ja Eestimaa vallutamisele sai siin hakata kujunema riiklus. Suhted naabritega oli tol ajal üpris keerulised. See sai võimalikuks tänu ristisõdijate oskusele Eesti oma naabritega tülli ajada. Liivlaste vanema Kaupo meelitas munk Meinhart enda poolele, kes sai Riia piiskopi vasalliks. Latgalitele oli vaja kätte maksta, sest nad korraldasid sõjaretki Eestisse. Sõja II perioodil(1215- 1219) loodeti, et huvide kokkulangemisel võiks venelastega koostööd teha, kuid nagu hiljem selgus siis nendele ei saanud kindel olla. Kui kõik naabrid olid üksteise vastu üles ässitatud siis oligi ristisõdijatel olemas uhke plaan kuidas alistada Baltimaid ning sealhulgas Eestimaa ühed barbarid alistati teiste barbarite abiga
12. sajandi lõpuks olid Soome ja Baltikumi rahvad jäänud Euroopa viimasteks paganateks ning surutud ida- ja läänekiriku vahele. Seetõttu oli nende allutamine ja ristimine ka peaaegu paratamatu. 1208. aasta alguses tekkis kristlastel aga konflikt Ugandi eestlastega, kellele heideti ette kunagist Pihkvasse suundunud saksa kaupmeeste varade röövimist. Konflikti ei suudetud rahumeelselt lahendada, sest sakslased ja latgalid nõudsid eestlastelt lisaks kaupade tagastamisele ka latgalitele eelnevatel aastatel sooritatud röövretkede ajal tehtud kahju korvamist ja eneste ristida laskmist. Sellega ugalased aga ei nõustunud ning samal aastal toimus Ugandisse latgalite ja sakslaste rüüsteretk, mida tihti loetakse muistne vabadusvõitluse alguseks ning mis tipnes Otepää linnuse süütamisega. Ugalased kogusid end aga kiiresti ning tungisid veel samal aastal koos sakalastega omakorda latgalite alale, piirates sisse Beverini linnuse, mille piiramine aga nurjus
4. eestlastel tuli samal aegselt sõdida mitme vaenlasega (saks-, taan-, roots-, venelased + lisaks nende liitlased) 6. Mis toimus aastatel 1208, 1210, 1212, 1217, 1219, 1220, 1224, 1227? 1208 algab muistne vabadus sõda (sakslased rüüstavad Ugandit) 1210 Ümera lahing (toimus peale Võnnu piiramist. Eestlased põgenesid Võnnu alt, sest Riiast oli oodata suurt väge. Eestlased jäid Koiva lisajõe Ümera äärde varitsema ja tungisid neid jälitanud sakslastele, liivlastele ja latgalitele ootamatult kallale. Rünnak kulges edukalt ja eestlased saavutasid võidu) 1212 sõlmiti Turnaida vaherahu (kuna haigused, nälg ja surm oli Riia piiskopi, Mõõgavendade ordu, liivlaste ja latgalite ning muinaseestlaste osa pooled välja kurnnud, see lõppes 1215) 1217 venelased piirasid Otepää linnust, näljutati linnuse kaitsed alla andma 1217. 21. sept - Madisepäeva lahing. Toimus Viljandi lähedal Sakalas Eestlaste maleva ja ristisõdijate vahel. Eestlased said raskelt lüüa.
vabaneda. Veel üheks põhjuseks, miks sõtta mindi, oli lootus allutatud maade arvelt kiiresti rikastuda. Katoliku kirik oli Lääne-Euroopa tähtsaim poliitiline jõud. Kui praegu valitseb riiki parlament või kuningas, siis sel ajal oli suurim võim paavsti käes. Paganad alistati kas vägivaldselt või rahumeelselt. Nagu järgnevatest sündmustest välja võib lugeda, ei alistunud eestlased kuigi rahumeelselt, erinevalt latgalitele. Selle kõige tulemusel ristiusustati Baltimaad. Üks väga oluline põhjus, miks eestlased sõjas alla jäid oli sõjalise taseme erinevus. Eestlaste malevate ja orduväe suureks erinevuseks oli see, et orduvennad olid elukutselised ning väljaõppinud sõjamehed. Väljaõppinud sõjamehed oskasid paremini relva käsitleda ja neil oli oskus võidelda organiseeritult, ehk mõista üksteist lahingu käigus ja pidada kinni lahingukorrast. Ordurüütlid ei olnud koos vaid lahingutes, nad
Eestlaste muistne vabadusvõitlus 1208 1209 1210 · Ugandisse saabusid · Aasta alguses sõlmiti · Eestlaste vaenlaste ritta sakslase esindajad. aastaks vaherahu. lisandusid ka venelased. · Esitati hüvitada eestlastele · Albert kasutas seda · Mstislav Uljas korraldas kõik seni eestlaste poolt vaherahu ära ja sõjaretke Ugandisse, piirates latgalitele tehtud kahjud. vallutas kogu Väina ümber Otepää ja sundis seda · Eestlased keeldusid, aga jõe kuni Polotskini. tribuuti maksma. läbirääkimised jätkusid. · Samal ajal sattus Riia uue · Ei andnud tulemust, mis rünnaku alla. vallandas sõja. · Ristisõdijad langesid Ojamaa
Peaorganisaator Lembitu - üle Eesti tuli kokku suur vägi u 600 meest oodati veel vene vägesid - vaenlased kuulsid eestlaste plaanidest ja kiirustasid, et jõuda enne abiväge - sakslased keskel, liivlased paremal, latgalid vasakul tiival - Madisepäeval 1217 21.sept Viljandi lähedal - Eestlased metsa varjus3 osana - Liivlased sunniti taganema, sakslased murdsid läbi eestlaste maleva keskosa eestlased sunnit taanduma. Sakslased läksid latgalitele appi- püüti vägesid ümber korraldada suured kaotused eestlastele (langes Lembitu jt vanemad) - Põgenevaid eestlasi jälitati ja tapeti - Kaupo sai surmalt haavata - Sõlmiti rahu - Piiskop Albert palus 1218 Tanni kuningas Valdemar II abi Taanlased vallutavad Põhja-Eesti - 1219 suur taanlaste vägi Tallinna sadamasse (retke juhtis kuningas ise), asuti eestlaste linnusess - eestlased kogusid vägesid
Piiskop Albert suutis liivlased 1206. aastaks enamjaolt alistada, latgalitest said aga Mõõgavendade ordu liitlased ja nad lasid end samuti ristida. 1208. aasta alguses tekkis kristlastel aga konflikt Ugandi eestlastega, kellele heideti ette kunagist Pihkvasse suundunud saksa kaupmeeste varade röövimist. konflikti ei suudetud rahumeelselt lahendada, sest sakslased ja latgalid nõudsid eestlastelt lisaks kaupade tagastamisele ka latgalitele eelnevatel aastatel sooritatud röövretkede ajal tehtud kahju korvamist ja eneste ristida laskmist. Sellega ugalased aga ei nõustunud ning samal aastal toimus Ugandisse latgalite ja sakslaste rüüsteretk, mida tihti loetakse muistne vabadusvõitluse alguseks. Muistne vabadusvõitlus Taanlaste 1206. aasta retk Saaremaale Kuigi Henriku kroonikal põhineva saksa misjoni keskse ajalookäsitluse järgi algas eestlaste muistne vabadusvõitlus 1208. aastal, siis mõnikord on selle
aasta suve lõppu või sügise algusesse. Väe kogumine algas Riias, kuhu lätlaste vanemad eesotsas Varidotega olid pöördunud abipalvega. Sama aasta kevadel oli aga piiskop Albert reisinud Saksamaale, et koguda lisavägesid. Ta oli küll sellise varajase rünnaku vastu, kuid ei saanud sündmusi mõjutada ja seetõttu leidis latgalite kutse riialaste hulgas soodsa vastuvõtu. Asuti sõjateele. Kõigepealt liiguti Toreidasse, kust saadeti kutse liivlastele ja latgalitele ning tulemuseks oli tugev ning suur sõjavägi. Põhiliselt koosnes sõjavägi sakslastest ja lätlastest, liivlasi oli kaasas vaid mõned üksikud. Pärast Toreidat liiguti väega edasi läbi Põhja- Läti metsade Ugandi suunas. Kui lõpuks jõuti Ugandisse hakati rüüstama külasid ja tapma inimesi. Seda loetaksegi "Eesti Muistse Vabadusvõitluse" alguseks aastal 1208. Vaenlased kogunesid Otepää linnuse juurde, mis süüdati põlema. Vaenlased pöördusid tagasi koju
ning nägid eestlasi selles oma potentsiaalsete liitlastena. 1208. aasta algul saadeti Ugandisse kaupmeeste vara võimalikku tagasisaamist uurima Riia piiskopi preester Alebrand. Ugalased ei tagastanud talle midagi ega andnud kindlat lubadust seda tulevikus teha. Sama aasta suvel saatsid latgalite vanemad Russin, Waridote ja Talibald ning Võnnu orduvendade juht Bertold oma saadikud ugalaste juurde, nõudes neilt varem latgalitele põhjustatud kahjude hüvitamist. Need keeldusid, kuid saatsid siiski omakorda saadikud latgalite juurde, kus toimus uus kohtumine tüliküsimuse lahendamiseks. Kumbki osapool oma seisukohtadest aga ei taganenud ja lahku mindi vastastikuste ähvarduste saatel. Esimene sõjakäik Ugandisse Peagi läksid mitmed latgalite vanemad eesotsas Waridotega Riiga, küsides sealt sõjalist abi ugalaste vastu, mida sealt ka lubati. Septembri paiku koguti vägi,
Eestlased põgenesid Võnnu alt, sest Riiast oli oodata suurt väge. Nad jäid Koiva lisajõe Ümera äärde varitsema ja tungisid neid jälitanud sakslastele, liivlastele ja latgalitele ootamatult kallale. Rünnak kulges edukalt ja eestlased saavutasid võidu. 12121215 Toleida vaherahu 2. Etapp sakslased saavutavad edumaa, sest lisanduvad uued vaenlased
annaabi.ee 
