LAPS JA TEMA KASVUKESKKOND TEHNOLOOGILISES TSIVILISATSIOONIS (0)

LAPS JA TEMA KASVUKESKKOND TEHNOLOOGILISES TSIVILISATSIOONIS.
Võiksin öelda, et mul on vedanud , olin see põlvkond kes veel vaevu pääses hüppelisest tehnoloogilisest arengust lapsepõlveeas. Enda lapsepõlve mäletan kuidagi helgeliselt kraavides kolades ja puuotsas turnides. Leian, et praegustel lastel on täiesti teistsugune elu. Aeg on edasi läinud ja ühiskond on muutunud ning samuti ka laste elu. Pean oluliseks ühiskonnal ajaga kaasas käia ja muutuste suhtes olla positiivselt meelestatud. Praeguseks hetkeks on juba igal lapsel kes käib lasteaia viimases rühmas telefon, kas just nutitelefon aga ikkagi telefon. Kohati mulle tundub, et mõni vähe jõukam lapsevanem püüab lapsele võimalikut uue ja võimsa nutitelefoniga oma üleolekut ja positsiooni näidata. Telefon on kindlasti väga praktiline asi turvalisuse aspektis ja lapsevanem saab telefoni soetades lapsele kindlasti rohkem kindlustunnet. Kui ma praegu iseennast või oma kursusekaaslasi jälgin loengu ajal siis enamustel on siiski nutitelefon või sülearvuti lahti ning seal kindlasti on lahti ka mõni sotsiaalvõrgustiku aken milles viibitakse. Olen juba ennast avastanud telefonis mõnes sotsiaalvõrgustikus lihtsalt sellepärast, et ma olen harjunud seal olema isegi kui mul ei ole seal kellegagi suhelda või midagi tarka teha, puhtalt harjumus või sõltuvus ise arvaksin, et see on kõik pigem sõltuvus ning tänu sellel jääb ka loengus kuuldu väga pinnapealseks ja pärast on väga raske süveneda. Leian, et minul ja ka oma eakaaslastelt olen kuulnud , et tõesti on meil väga väga raske süveneda õpingutesse kui telefon laua peal vilgub ja ootab, et sa teada kääte võtaksid ja seal natukene oma aega mõtetuse peale kulutaksid, et pärast tagasi tulles oleks taas raske uuesti süveneda. Kui minul kui veel mitte tehonoloogiast mõjutatud lapsepõlvega inimsel on pisut raske tegeleda reaalsete asjadega tänu keskendumisvõime puudulikkusele siis usun, et praegustel lastel kes on tehnoloogiaga käsi käes üles kasvanud võib see veel raskem olla. Kuid samas nagu ma ka ennam mainisin siis on oluline käia kaasas inovatiivsusega ning olla uuendusmeelsed siis äkki kuna kõik muutub hästi kiiresti ja järjest tehnoloogilisemaks siis ehk meie endine õppimisviis või elamisviis on aegnudnud. Ehk ongi praegu see hetk kus tulebki raamatud ja pastakaga kirjutamine unustada ja kolida ümber ekraanide maailma. Ehk need lapsed kes praegu kasvavad ekraanide maailmas on järgmine põlvkond kes saavad tulevases maailmas paremini hakkama ja tunneb end kindlamat. Leian, et iga asi juhtub täpselt õigel ajal ja sellest tulenevalt arvan, et see tehnoloogiline areng ja maailma juhtubki praegu just sellepäras, et on aeg edasi liikuda .
Kuigu olen ma kindasti üks nendest inimestest kes ei poolda nutitelefoni andmist kolma aastasele lapsele, et tal tegevust oleks. Kuid kui laps õpib ikkagi enda ümbritsevast keskkonnast käituma ning näeb kuidas teised inimesed on koguaeg ninapidi telefonis siis pole imestada kui teda ka see ekraan huvitama hakkab. Leian, et nutiseadmed teevad liiga varases eas lapse kujutusvõimele ja arengule.
Esiteks on intensiivsete ja kiirelt vahelduvate ekraanilt kuvatavate ja vilkuvate impulssidega maast madalast silmitsiolek juba praeguseks tekitanud hulga närvilisi ja igavuse all kannatavaid lapsi. Päris elu ei sähvi igal nurgal vastu nagu ekraanidel ega ole pooltki nii kiire ja põnev .Teadlasedki räägivad «ekraanide» levikuga kaasnevast hüperaktiivsete ja tähelepanuhäiretega laste arvust. Teiseks ei saa arvuti vahendusel maailma tundmaõppimist õigeks pidada seni, kuni inimesel tuleb toimetada ka oma käte ja jalgade ning kogu füüsisega. Motoorika areng, reaalsusest ja füüsilisest maailmast ettekujutuse saamine ei saa tekkida vaid klahvidel tippides või ekraani puudutades. Võimalikult erinevate asjadega reaalne kokkupuude ja kogemused annavad oma meeleliselt tajutavas mitmemõõtmelisuses ajule oluliselt rohkem vajalikku infot ja panevad asju uutes seostes nägema, ning mis põhiline – arenema. Kolmas kaalukas argument on harjumus, mille jõud on teatavasti suur. Kui maast madalast kas mugavusest või teadmatusest vaid arvutiga seotud harjumusi kujundada, on neist hiljem väga raske vabaneda .. (Kristi Vinter , 2012) Kirjutab Tallinna Pedagoogilise Seminari meediakasvatuse õppejõud, väikeste laste ja meedia uurija Kristi Vinter kirjutab Postimehe arvamusportaalis nutiseadmete kahjulikkusest.
Seega arvan, et laste kasvamine tehnoloogilises keskkonnas on paratamatu ning nende kokkupuude nutiseadmetega on iseenest mõistetav arvestades kui palju me nendega ise igapäevaselt kokku puutume. Leian, et sellel on nii halbu kui häid külgi aga eelkõige loodan, et lapsevanemad ei kasutaks nutiseadmeid lapsega tegelemise vahendina. Miski ei asenda selles kiiresti arenevas maailmas reaalselt suhtlust ja kontakti lapse ja vanema vahel.
Reelika Mägimets