Aia loodenurgas osteti juurde maad, millega saavutas aed oma tänapäevase suuruse 3 ha. Ehitati bastioni orgu troopikakasvuhoone, kuhu paigutati keisrinna kingitud taimed. Korraldati mitmeid ekspeditsioone Venemaa seni botaaniliselt kirjeldamata aladele. Sel ajal jõudsid ka Tartu Ülikooli botaanikaaia kaudu Lääne-Euroopasse paljud uued taimeliigid. Tartu ülikooli botaanikaaia silmnähtav areng toimus järgmise direktori Nikolai Kuznetsovi ajal. Kuznetsovi ajal toimusid ulatuslikud hoonete remondid, arendati taimegeograafilisi osakondi- Kaukaasia, alpitaimede, stepitaimede väljapanekud. Mõneks ajaks küündis taksonite ehk liikide arv aias kümne tuhandeni. Kuznetsovi enda huvides lähtuvalt toodi uusi taimi eelkõige Kaukaasiast. Engleri süsteemi järgi seati ümber taimesüstemaatika osakond. Sel ajal oli Venemaal kõige loetavam ajakiri „Jurjevi Keiserliku Ülikooli Botaanikaaia Tööd“, mis ilmus Tartus.
Iraani ja Iraagi alade floorat, aga korraldas ka retki Eesti-, Liivi- ja Kuramaa taimestiku tundmaõppimiseks Järgmise direktori M. Willkommi (1868-1874) ajal korrastati kogusid kasvama taimesüstemaatilise jaotuse kohaselt ja varustati taimed esimest korda nimesiltidega publiku jaoks. 1874-1895 oli direktoriks E. Russow, turbasammalde uurija, esimesi, kes kasutas taimede kirjeldamisel mikroskoopilisi tunnuseid. Temaga koos töötas ülemaednik C.Bartelsen.Peale Bartelseni tuli N. Kuznetsovi 1895-1915 uueks direktoriks, kelle käe all toimus mitmeid uuendusi, ja taime taksonite arv küünids kümne tuhandeni.Järgneval perioodil vaheldusid juhatajad üsna sageli - N. Popov 1915-1917, M. Tswett 1917-1918, P. Claussen 1918, H. Riikoja 1918- 1919, F. Bucholtz 1919-1923, M. Kaho 19231924. Aia uus ülestöötamine algas E. Spohri käe all 1924-1930 ja Saksamaalt kutsutud õpetatud aedniku F. Boerneri koostöös. Edenemine jätkus direktor T. Lippmaa ja õpetatud aedniku J
1836 a. loodusteaduste professori ja botaanikaaia direktori kohale asunud A. Bunge, Ledebouri õpilane, töötas siin 1867. aastani. Ta oli väljapaistev botaanik, uuris praeguste Iraani ja Iraagi alade floorat, aga korraldas ka retki Eesti-, Liivi- ja Kuramaa taimestiku tundmaõppimiseks. Järgmise direktori M. Willkommi (1868-1874) ajal korrastati kogusid kasvama taimesüstemaatilise jaotuse kohaselt ja varustati taimed esimest korda nimesiltidega publiku jaoks. Direktori N. Kuznetsovi ajal (1895-1915) toimus aia silmnähtav areng, ulatuslikult remonditi hooneid, arendati taimegeograafilisi osakondi - Kaukaasia, alpitaimede, stepitaimede väljapanekud. Lühikeseks ajaks küündis taksonite arv aias kümne tuhandeni. Taimesüstemaatika osakond seati ümber Engleri süsteemi järgi. Aia uus ülestöötamine algas direktor E. Spohri (1924-1930) ja Saksamaalt kutsutud õpetatud aedniku F. Boerneri (1923-1930) koostöös. Edenemine jätkus direktor T
DIN-is. Selliselt mõõdetud dünaamiline kõvadus ei ole otseses seoses staatilise kõvadusega. Dünaamilise kõvaduse mõõtur U/ - 4M on 4 otsikuga. Mõõteriist näitab 4 otsiku keskmist põrkekõrgust. Kõvaduse mõõtepiirkond HS arvudena on 20.... 1 00. Kõvema materjali katsetamisel saadakse suurem põrkekõrgus. Meetodit käsutatakse lakk-katete, kileisolatsioonmaterjalide ja mineraalsete dielektriliste materjalide pinnakõvaduse määramisel. Kuznetsovi pendelmeetod Pendelkatseseadme kangide abil surutakse teraskuulid katsetatava materjali pinnale ja pannakse seal edasi-tagasi veerema pendli võnkumise toimel.Pendli võnkumine sumbub kiiremini pehmete materjalide pindade purunemise tõttu kuulide veeremisel. Pendli võnkumise kestus sekundites võimaldab võrrelda materjalide suhtelist pinnakõvadust. Meetodit käsutatakse elektrotehnikas habraste dielektriliste materjalide (klaasi, keraamika) pinnakõvaduse määramiseks.
Sündinud 21. juulil 1946. aastal. Jüri tegeles lapsena paljude spordialadega, kuid tema kehalised võimed olid keskpärased. Pikaks kasvas ta alles keskkooli lõpuklassis. Kergejõustikuga hakkas ta tegelema 11-aastaselt. Ta harjutas Viktor Vaiksaare juhendamisel kõrgushüpet. Kooli lõpetades tuli ta tulemusega 2.00 Eesti NSV meistriks. Tarmak oli astronoomiahuviline ning läks Leningradi ülikooli astronoomiat õppima. Seal hakkas ta harjutama kõrgushüpet Leonid Kuznetsovi juures. Pärast kolmeaastast õppimist Eesti NSV-le ette nähtud kohal hakkas Tarmak õppima Leningradi ülikooli majandusteaduskonnas. Sellest ajast peale ei loetud teda enam Eesti NSV sportlaseks. Esimese Eesti kergejõustiklasena olümpiavõiduni jõudnud kõrgushüppaja Jüri Tarmak alistas maailma paremiku 1972. aasta Müncheni olümpial. Tallinnast Leningradi õppima asunud omaaegse kettaheitja Aadu Tarmaku poeg Jüri
Jüri Tarmak on sündinud 21. juulil 1946. aastal Tallinnas. Jüri tegeles lapsena paljude spordialadega, kuid tema kehalised võimed olid keskpärased. Pikaks kasvas ta alles keskkooli lõpuklassis. Kergejõustikuga hakkas ta tegelema 11-aastaselt. Ta harjutas Viktor Vaiksaare juhendamisel kõrgushüpet. Kooli lõpetades tuli ta tulemusega 2,00 Eesti NSV meistriks. Tarmak oli astronoomiahuviline ning läks Leningradi ülikooli astronoomiat õppima. Seal hakkas ta harjutama kõrgushüpet Leonid Kuznetsovi juures. Pärast kolmeaastast õppimist Eesti NSV-le ette nähtud kohal hakkas Tarmak õppima Leningradi ülikooli majandusteaduskonnas. Sellest ajast peale ei loetud teda enam Eesti NSV sportlaseks. Esimese Eesti kergejõustiklasena olümpiavõiduni jõudnud kõrgushüppaja Jüri Tarmak alistas maailma paremiku 1972. aasta Müncheni olümpial. Tallinnast Leningradi õppima asunud omaaegse kettaheitja Aadu Tarmaku poeg Jüri Tarmak kinnitas juba
J üri isa oli kettaheitja Aadu Tarmak. J üri tegeles lapsena paljude spordialadega, kuid tema kehalised võimed olid keskpärased. Pikaks kasvas ta alles keskkooli lõpuklassis. Kergejõustikuga hakkas ta tegelema 11-aastaselt. Ta harjutas Viktor Vaiksaare juhendamisel kõrgushüpet. Kooli lõpetades tuli ta tulemusega 2.00 Eesti NSV meistriks. Tarmak oli astronoomiahuviline ning läks Leningradi ülikooli astronoomiat õppima. Seal hakkas ta harjutama kõrgushüpet Leonid Kuznetsovi juures. Pärast kolmeaastast õppimist Eesti NSV-le ette nähtud kohal hakkas Tarmak õppima Leningradi ülikooli majandusteaduskonnas. Sellest ajast peale ei loetud teda enam Eesti NSV sportlaseks. Aavo Pikkuus Aavo Pikkuus Aavo Pikkuus (sündinud 23. novembril 1954 Kaperal) on eesti jalgrattasportlane, olümpiavõitja. Aastatel 19721981 kuulus Pikkuus Nõukogude Liidu koondisse. 1976. aasta Montreali OM-il võitis ta 102,5 km meeskonnasõidus Nõukogude
korraldatakse ülevaatus ja nõutakse, et nad peaksid olema marsikorras. Ülemad aga leiavad, et parim on olla paraadmundris. Enne ülemjuhataja saabumist tuleb aga käskjalg ja teatab, et sõdurid peavad olema ikka rännakriietuses, et ülemjuhataja saaks Austria kindralitele näidata, et vene väed pole veel rindele minekuks valmis. Kiiresti vahetatakse mundrid. Dolohov on samas polgus, kuid reameheks degradeeritud Peterburis laamendamise eest. III- Vürst Andrei teenib staabis kindral Kuznetsovi juures. Viimane palub tal teha ülevaade kõigist austerlaste teadetest olukorra kohta, kui saabub Austria ülemjuhataja Mack ja teatab, et austerlased on puruks löödud. IV-V Rostov on ostnud omale hobuse porutsik (auaste) Teljaninilt, kuid teab, et hobune pole raha väärt. Ta on külas Denissovil. Denissov palub üle lugeda oma raja ja rahakoti padja alla panna. Külla tuleb ka Teljanin. Pärast on rahakott kadunud. Denissov otsib seda tulutult taga ja süüdistab
Iraani ja Iraagi alade floorat, aga korraldas ka retki Eesti-, Liivi- ja Kuramaa taimestiku tundmaõppimiseks. Järgmise direktori M. Willkommi (1868-1874) ajal korrastati kogusid kasvama taimesüstemaatilise jaotuse kohaselt ja varustati taimed esimest korda nimesiltidega publiku jaoks. Pikka aega (1874-1895) oli direktoriks E. Russow, turbasammalde uurija, esimesi, kes kasutas taimede kirjeldamisel mikroskoopilisi tunnuseid. Järgmise direktori N. Kuznetsovi ajal (1895-1915) toimus aias silmnähtav areng: ulatuslikult remonditi hooneid, arendati taimegeograafilisi osakondi - Kaukaasia, alpitaimede ja stepitaimede väljapanekud. Lühikeseks ajaks küünis taksonite arv aias kümne tuhandeni. Taimesüstemaatika osakond seatakse ümber Engleri süsteemi järgi. Järgneval perioodil vaheldusid juhatajad üsna sageli - N. Popov 1915-1917, M. Tswett 1917-1918, P. Claussen 1918, H. Riikoja 1918-1919, F. Bucholtz 1919-1923, M. Kaho 1923–1924.
Nende näitajatega kasvas Riia Venemaa tööstuslinnadest kolmandale kohale, jäädes alla vaid Peterburile ja Moskvale. Paar suuremat ja kuulsamat Riia tööstusettevõtet: Thilo tekstiilivabrik (omaniku nime järgi), 19. saj keskel ligi 400 töölist. Mehaanilised kangasteljed, kahtlemata moodsamaid kogu Venemaal. Wöhrmanni masinavabrik – samuti üks edumeelsemaid, mitte ainult tööliste arvu poolest, aga seal hakati esimesena kogu Baltikumis ehitama aurumasinaid. Kuznetsovi portselanivabrik – juba ala poolest omapärane, eriline ka selle poolest, et tegemist oli Vene rahvusest ettevõtjaga, suurkaupmehega, samas kui absoluutne enamus kuulus veel baltisakslastele. 19. saj lõpuks hakkasid need proportsioonid muutuma. Juurde tuli ennekõike lääneeuroopa ettevõtjaid, eriti inglasi. Haridusasustus – Riia Toomkool. 1760. aastatel töötas Herder. Baltimaade suurim kirjastus, trükikoda ja raamatukauplus – Hartknoch – andis välja valgustuskirjandust jne.
Brežnev, Ustinov ja Kossõgin on olulised. Brežnev oli pikka aega parteijuht, Ustinovist saab kaitseminister Brežnevi ajal, on sõjatööstuskompleksi lõpule viija. Kossõginist saab ka valitsusjuht. 18.loeng- 10.apr 24.aprill II maailmasõja loeng- Pajur loeb Võimuvõitlus ja selle etapid 1. 1945-märts 1949 Sõjaväelaste kõrvaletõrjumine ja „vana kaardiväe“ mõjukuse vähendamine. Tuleb esile Leningradi grupeeringu mõjukus. Tegemist eelkõige Ždanovi, Kuznetsovi ja Voznessenskiga. On aeg, mil nende roll on kõige olulisem, võrreldes varasemaga tunduvalt olulisem. On seotud just Andrei Ždanovi üsna selgelt esile tõusmisega sõjajärgsetel aastatel, Stalini poolse usaldusega tema vastu. Oli olemas ka alates 30ndate lõpust, 39 a-st alates on üsna oluline tegelane. Sõjajärgsel perioodil KK sekretärina on üks Stalini kõige olulisemaid lähikondlasi, kelle kontrolli all oli suuresti ideoloogia ja kultuuriküsimused- haridus jne
annaabi.ee 
