Leelo Tungla luuleleid Leelo Tungal ,,Kodu" Mis seal siis on üks paju, üks kustumas jõgi, üks väsinud maja, üks lumiste takjate ala, üks katkine trepp ja kaugenev mets kõik... Kõik. Ilmunud luulekogus "Õitsev kuristik" ning valikkogudes "Käsi on valge ja süsi on must" (2002) ja "Täisminevik" (2007) Leelo Tungal ,,Piparkoogisüda" Vana aasta sammub vaikselt ajalukku, keerab enda kannul ajaukse lukku. Kõik jääb seljataha - kes see mullust muudaks! Kui vaid kõik, mis paha, maha jätta suudaks! Tulgu ilus aasta küünla valgusvuhus!
jooksul leidnud juba terve tosina. Otsustasin sellest hoolimata kuju välja kaevata. Kui olin edasi kaevanud, oli mu üllatus suur, sest ,,kuju" ei osutunudki kujuks, vaid hoopis millekski suuremaks. Ma ei saanud aru, millega on tegu, kuid kaevasin siiski aina edasi ja edasi ning mulle tundus justkui lõppu ei tulekski. Vahepeal näis, nagu tundmatu eseme pikkus oleks veninud lausa valgus kilomeetriteni. Muudkui kaevasin ning kaevasin, labidat aina sügavamale lükates, lootusraas kustumas. Äkitselt avastasin, et olen kaevetöödega lõpule jõudnud ning otsustasin "kuju" ära mõõta. Lähemal vaatlusel osutus see "kuju" umbes 150- meetriseks kraanataoliseks masinaks. Kuid siiski tundus see mulle võimatu, kuna minu nägemuse kohaselt pärines see väga vanast ajast. Ma uurisin seda väga põhjalikult ning märkasin üht tuhmunud detaili selle moodustise alumises nurgas oli kirjutatud midagi Egiptuse piltkirjas. Juhuslikult oli mul kaasas piltkirja
Vaikiva oleku aja kirjanduses valitsenud positiivsusnõudega Under kaasa ei läinud. 1944 a. septembris lahkusid Under ja Adamsond Rootsi. Under töötas 1957 aastani Stockholmis Drottningholmi teatrimuuseumis ning avaldas 2 uut luulekogu, lisaks mitu valikkogu. Under suri 1980 aastal ja on maetud Stockholmi Metsakalmistule. Sinine terrass Täis roosat eha sinine terrass, kus punast tülli laotand akendelle ning purpurrätiku mu õlgadelle päev loojenev, nii kaunilt kustumas. Kui verev roosikimp veel hõõgumas ta taevas suurem õde lilledelle, kes armust haiged. Aldis lõhnadelle, ma trepi vanal astmel istumas. Siin pudruneva halli kivi praos nõrk kummel argsi valgeid õisi ajab ja kressid rohu niiskenevas vaos kui leegid üleroomlevad mu kingi, ent põõsalt, peenralt lõhnu, lõhnu sajab, see meeli uimastab kui õndsus mingi. 1.Teema: loodusluule, armastusluule. 2.Kokkuvõte: Kirjeldab ümbritsevat terrassi. Räägib, kui ilus ja hea kõik ümbritsev on.
näärid, jäävad mõned traditsioonid püsima. Lähedastele kingituste tegemine ning hea ja paremaga jõululaua katmine jääb kindlasti veel kauaks jõulupühade üheks iseloomulikumaks sümboliks. Jõuluajal on levinud olnud komme käia kirikus jumalateenistusel. See oli kindel käik ka nn jõuluuskujate seas, kes end kaasajooksikutena vaid ühel päeval aastas pühakotta vedasid ning siis jälle ennast tublideks usklikeks pidasid. Tänasel päeval on see tava üha enam kustumas ja kirikusse satuvad vaid inimesed, kes seda tõesti tähtsaks peavad. Suur tegur selle juures on kindlasti Eesti riigis elavate ateistide protsent, mis on proportsionaalselt üks suuremaid Euroopas. Nii filmidest, raamatutest kui ka vanavanemate juttudest võib aru saada, kui hoolega lapsed jõuluvana tulekuks valmistusid ning kui suure hoolega õpiti igasugu tantse, laule ja luuletusi, et neile mõeldud pakid välja lunastada. Argipäeva üha vabama
metsa varju roomas. Juba passipilte teeb pääsuke nüüd roomas. -6- Asju seal ei pakita- linnul on neid vähe. Ainult ilma frakita teele ta ei lähe. Laulab selles frakis ta apelsiinisalus ja kui külm ei takista peab peo ka sinu talus. Kodu Mis seal siis on- üks paju, üks kustumas jõgi, üks väsinud maja, üks lumiste takjate ala, üks katkine trepp ja kaugenev mets- kõik... Kõik. -7- Kasutatud kirjandus: Eesti Entsüklopeedia 9 lk. 616 http://tungall.weebly.com/eurolaul.html http://et.wikipedia.org/wiki/Leelo_Tungal http://www.eltk.ee/lastekirjandus/eesti-lastekirjanikud-ja-illustraatorid/leelo-tungal http://nukikad.onepagefree.com/index.php?id=3675 http://209.85.129.132/search?q=cache:mOdEoOkHCr0J:luuleleid.wordpress
Kes lahutas küll lained merest? ei tagasi vii too, ei see. Su verelibled minu verest? Üksteisest kumbki põlev laast. Ekstaas Sinine terrass Ah!Toredaim on elamine maine Täis roosat eha sinine terrass, ja vägev vere surematu püüd! kus punast tülli laotand akendelle Mind võidab Rõõmu ihar, hõiskav ning purpurrätiku mu õlgadelle hüüd! päev loojenev, nii kaunilt kustumas. Ma iial polnud kaaluv ega kaine. Kui verev roosikimp veel hõõgumas Ju jalgel maas kui kähar vahulaine ta taevas - suurem õde lilledelle, mu kleidi valkjasroheline siid kes armust haiged. Aldis lõhnadelle, ja kahisedes langevad kõik rüüd, ma trepi vanal astmel istumas. sest riidetult on siiski kaunim naine. Siin pudruneva halli kivi praos
Esimesed värsid ja kirjanduslikud eeskujud Aastal 1917 ilmus tema esikkogu "Sonetid". Underi tähtsaimad kogud on "Hääl varjust", mis ilmus 1927-dal aastal ja looduslüürikat sisaldav "Rõõm ühest ilusast päevast" (1928). Underi luulet on tõlgitud paljudesse keeltesse. Marie Underi eeskujuks olid Vilde ja Heinet. Sinine terrass Täis roosat eha sinine terrass, kus punast tülli laotand akendelle king purpurrätiku mu õlgadelle päev loojenev, nii kaunilt kustumas. Kui verev roosikimp veel hõõgumas ta taevas suurem õde lilledelle, kes armust haiged. Aldis lõhnadelle, ma trepi vanal astmel istumas. Siin pudeneva halli kivi praos nõrk kummel argsi valgeid õisi ajab ja kressid rohu niiskenevas vaos kui leegid üleroomavad mu kingi, ent põõsalt peenralt lõhnu, lõhnu sajab, see meeli uimastab kui õndsus mingi. Päiksevann Kuis kõliseb ja kohab põllulaine,
kui surmamõistetu, kel vähe aega. meil elult üllatavalt nopib pihu. Sinine terass Hardumus Täis roosat eha sinine terrass, Las kihab rahvaparve kihav laat kus punast tülli laotand akendelle mus idaneb üks lunastuse iha, king purpurrätiku mu õlgadelle üks puhastuse-pühitsuse püha, päev loojenev, nii kaunilt kustumas. suur vaikkne tõsidus mus võtab maad. Kui verev roosikimp veel hõõgumas Me kahekesi ja see lainisaat! ta taevas suurem õde lilledelle, Ju luilutuseks hellub mere müha. kes armust haiged. Aldis lõhnadelle, Löö oma kandjakäed mul ümber piha ma trepi vanal astmel istumas. kuis vastu randa loksub üksik paat: Siin pudeneva halli kivi praos mind sõua siit! Näe, päikse viimne kuld
,,Võta see kuiv kepikene kätte ja vannu meile siis ,et kui see, mis sa ütelnud, tõsi ei ole, siis langegu sinu liha kui see mätas ja kuivagu sinu luud kui see kepikene, kui veel vanaisa päike nende peale paistab! Vannu!" Ja munk tegi, nagu kästud. Rõõmsalt tungis rahvahulk noorpaari ligi, Kaski oli esimene, kes nende käsi pigistas. Tõsine vanapagan Venda surm ja Kaski valimine oli kustumas tule lõkkele õhutanud; rahutud meeled ei jõudnud ennast küllalt varjata. Seda oli kubjas Kurat tähele pannud. Mitte kogemata ei olnud temagi Annemäele juhtunud ja salaja metsavarjus rahva koosolekust osa võtnud. Imeks pannes nägi ta siin juba mitu päeva kadunud preetrit oma noore naise eest kostvat ja kuulis, et preester enam preester olevatki. Maimu viidi vangitorni, sest seda sõimati nõiaks, kuigi ta ise ei teadnud, mida see nõid tähendab
○ „Sinine terrass“; ○ „Ekstaas“; ○ „Ehtides“. ● 1929. aastal kogu „Õnnevarjutus“: ○ „Nahakaupleja Pontus“. ● 1942 luuletus „Jõulutervitus 1941“ Sinine terass Täis roosat eha sinine terrass, kus punast tülli laotand akendelle Siin pudeneva halli kivi praos king purpurrätiku mu õlgadelle nõrk kummel argsi valgeid õisi ajab päev loojenev, nii kaunilt kustumas. ja kressid rohu niiskenevas vaos Kui verev roosikimp veel hõõgumas kui leegid üleroomavad mu kingi, ta taevas – suurem õde lilledelle, ent põõsalt peenralt lõhnu, lõhnu sajab, kes armust haiged. Aldis lõhnadelle, see meeli uimastab kui õndsus mingi. ma trepi vanal astmel istumas. Jõulutervitus 1941 Astun vaikset jõululumist rada üle kannatanud kodumaa
pidada; ta pöörab Tiina poole ja kähistab sellele näkku - küll nõnda, et see ainult Tiinale kuulda peaks olema, aga see on kõigile kuulda). Libahunt! Tiina tarretanud, Margus kohkunud. (Pealtvaatajate hulgas sosistamine ja kahjurõõmsad näod.) Mis ta ütles? Kuulsid, kui ütles! (Varsti lendab ka siit ja sealt sõna.) Libahunt! Silampilguks piinlik vaikus. Tulevalgus ülevalt on kahva-tuks muutunud, tuli on kustumas. Korraga kõlavd kuskilt pimedast pilkesõnad. Metsa-hulli, metsa-halli, metsa ojarmu emanda, mine sooda solgutama, läbi laanede laduma, kivi külge kiskumaie! Kahjurõõmus naerukihin, teistel tõsised näod. Ja jälle teiselt poolt kõlavad pilkesõnad. 19 Metsa-hukku, metsa-hakku, metsapeni, pikkalõuga,
Käsperil tuleb lahendada tülisid, mis seotud kaevurite ja ülemuste erineva tööeetikaga. On plaani nimel rabamist, õnnetusi, viinaviskamist, koosolekuid, ühiselamuelu ja tüdrukuid. Käes on aeg, mil peainsenerid hakkavad nõukogude bürokraatia tulemusel infarkte saama. 4. "Nelikümmend küünalt" (1966, 1995) Direktori asetäitja Villem Alavain on jõudnud oma 40. sünnipäevani. Pidu on läbi, külalised lahkunud, küünlad kustumas ja Villem mõtleb tagasi neile neljakümnele aastale küünal haaval. Iseenesest on Villemi elukäik sarnane nii paljude tema aastakäigu poiste omadega: gümnaasium, põgenemine Soome, sõdimine "valel poolel", Siberi vangilaager, vabanemine, tagasitulek ja vaevaline töö otsimine. Villemit nagu paljusid teisigi aitavad tutvused "õigete" inimestega, ta teeb kiiret karjääri ja enne neljakümneseks
Joobnud mõisameeste vaade täitis teda põlguse ja jälestusega. Olid need laiutavad, määgivad ja norskavad joodikud seda väärt, et Eestimaa nende ees värises? Käputäis venelasi oleks selle röövlisalga praeguses olekus kerge vaevaga laiali pillata suutnud. Kui kõik seltsilised joovastuse mõju all une rüppe olid vajunud, tõusis Gabriel üles ja astus telgist välja. Taevas oli pilve läinud, pime öö kattis maad. Laagris olid viimsed tuled kustumas, kuna mõisa akendest veel valgus säras. Harva oli siin ja seal veel segaseid hääli, lora ja tralli kuulda. Gabriel kõndis mõisa akende alt läbi ja sattus rohuaeda, mida vana Mönnikhusen tütre rõõmuks mitte sõjameeste tallermaaks ei lasknud teha. Värske rohu ja lillede lõhn lehvis tulijale meelitades vastu. Gabriel võttis nõuks siia öömajale jääda. Õunapuude alt leidis ta pehme rohuplatsi ja heitis pikali. Maapinna niiskus ja öine õhk ei võinud tema raudsele kehale
Praevarda all olev pann, millele ladinal sularasva tilkus, täitis oma särisemisega nende tuhandete kahekõnede vaheaega, mis ühest kõrtsitoa otsast teise rist-lesid. Kõrtsi tagaotsas kolde kõrval oleval pingil istus keset seda lärmi üks filosoof sügavais mõtteis, jalad tuhas ja silm tukkidel. See oli Pierre Gringoire. «Kiiremini! Relvad kätte! Tunni aja pärast peame liikuma!» ütles Clopin Trouillefou oma alamatele. Üks tüdruk kõõrutas: Nüüd jumalaga, isa, ema! Ja kustumas on viimsed tuled. Kaks kaardimängijat läksid tülli. «Lurjus!» karjus punasema näoga mees teisele rusikat näidates. «Ma sulle alles panen sihukese risti, et mäletad oma ristisoldatit!» «Puh!» hüüdis keegi normandlane, keda võis ära tunda ta ninahäälest. «Küll on aga rahvast, justkui Caillouville'is pühakuid!» «Kuulge, lapsed!» hüüdis mustlaste hertsog falsetiga. «Prantsuse nõiad sõidavad sabatile
Tädi seisis mul aina meeles ja Tom ka; seepärast magasin väga rahutult. Kaks korda läksin mööda pikse-varrast alla ööpimedusse, hiilisin maja ette ja nägin, kuidas tädi küünlaga istus akna juures ja vahtis maanteele, pisarad silmis. Oleksin hea meelega midagi ta heaks teinud, aga ma ei saanud muud teha kui vanduda, et ma teda enam ilmaski ei kurvasta. Kui kolmandat korda ärkasin, siis oli koiduaeg, ronisin alla -- ja ta istus ikka seal, küünal oli kustumas, ta vana hall pea puhkas kätel ja ta ise magas. 42. PEATÜKK Vanahärra käis veel enne hommikusööki uuesti ülal linnas, kuid ei leidnud Tomist jälgegi. Siis istusid mõlemad mõeldes laua ääjres, ei rääkinud midagi ja nende näod olid kurvad. Nad lasksid kohvi jahtuda ega söönud midagi. Viimaks ütles onu Silas: «Kas andsin kirja su kätte?» «Mis kirja?» «Mis ma eile postkontorist sain.» «Ei, sa pole mulle mingit kirja andnud.» «Noh, siis olen unustanud.»
annaabi.ee 
