Traditsioonide ja uute tavade suhe tänapäeva ühiskonnas (4)

Traditsioonide ja uute tavade suhe tänapäeva muutlikus ühiskonnas
Aastasadu tagasi, kui vaba ja suveräänne Eesti Vabariik oli meie eelkäijatele vaid helesinine unistus, elasid me vanavanemad, nende lapsed ja mitu põlvkonda lapselapsigi kindlate tavade ja normide järgi. Iga pere järgis kindlalt juba ammu paika loksunud ja end õigustanud plaane pea kõikjal: põllumajanduses, karjakasvatuses, religioonis, pühade tähistamisel, rituaalide läbiviimisel kui ka igapäevases pereelus . Suure mõra, mis tänaseni aina süveneb, lõi sellesse vankumatusse rütmi 20. sajandi lõpp. Siis hakkas vastiseseisvunud Eesti arenema nii tööstuse- kui tehnikavallas lääneriikidele omase kiirusega ning levisid ka uuenduslikud mõtted ja proovima hakati üha enneolematuid asju.
Maailma vahest kõige enam pühitsetud tähtpäev on jõulud ning ka Maarjamaa rahval käivad selle perioodiga ühes kindlad tavad. Hoolimata ajast ja riigirežiimist, olgu jõulud või näärid, jäävad mõned traditsioonid püsima. Lähedastele kingituste tegemine ning hea ja paremaga jõululaua katmine jääb kindlasti veel kauaks jõulupühade üheks iseloomulikumaks sümboliks. Jõuluajal on levinud olnud komme käia kirikus jumalateenistusel. See oli kindel käik ka nn jõuluuskujate seas, kes end kaasajooksikutena vaid ühel päeval aastas pühakotta vedasid ning siis jälle ennast tublideks usklikeks pidasid . Tänasel päeval on see tava üha enam kustumas ja kirikusse satuvad vaid inimesed, kes seda tõesti tähtsaks peavad. Suur tegur selle juures on kindlasti Eesti riigis elavate ateistide protsent, mis on proportsionaalselt üks suuremaid Euroopas. Nii filmidest, raamatutest kui ka vanavanemate juttudest võib aru saada, kui hoolega lapsed jõuluvana tulekuks valmistusid ning kui suure hoolega õpiti igasugu tantse, laule ja luuletusi, et neile mõeldud pakid välja lunastada. Argipäeva üha vabama kasvatuse valguses on ka see kena tava hääbumas ning ära hellitatud lapsed pinnivad vanematelt lihtsalt kerget saaki välja. Aastakümneid tagasi, kui iga nurga peal ei kõrgunud kolmekorruseline supermarket meisterdati enamus kinke ise ja kõik oli väga läbi mõeldud ning korralikult ette planeeritud. Mõned kingivad aga praegu jõuludeks raha. Meie aja ühiskond ei saa enam kunagi tunda vana head jõulupühade ehedust ja südamlikkust.
Tundmatuseni on muutunud ka väiksemate kalendripühade järgi talitamine ning igapäevased tööd-toimetused. Karjalaskepäev, jüriöö, toomapäev – dekaadi möödudes ei ole noored lapsed nendest nimetustest ehk kuulnudki. Üha enam urbaniseeruvas ühiskonnas polegi enamikul inimestest kõike vajalikku, et vanade rahvakommete järgi käituda. Vaid mõnel üksikul elukutselisel karjapidajal on võimalus vanade eestlaste kombe järgi oma karja talitamisega tegeleda ning pigem eiravad nemadki seda, sest praegu on juba kõik farmid ja talud ära automatiseeritud ning suuremat vajadust oma käe-jala koormamiseks pole. Aastaid tagasi oli noorte seas populaarne teha suure seltskonnaga jüriööl uhke lõke. Hetkel ei tea noored sellisest kombest midagi. Ka toomapäev, küünlapäev ja paastupäev on inimeste jaoks nüüd lihtsalt järjekordsed päevad, mis panevad lihtsalt õlgu kehitama, kuna keegi on millegi pärast need kalendrisse märkinud. Nii nagu keegi ei vaevu enam toomapäevaks ehk 21. detsembriks oma kodu ära koristama ja hooajatöid sinnapaika jätma, ei tea tänapäeva inimesed vanadest traditsioonidest suurt midagi.
Kogu maailm elab tänu pea kõikide eluvaldkondade arengule pidevas muutuste tuules. Siiski tundub, et üks Eesti-sugune väikeriik on kõige enam ohustatud oma näo ja eksistentsi kaotamises. Emakeele unustamine, suurriikidelt ideoloogiate ja mõttemallide ülevõtmine lämmatab meie endi kultuuri. Praegusel ajal soovib iga teine Eestimaa noor anda endast kõik, et olla täpselt nagu kuskil üle ookeani kõikide võimaluste maal Ameerikas Brooklyni äärelinnas olev lodevate riietega räppar ja et mitte olla oma eakaaslaste seas heidik , peab ilmtingimata kuulama täpipealt sama muusikat, omama liigagi tuttavaks saanud firmamärgiga riideid ja kasutama tehnoloogia viimset sõna. Selleks, et aidata Eesti rahval säilitada mingitki eneseteadvust ning hoida vanu traditsioone peavad vanemad ja vanavanemad, kes vanade kommetega isiklikult kursis on, püüdma neid oma järeltulijatele üle anda ja tulevikutegijad peavad ise otsustama, kas nad soovivad tulevikus olla Eesti Vabariigi kodanikud või osake üksluisest ülemaailmsest hip-hop tänavakultuurist või hoopis mingi suurriigi koosseisust.