Kuristik rukkis - Holden Caulfieldi kujunemine (0)

Holden Caulfieldi kujunemine
Jerome David Salingeri romaani „Kuristik rukkis “ peategelaseks on 16-aastane poiss Holden, kes pole mitte millegagi rahul. Ta vihkab kõike ja kõiki - ta on välja visatud mitmest koolist halva õppeedukuse pärast. Viiestst eksamist sooritas ta ainult ingilse keele ning kuna ta ei julge vanematele sellest rääkida, hulgub ta mööda New Yorki .
Holden visatakse välja kallist Pencey erakoolist. Rusutuna läheb ta abi otsima oma vana ajalooõpetaja Mr. Spenceri juurde. Nad vestlesid poisi hinnetest ning lõpuks luges õpetaja Holdeni ebaõnnestunud kirjatöö talle valjusti ette. Holden tundis end ebamugavalt ning läks esimesel võimalusel minema.
Koolist saadeti Holdeni vanematele kiri. See pidi kohale jõudma umbes nädala pärast, seega ei tahtnud noormees enne seda koju minna, sest ta tahtis lasta vanematel seda seedida ning lootis, et hiljem on nad mõistlikumad ega õienda temaga.
Internaati jõudes tuli tema tuppa Stradlater, kellel oli kiire, kuna ta kiirustas kohtingule. Holdenit huvitas, kellega ta seekord siis välja läheb. Kui ta kuulis Stradlaterit ütlemas Jane Gallagheri nime, oli ta šokeeritud. Jane oli tüdruk, kes oli varem Holdenile meeldinud. Stradlater palus Holdenilt inglise keele kirjandiga abi. Poiss oli nõus ning kirjutas kirjeldava loo enda hukkunud venna Allie pesapallikindast, mis oli luuletusi täis kirjutatud.
Kohtingult tagasi tulles luges Stradlater kirjandi läbi ning ütles, et see ei vasta absoluutselt teemale . Holden tõmbas selle puruks ning viskas minema.
Holden sõitis New Yorki rongiga. Seal kohtas ta igasugu veidraid inimesi. Ta meenutas vanu tuttavaid, keda välja kutsuda, kuid loobus sellest mõttest ning läks üksi ööklubisse. Seal kohtas ta kolme suhteliselt rumalat daami – tantsis ja jõi koos nendega kokteile . Lõpuks läksid nad minema ning Holden pidi ise joogid kinni maksma.
Hotelli liftis pakkus liftipoiss talle prostituuti. Holden oli nõus, kuid hiljem andis ta naisele raha ning saatis ta minema. Varsti olid liftipoiss ja see naine uuesti tema ukse taga ning nõudsid veel raha. Holden oli kindel, et talle öeldi viis dollarit, nüüd nõuti juba kümmet. Kui nad olid raha kätte saanud, läksid minema.
Järgmisel päeval ostis ta grammofonipoest õele Phoebe 'le plaadi „Väike Shirley Beans.“ Pargis lootis ta teda kohata, kuid kahjuks teda seal polnud. Holden helistas Sally 'le ning nad käisid teatris ja hiljem uisuväljal. Kui Sally oli koju saadetud, helistas ta Carlile ning nad kohtusid kohvikus.
Öösel pargis jalutades tegi ta kogemata Phoebe'i plaadi katki, kuid korjas tükid siiski kokku ja pani taskusse. Ta hiilis vaikselt koju ning äratas Phoebe. Vanemad olid läinud külla ning nad said rahus rääkida. Holden laenas õelt natukene raha, sest tal endal polnud enam midagi alles. Kuigi Holden eitas, et ta koolist välja visati, sai õde sellest kohe aru. Ta seletas, miks talle Pencey kool ei meeldinud. Phoebe arvas , et Holdenile ei meeldi mitteükski asi ning lasi tal nimetada kümme asja, mis talle meeldivad. Pika mõtlemise peale nimetas Holden Allie, Phoebega jutuajamise, asjade üle järele mõtlemise ja oma ideaalseks tööks pidas ta rukkipõllul oleval kuristiku lähedal mängivate laste püüdmist, et nad kuristikku ei kukuks. Holden kinkis talle ka plaadi tükid.
Hiljem helistas ta vanale inglise keele õpetajale ning too kutsus poisi külla. Öösel ärkas Holden äkki ning nägi, et õpetaja silitab ta pead. Tal hakkas hirm ning leiutas ettekäände, et peab minema jaamast kotid ära tooma .
Ta magas ooteruumi pingil . Ärgates nägi ta ajalehte, kus oli kirjutatud vähist. Ta kujutas, et tal on endalgi vähk. Noormehel hakkas halb, ta läks jalutama . Holdenil tuli plaan põgeneda läände, mängida kurttumma ning töötada bensiinijaamas. Phoebe'le kirjutas ta hüvastijätu kirja, viis selle kooli ning palus edasi anda. Muuseumi juures kohtudes oli Phoebe kaasa võtnud suure kohvri ning tahtid Holdeniga kaasa minna. Vend ei tahtnud, et ta kooli pooleli jätab ning lubas, et ka tema ei sõida ära. Pärast läksid nad loomaaeda.
Holden Caulfieildi peas eksisteerib kuristik. Ta ei usu, et ümbrus talle midagi pakkuda suudab, sest ta otsib midagi sellist, mida ümbrus talle pakkuda ei saa. Lõpuks on ta kurnatud kõigest, kuid lepib mingis mõttes maailmaga ning ka kuristik ei pasta enam nii sügav.