Kuremäe klooster (0)

Kuremäe Jumalaema Uinumise nunnaklooster
Legend: On olemas selline pärimus, et kord ühel hommikul nägi eestlasest karjane eluandva allika lähedal mäel suursugust Emandat imekaunis säravas rőivastuses. Ent niipea kui karjus mäele läheneda püüdis, nägemus kadus . Eestlane pöördus tagasi oma karja juurde ning nägemus ilmus taas mäele. Nii sündis mitu korda järjest. Koju tagasi pöördunud, jutustas karjus sellest ilmutusest ka teistele külaelanikele. Mőned neist suundusid teise päeva varahommikul mäele ja nägid samuti allika läheduses imekaunist Naist heledas hiilgavas rőivastuses. Ent niipea kui nad ligemale astusid, kadus ilmutus kohe. Kolmandal päeval kordus seesama lugu. Siis tőusid külaelanikud mäkke ning leidsid kohalt, kus oli end näidanud suursugune Emand , vanaaegse pühakuju... Kuna nad kőik olid luterlased, siis ei suutnud nad mőista, mis on ikoonil kujutatud. Eestlased andsid pühakuju lähimasse mőisa teotööle tulnud vene őigeusklikele talupoegadele Jaama külast ning jutustasid, kuidas nad olid selle leidnud. Őigeusklikud mőistsid kohe, et see on Jumalaema Uinumise pühakuju.
1885. aastal asutati Pühtitsa őigeusklik kogudus . Kuid kohalikud mőisnikud ei andnud őigeusklikele rahu. Abi osutamise eest preester Karp Tiisikule tema teenistustest teatamisega ei pikendanud parun von Dieckhoff talupoeg Aleksander Sabiniga enam kőrtsi rendilepingut, seejärel aga sundis üldse Pühtitsa ümbruskonnast ära kolima .
Uus ajastu Pühtitsa piirkonna vaimulikus elus algab siis, kui Jumalasünnitaja Mäele rajatakse püha nunnaklooster.
15. Augustil 1891 avas kőrgestipühitsetud piiskop Arseni pidulikult Kuremäe Jumalaema Uinumise nunnakloostri. Kohal olid Eestimaa kindralkuberner vürst Šahhovskoi, Püha Sinodi ülemprokurör V. Sabler, aukülalised. Kokku oli tulnud hulgaliselt palvetajaid mitte ainult ümberkaudsetest küladest, vaid ka teistest kubermangudest. Jumalaema Uinumise kirikus peeti Jumalikku Liturgiat ja toimus ristkäik Jumalaema imettegeva ikooniga.
Vastasutatud koguduse koosseisu kuulusid nunn Varvara ja kolm kuuletujat. Ent juba 1891. Aasta lőpuks koosnes kogudus kahest halastajaőest, 21 kuuletujast, 22 orbudekodu kasvandikust (neist kaheksa eestlannat). Elu oli algul üpris ränk, ning seepärast oli nende väheste ődede töö tőeliselt usuvägilaslik. Puudusid vajalikud eluruumid ja majandushooned. Koguduse avamise päevaks oli valmis ainult üks puust maja, millest varsti sai kloostri haigemaja.
Pühtitsa kloostri elanike vaimulik tase on küllaltki kőrge ning just seepärast soovivad paljud vastavatud kloostrid oma kloostriülemateks just Kuremäel nunnakogemuse saanud ődesid.
Tavapärase nunnaelu kőrval on selles kloostris toimunud ka kőikvőimalikud, nii piiskopkondliku, üldkirikliku kui ka ühiskondliku tähendusega kongressid, kirikunőupidamised, koosolekud ja referendumid.
Fakte:
Asutamise aasta:
1891
Kloostri erakla:
Vasknarva prohvet Eeliase kirik (1873.a.)
Pühakojad:
Jumalaema Uinumise peakirik ( 1910 ), Őiglase Siimeoni ja naisprohvet Anna kirik ( 1895 ), Radoneži vaga Sergi kirik (1895), Püha piiskop Nikolause ja vaga Arseniuse Suure kirik kalmistul (1885), Ristija Johannese ja Tartu preestermärter Issidori kirik (1990), Moskva metropoliit Aleksiuse ja märter Varvara kirik (1986).
Austatud ikoonid :
Jumalaema Uinumise ikoon , Pühtitsa Jumalaema ikoon, püha ülempiiskop Nikolause ikoon, suurmärter Varvara ikoon säilmetükikesega, keiser Peeter I-le kuulunud kaasaskantav pühakuju – Päästja ikoon, Vladimiri ja Tšernigovi Jumalaema ikoonid, suurmärter Panteleimoni ikoon jt.
Alluvus:
Stavropigiaalne (allub vahetult Moskva ja kogu Venemaa pühimale patriarhile)
Kloostriülem:
Iguumenja Varvara (Trofimova)
Vaimulikkond:
Ülempreester Dimitri Hodov, munkpreester Saamuel (Karask), preester Vjatšeslav Karjagin ( http://www.orthodox.ee/indexest.php?d=kuremae/kloos )