Kunsti keraamika ajalugu (0)

Kunsti keraamaika ajalugu
Keraamika on üldtermin,mllega tähistatakse põletatud svitooteid või portselani. Keraamika on tarbekuntiliik,kunakeraamilised anumad omavad enamasti praktilist väärtust. Just seesama praktiline väärtus tingis ka vajadusekeraamika järele juba kümneid tuhandeid aastaid tagasi. Keraamilisi anumaid kasutati erinevate toiduainete: õli,veini jm. hoidmiseks ning savist voolitika ilu- või kultusesemeid. Seoses kõrgkultuuride tekkega Niiluse viljakas orus, Mesopotaamia aladel ja Ida- ning Lõuna- Aasia suurte jõgede ümber pandi alus ka keraamika laialdasemale väljakujunemisele. Keraamika kui üks püsivamaid kunstiliike annab tänapäevalgi väärt informatsiooni tolleaegsete inimeste eluolust. Kunsti ajalugu algab keraamikaga. Kolmandal aastatuhandel eKr levis Eesti aladele kammkeraamika , mis tuli arvatavasti lõunapoolsematelt aladelt ja levis peagi kogu Läänemere idarannikule. Narva kultuuri poolt Eestis loodud kammkeraamikat räägitakse, kui Narva keraamikast.Teisel aastatuhandel eKr levisid Eesti aladele nöörkeraamika ja tekstiilkeraamika. Sellel ajajärgul valmistatud saviurne on leitud Kagu-Eesti kääpaist. Potikeder võeti kasutusele 11. sajandil ( esmalt Ida-Eestis). Saaremaal ja kohati Lääne-Eestis tehti keraamikat käsitsi veel 13. sajandi alguses.18. sajandil töötas Tallinnas Karl Christian Ficki fajansimanufaktuur.Eesti keraamika alustena püsisid kaua ehituskeraamika ja ahjupotid. 1782 . aastal rajas Woldemar Johann Lauw Põltsamaale portselanimanufaktuuri, mis tegutses 1800. aastani. Selle manufaktuuri tooted on tuntud kui Põltsamaa portselan.1930. aastail muutus valitsevaks kõrgkuumuskeraamika.

• Madalkuumuskeraamika – temperatuur kuni 1150°C
  
• Kõrgkuumuskeraamika – temperatuur üle 1150°C
  

Sellise liigituse aluseks on põldpao sulamistäpp (umbes 1150°C)
Madalkuumuse (900–1150°C) puhul saavutatakse urbse killuga tooted, mis muudetakse glasuurimisega vettpidavaks.
Kõrgkuumuses savi osalt sulab, saadavad paakunud killuga tooted peavad vett glasuurimatagi. Eristatakse poorseid ja paakunud tooteid. Sellisel juhul loetakse poorseks toodet, mille veeimavus on üle 5% ja paakunuks (tihedaks) toodet, mille veeimavus on alla 5%.Samuti eristatakse valgest ja värvilisest massist valmistatud tooteid. Liigitamine võib toimuda ka tooraine koostises olevate osakeste läbimõõdu alusel. Jämedateraliseks loetakse keraamilist massi mille osakeste läbimõõt on üle 0,1 mm. Peeneteraliseks loetakse keraamilist massi, mille osakeste läbimõõt on alla 0,1 mm.Keraamilist massi põletatakse selleks, et muuta see kõvaks, väliskeskkonna mõjudele vastupidavaks ja veekindlaks. Keraamilist massi, mida ei ole põletatud, on ka pärast ärakuivamist võimalik vee lisamisega taas plastiliseks muuta. Pärast põletust, tänu põletuse käigus toimunud muutustele keraamilise massi struktuuris, on see aga võimatu.Põletust teostatakse ka selleks, et moodustada keraamiliste esemete pinnale glasuur , mis muutub põletuse käigus pulbrist klaasjaks massiks. Selleks teostatakse eelpõletuse läbiteinud ja seejärel glasuuritud toodetele glasuurpõletus.
Võimalik on ka dekoorpõletus, mille puhul kinnistatakse põletuse käigus glasuurile glasuuripealsete värvidega maaling või kaetakse ese teistkordse glasuurikihiga ja teostatakse põletus madalamal temperatuuril, et alusglasuur sulama ei hakkaks .Mõningatel puhkudel teostatakse ühekordne põletus ( terrakota , soolaglasuuriga kaetud keraamika jt.) ja sellisel juhul jääb see põletus ka ainukordseks (sellele ei eelne, ega järgne mõnda teist põletust).
Kuntsnikud: Joosep Tiiman, Valli Eller jne.