Kultuurrohumaa. Ida-kitseherne põld Laiuse voorel Kultuurrohumaa on valdavalt turvasmuldadel paiknev kultuurheina- või karjamaa, mis ei sobi intensiivselt haritavate põllukultuuride kasvatamiseks ja mille kuivendusseisund on põllumajanduse seisukohalt vähemalt rahuldav. Kultuurrohumaade hulka käivad kultuurniidud ja kultuurkarjamaad. Kuiva kultuur-rohumaa kasvukohatüüp Kuiva kultuurkarjamaa alltüüp Kuiva kultuurniidu alltüüp Niiske kultuur-rohumaa kasvukohatüüp Niiske kultuurkarjamaa alltüüp Niiske kultuurniidu alltüüp Muru kasvukohatüüp Niite rajatakse eelkõige talvise sööda aga tänapäeval üha enam aastaringse sööda - silo varumiseks. Kahtlemata ei pääse me mööda ka heina tegemisest. Niiteliste rohumaade planeerimisel on vaja arvestada
Põllumajandust mõjutavad looduslikud tegurid: Maa- põllumaa 11%, looduslikud rohumaad 23%. Põllumajandus kasutab 1/3 maismaast. Põllumaa- istandused, põllud, kultuurkarjamaad. Looduslikud rohumaad- kultuurkarjamaad, niidud, luhad, rohtlad, poolkõrbed, kõrbed, savannid, tundrad, kõrgmäestikniidud. Kliima- õhutemperatuur taimekasvu perioodil, vegetatsiooniperiood, aktiivsete temperatuuride summa, aasta sademete hulk, sademete jaotus aastas. Pinnamood- tasandikud on maaharimiseks soodsamad, sest ühtlasemad ja paremad mullad ja hea masinaid kasutada. Mäestikud on vähe sobivad taimekasvatuseks, sest järsud nõlvad, jahedam, sademed uhuvad toitained nõlvadelt ära
Kultuurrohumaa (pikaajaline) Anti Samsonov Robin Mõttus Otto Abel Mihkel Treufeldt Definitsioon · Kultuurrohumaa on valdavalt turvasmuldadel paiknev · Kultuurrohumaade hulka käivad kultuurniidud ja kultuurkarjamaad Loomad Sead Lambad Veised Loomad Kitsed Hobused Mutt Loomad Uruhiir Vihmauss Putukad Heinaritsikas Mesilane Putukad Pääsusaba Lepatriinu Lehetäi Linnud Kiivitaja Tuuletallaja Nurmkana Taimed Ohakas Tulikas Naistepuna Taimed Lutsern Ristik Timut Koosluse tekke tingimused · Tekib peamiselt inimtegevuse tagajärjel · Külvatakse kultuurtaimed(ristik, timukas) · Jäetakse taimed mitmeks aastaks kasvama · Niidetakse ja väetatakse aeg-ajalt
Kultuurrohumaad on need rohumaad, mis on pealtparandamise või uuskülvi teel väärtusliku heintaimiku omandanud ja annab rohkelt väärtuslikku loomasööta. Niisugune rohumaa püsib kasutamiskõlblikuna paarkümmend aastat, kuid nad vajavad hooldust ja väetamist. Kultuurrohumaad jaotatakse seal toimuva tegevuse järgi. a)kultuurniidud (sealt tehakse heina) Tänapäeval külvab inimene niitudele just neid taimi, mis sobivad loomade söötmiseks kõige paremini. b)kultuurkarjamaad (seal karjatatakse loomi) Kultuurheinamaadel on umbrohtudeks kõik sellised taimed, mida heina hulka ei taheta. Nad on kas mürgised loomadele, või vähendavad nad kultuurrohumaa saagikust. Tüüpilised umbrohud Ohakas Tulikas Koerapöörirohi Naistepuna Tüüpilised kultuurid Timut Ristik Lutsern Loomastik Kariloomad (kitsed, hobused, sead, lambad, veised) Tekkimine Inimese poolt rajatud. Rajatakse väheviljakatele
mida seal tehakse: Click to edit Master text styles a)kultuurniidud (seal Second level Third level tehakse heina) Fourth level Tänapäeval külvab Fifth level inimene niitudele just neid taimi, mis sobivad loomade söötmiseks kõige paremini. b)kultuurkarjamaad (seal karjatatakse loomi) on karjamaa, millel on külvatud rohustu. Loomi karjatatakse Click to edit Master text styles enamasti kultuurkarjamaadel, Second level mille heintaimik on rajatud Third level uuskülviga. Kultuurkarjamaade Fourth level Fifth level
suurematesse asulatesse, et mugavalt koolis käia ja tööd saada, sest külas ei ole eriti palju tööd. Küll aga on küla rahulik keskkond suurepärane koht laste kasvatamiseks. Loodusressursid ja nende kasutuselevõtmise hindamine Maa, maakasutus Enamik maad on põllumajanduslikult haritav, seda teeb enamasti põllumajandusühistu AS Võhmuta PM, sest külas elavatel inimestel ei ole vahendeid ja ka motivatsiooni põllu harimiseks. Ühistul on kultuurkarjamaad veiste karjatamiseks ja neile silo ja heina varumiseks. Geoloogiline info Pinnakate on valdavalt õhuke (alla 5 meetri), kohati on aluspõhja karbonaatkivimid kaetud alla meetri paksuse pinnakattega. Põhjavesi on u 4-5 m, sügavusel. Reljeef on väga tasane, merest asub küla 108-110 m kõrgusel. Kliimaressursid Pandivere kõrgustik erineb muust Eestimaast üsna tugevalt kliima poolest. Lumikate on
kogused sõltuvad eelkõige talle suurusest. Näiteks10 kg elusmassiga talle söömus on 1-2 kg, 20 kg tallel 2,5 kg, 30 kg tallel 3,5 kg, 40 kg tallel 5 kg ja 50 kg tallel 6 kg karjamaarohtu päevas. Kui arvestada kultuurkarjamaa rohu söödavuseks 80%, karjatamisperioodi pikkuseks 170 päeva ja uttede poolt tarbitava karjamaarohu päevaseks koguseks 7 kg, võib arvestada karjatamiskoormuseks keskmiselt 8-10 utte hektaril. Seega vajatakse ühe ute kohta keskmiselt 0,10-0,125 hektarit kultuurkarjamaad. Karjatamiskoormuse puhul 8 utte/ha peaks kultuurkarjamaa saagikus olema orienteeruvalt 12,5 t/ha-lt (2,5 t kuivainet/ha-lt). (Luik H., Piirsalu P., Vahejõe K. 2011, lk 23) Lammaste põhisöödaks on koresööt, lisaks antakse kaera-herne segu. Talveks vajab üks utt koos talledega 500 kg koresööta ja 100 kg herne-kaera segu, lisaks 4 tuleb utele aastaringselt anda 20-30 grammi mineraalaineid päevas. Seda nõuet
Mõlemapoolset randa ääristab roostike ja kõrkjastike vöönd. Väikse-Emajõe suudmest Vallapaluni Võrtsjärve idakaldal on valdavalt soiste metsade vöönd. Madalsoodes on ülekaalus kase-kuuse segametsad, nendevahelistel liivaaladel aga männikud. Rõngu jõest põhja poole jääb Valguta soo, mille kohati enam kui 5 m paksune turbalasund on tekkinud järvemuda ja lubja peale. Soo lõunaossa on polderkuivandusega rajatud kultuurkarjamaad, aga keskossa Mustjärve äärsesse rabasse freesturbaväli. Mustjärv ise (23ha) on koos lähima ümbrusega võetud kaitse alla. 5 Foto 2. Vaade Võrtsjärve lõunatipust Vooremäelt. J. Kaljuvee foto Põhjaranniku ehk Kolga-Jaani paikkond jaguneb pinnaehitusest tulenevalt kaheks erineva maastikustruktuuriga osaks: idakirdes on Kolga-Jaani voorestiku ning lääneedelas Parika soode ning järvetasandike maastik. Foto 3
2. Idaranniku paikkond (96 km²) on eelmisest veidi mitmekesisema maastikuga ala. Väikse-Emajõe suudmest Vallapaluni Võrtsjärve idakaldal on valdavalt soiste metsade vöönd. Madalsoodes on ülekaalus kase-kuuse segametsad, nendevahelistel liivaaladel aga männikud. Rõngu jõest põhja poole jääb Valguta soo, mille kohati enam kui 5 m paksune turbalasund on tekkinud järvemuda ja lubja peale. Soo lõunaossa on polderkuivandusega rajatud kultuurkarjamaad, aga keskossa Mustjärve äärsesse rabasse freesturbaväli. Mustjärv ise (23 ha) on koos lähima ümbrusega võetud kaitse alla. 3. Põhjaranniku ehk Kolga-Jaani paikkond jaguneb pinnaehitusest tulenevalt kaheks erineva maastikustruktuuriga osaks: - idakirdes on Kolga-Jaani voorestik - lääneedelas Parika soode ning järvetasandike maastik Kesk-Eestis asuv Kolga-Jaani kihelkond jääb laugele üleminekualale, kus aluspõhja paekivid
mahutavusi ja korega täidab. Loomad evolutsiooni käigus kohatsunud heintaimede struktuuriga. Palju heintaimede kasvatamiseks kõlblike muldi. Heintaimi külvad korra ja saad niita mitu korda. Liblikõielised akumuleerivad lämmastikuv. 75-85% rohusöötades omandavad täiskasvanud ja noorloomad isegi 100% seeditavust. Rohumaade igaaastane uuendamine: Põldhein ristikurohke 50% Lutsernirohumaad 20% Kultuurniidud 15-20% Kultuurkarjamaad 10-15% Heintaimede kasvatamise majanduslik hinnang Võimaldab sööta vara kevadest hilissügiseni, Heintaimed on odavad. Vähe töökulu nõudvad, kiirekasvulised. Saagid suhteliselt stabiilsed. Igalt hektarilt saadakse 10-15% seeditavaid valke. Suur proteiini sisaldus, soodasam. Heintaimede eelised: - aastate lõikes stabiilsed - Vähem sõltuvad ilmastikust - Võimaldavad vähendada inimtööjõudu - Energiakulu toodangukuludele väike
Parasiithaiguste profülaktika hea tervisliku seisundiga veri, hea söötmine, ruumide korrashoid, sanitaarvahendite desinfitseerimine, teadlikud loomatalitajad, suletud majandireziim, puhtad veokid, müüdavate tõuloomade uurimine, otstarbekas karjatamisreziim, farmi ümbruse korrashoid, loomade õigej ootmine, loomade parasitoloogiline uurimine, noorloomade iseloeeritud pidamine, näriliste tõrje, parasiitide vaheperemeeste hävitamine, kultuurkarjamaad, selgitustöö 42. Põllumajandusloomade olulisemad invasioonihaigused: veiste babesioos, kanade eimerioos, moniesioos, sigade askarioos, hobuste enterostrongülidoosid, sigade ösofagostomoos, vasikate diktüokauloos, sigade sarkoptoos Veiste babesioos on vere punalibledes parasiteeriva eoslooma Babesia divergentsi tekitatud täiskasvanud veiste haigus, mis iseloomustub palaviku, piimaanni järsu vähenemise,
Lihaveised taluvad hästi külma (kuni -20C) kuid laudas tuleb vältida liigniiskust ja tuuletõmmet. Puhkeala sügavallapanul 7kg põhku/ päevas. Eestis on kohandatud piimakarja lautu, samuti on kasutusel küünid ja varjualused. Uusehitisi on vähe. Rühmad: lehmad+ vasikad+ tiined lehmikud, lehmikud, nuumpullikud ja sugupullid. Sulus kuini 20 veist. Suvine pidamine. Maksimaalselt 6-7 kuud ( maist oktoobrini). Looduslikku karjamaad vajatakse 1ha loomühiku kohta, kultuurkarjamaad poole vähem. Lehmikud ja pullikud eraldi karjamaadel. Lisasööta vajava vasikad, sügisel ka teised. 28. Udara kuju ja sobivus masinlüpsiks · Udara väliskuju on seotud lehma jõudluse, tervise ja sobivusega masinlüpsiks ning selle visuaalset hindamist kasutatakse tõuaretuse ühe kriteeriumina · Parimaks peetakse vannikujulist, tugevalt kõhu ventraalsele seinale kinnituvat udarat, mis on
tänu üksikutele missioonitundega entusiastidest majandijuhtidele ja hobusesõpradele. Nagu on väga lähedased pool-looduslike koosluste ja eesti hobuse hääbumise põhjused, võivad olla sarnased ka lootused püsimajäämiseks tulevikus. Vajadus nende järgi on koos ajaga muutunud. Koduloomade sööt varutakse tänapäeval masinate abil intensiivselt majandatud söödapõldudelt. Romantilisi metsakopleid asendavad laiuvad ühenäolised kultuurkarjamaad. Eesti hobune on leidnud rakenduse turistide teenindamisel ratsa- või vankrisõidus. Mõlemad loodavad traditsioonilise loodusesõbraliku/mahepõhimõtetel toimiva talupidamise, loodushoiu ja turismi peale. Nii pool-looduslike koosluste kui ka eesti hobuse tulevik sõltub paljus meie looduse mitmekesisuse kaitse korraldamisest ja põlisväärtuste taas hindatõusmisest. 2001. aastal toetati esmakordselt laiemalt riiklike programmide kaudu nii
Näiteks10 kg elusmassiga talle söömus on 1-2 kg, 20 kg tallel 2,5 kg, 30 kg tallel 3,5 kg , 40 kg tallel 5 kg ja 50 kg tallel 6 kg karjamaarohtu päevas. Kui arvestada kultuurkarjamaa rohu söödavuseks 80%, karjatamisperioodi pikkuseks 170 päeva ja uttede poolt tarbitava karjamaarohu päevaseks koguseks 7 kg, võib arvestada karjatamiskoormuseks keskmiselt 8-10 utte hektaril. Seega vajatakse ühe ute kohta keskmiselt 0,10-0,125 hektarit kultuurkarjamaad. Karjatamiskoormuse puhul 8 utte/ha peaks kultuurkarjamaa saagikus olema orienteeruvalt 12,5 t/ha-lt (2,5 t kuivainet/ha-lt). Karjatamiskoormust võimaldab tõsta karjamaade saagikuse tõstmine karjamaade parema hooldamise ja väetamisega. Joonisel 1 on näha, et kui väetada karjamaid 200 kg lämmastikuga hektaril tõuseb karjamaade saagikus niivõrd, mis võimaldab ühel hektaril karjatada juba 13 utte koos talledega. Suurbritannias tehtud uurimused 40
annaabi.ee 
