1) inimeste paremaks mõistmiseks tuleb neid võtta subjektide, mitte objektidena. Kannatused, tähendus ja valu on subjektiivsed nähtused; 2) meditsiinis ja õenduses vajalikud oskused vajavad vilumust (kehalisi oskusi). Kui inimest nähakse tervikuna, siis kaasnevad ihuga teadmised ja vilumused - „kehaline intelligentsus“. Descartes'i dualism välistaks taolise intelligentsuse, kuna seostab viimast hinge ja mitte kehaga; 3) inimene on seotud oma kultuurikontekstiga ja mõjutatud selle poolt. (Merleau-Ponty pidas inimest „kultuuriloominguks“.) Ta pole autonoomne indiviid, kes iseseisvalt langetab ratsionaalseid otsuseid. Indiviidi õendus: indiviid kui narratiiv Indiviidi identiteedi osas on levinud kaks vaadet: 1) psühholoogiline jätkuvus/järjepidevus - isiku identiteedi moodustab mentaalse elu (mälestused, kogemused) katkematus; 2) füüsiline jätkuvus/järjepidevus – põhiliseks identiteedi kriteeriumiks on sama ihu omamine.
(Piaget’ strukturalism, Werneri ortogeneetiline printsiip, Lewini väljateooria, Eriksoni psühhosotsiaalne arenguteooria, Havinghursti arenguülesannete teooria jt). Last ümbritsev stiimulkeskkond määrab ära lapsele kättesaadava kogemuse iseloomu ja ulatuse (Bronfenbrenneri, Valsineri ning Bandura arenguteooriad) (Liik, 1998: 52). Lapse arengukeskkonnast rääkides tuleks esmalt märkida, et see on paljuski määratud kultuurikontekstiga. Kultuurikeskkond mõjutab väärtushinnanguid, käitumisnorme, eetika- ja moraalinorme. Iga õppeasutuse (lasteaed, üldhariduskoolid) psühhosotsiaalne keskkond sõltub suuresti kultuurikontekstist. Väikelapsed on kõikvõimalikele mõjutustele vastuvõtlikud ning omandavad ümbritseva kultuuri stereotüübid hõlpsasti. Keskkondliku raamistiku osatähtsust lapse arengus rõhutavad alastimulatsiooni ja käitumispiirangute teooriad.
komponent, mis pole lauses sees, kuid on lausest tuletatav. Grice eristas kahte sorti implikatuure: konventsionaalsed ja absoluutsed (ilma milleta lause oleks vale). Viimased huvitasid Grice'I rohkem (need võimaldavat inimestel suhelda). Presuppositsioonid on peaaegu nagu implikatuurid, aga esimesed lähtuvad kõnelejast, teised kuulajast. Neid on kahte erinevat tüüpi - semantilised ja pragmaatilised (taustateadmised). Presuppositsioonidel on kaks olulist funktsiooni - seos kultuurikontekstiga (mida välja öeldakse ja mida presuppositsiooniks jäetakse, sõltub ajastust ja kultuurisituatsioonist) ja tekstuaalsuse roll (mis on ühe ütluse sisu (subposition), on teise ütluse eelinfo (presubposition)). G. Leech formuleerib takti - ehk viisakusepõhimõtte, mis on samuti nagu kooperatsioonipõhimõte seotud kommunikatsiooniprotsessi efektiivsusega. Taktitundelised ollakse selleks, et saavutada oma eesmärke. Antud juhul (Ega te ei saa ulatada mulle soolatopsi
komponent, mis pole lauses sees, kuid on lausest tuletatav. Grice eristas kahte sorti implikatuure: konventsionaalsed ja absoluutsed (ilma milleta lause oleks vale). Viimased huvitasid Grice'I rohkem (need võimaldavat inimestel suhelda). Presuppositsioonid on peaaegu nagu implikatuurid, aga esimesed lähtuvad kõnelejast, teised kuulajast. Neid on kahte erinevat tüüpi - semantilised ja pragmaatilised (taustateadmised). Presuppositsioonidel on kaks olulist funktsiooni - seos kultuurikontekstiga (mida välja öeldakse ja mida presuppositsiooniks jäetakse, sõltub ajastust ja kultuurisituatsioonist) ja tekstuaalsuse roll (mis on ühe ütluse sisu (subposition), on teise ütluse eelinfo (presubposition)). G. Leech formuleerib takti - ehk viisakusepõhimõtte, mis on samuti nagu kooperatsioonipõhimõte seotud kommunikatsiooniprotsessi efektiivsusega. Taktitundelised ollakse selleks, et saavutada oma eesmärke. Antud juhul (Ega te ei saa ulatada mulle soolatopsi
üks on hea ja teine halb). - Negatiivse tagasiside puhul jäetakse süsteemi käitumisest kõrvale käitumisviisid, mis võiks olla ohtlikud süsteemi püsimajäämisele, et süsteem toimiks mingite aktsepteeritud parameetrite raamides. Nt paarisuhtes antakse mõista, milline käitumine ohustab neid kui paari; sama toimib vanemate-laste suhetes (vanema ülesanne on kohandada last kultuurikontekstiga, õpetada norme jms). - Negatiivse tagasiside viisid võivad olla nii otsesed kui ka kaudsed - Negatiivne tagasiside on vajalik, et hiljem probleeme ei tekiks - Negatiivne tagasiside kohandab inimest kontekstiga, „lõikab ära“ need käitumise osad, mis konteksti ei sobi. Tuleb küsida: kas normid on antud kontekstis adekvaatsed? Kust on need pärit
- keele tähendustest arusaamisel on oluline kontekst ( Rannut 2007). Keelelise determinismi taaselustamine: Peter Gordoni Piraha hõimu keele uurimus Braziilias (2004) näitas, et Piraha hõimu keeles on vaid kolm arvsõna: üks, kaks ja palju. Gordon tõestas mitmete eksperimentide abil, et kuna hõimu keeles puuduvad arvud, siis on neil raske arvutada rohkem kui kolme piires. Kriitikud oma vastuväidetes sõnavad, et siin on tegemist laiema kultuurikontekstiga. Kuna ilmselt nomaadidena (kütid, korilased) ei olnud neil tarvidust rohkem midagi kokku lugeda, siis ei kujunenud keeles välja ka vastavat sõna. ( Rannut 2007) Kokkuvõttes võib öelda, et eri keelkondades kasutatav keel mõjutab oluliselt meie mõtlemist. See võib seda täpsustada või selgitada, kui on tegemist mõistete defineerimisega või mingite arutluste loogilise põhjendamisega. Teisalt võib keel meie mõtlemist ka pidurdada, kui
eriti kõrgelt, aga otse seda öelda ei taha. See järeldus põhineb informatiivsuse ja relevantsuse postulaadi rikkumisel. /Ettekanne oli väga huvitav, aga.../ Presupositsioonid on sarnased implikatuuridega, aga esimesed lähtuvad kõnelejast, teised kuulajast. Kaks erinevat tüüpi: semantilised pragmaatilised (taustateadmised). Presupositsioonidel on kaks olulist funktsiooni - seos kultuurikontekstiga (mida välja öeldakse ja mida presupositsiooniks jäetakse, sõltub ajastust ja kultuurisituatsioonist) ja tekstuaalsuse roll (mis on ühe ütluse sisu (subposition), on teise ütluse eelinfo (presubposition)). Palju sarnaseid võtteid kasutatakse erinevates kõnefiguurides. Nii näiteks ütlustes Naine on naine (roos on roos) on samuti rikutud informatiivsuse postulaati (otseses tähenduses on nad mõttetud).
sotsiaalsete normide omaksvõttu ehk internaliseeritust- vastavad normid on isiksuse struktuuri loomulik osis ja neile vastavat käitumist loeb inimene enesestmõistetavaks. Tegelikkuses puutume kokku kahe käitumistendentsi- kehtivatest normidest kinnipidamise ehk konformsusega ja teiselt poolt nendest hälbimisega ehk deviantsuse- läbipõimumisega. See, kust läheb normi ja hälbe vahel piir, sõltub ajast ja kultuurist. Normid ja hälbed on seotud oma kultuurikontekstiga. Kultuur on tervik ning normide sisu kui ka see, millist käitumist käsitletakse hälbena, tuleb lõppastmes kogu sellest tervikust. Kultuuri muutudes aga muutuvad ka arusaamad, mis on norm ja hälve. Kultuurikontaktid võivad tuua kaasa normi ja hälbe vahekorra erisugusest mõistmisest sugenevaid konflikte. Nt homoseksuaalsus. Negatiivse skaala lõpus retsidiivne kuritegevus (sarimõrvarid jne, Tsikatilo) negatiivne hälve. Ühiskonnavastane iseloom, normidega vastuolus.
Tavamõistes peetakse hälbivaks käitumist, mis erineb elanikkonna valdava osa käitumisest. Nii hälbiva kui ka normipärase käitumise mehhanism on allumine/mitteallumine teatud standardile, ettekirjutuse ehk mallile. See, mida loetakse hälbeks ja normiks ning kust läheb piir normipärase ja hälbiva vahel, erineb ajajärguti ja kultuuriti. Mis ühel ajal või ühtede inimeste jaoks on norm, võib teisel ajal ning teiste inimkoosluste puhul olla hälve. Normid ja hälbed on seotud kultuurikontekstiga. Negatiivne hälve selgeim variant on kuritegevus Positiivne hälve need on toimimisvariandid, mis antud tingimustes esindavad ebatüüpilist, selles mõttes normiga mittekokkukuuluvat, ent samas seesuguseid käitumistendentse, mis saavad mingil momendil tüüpilisteks, levinuimateks - normiks. Muutuvas ühiskonnas on võimalik, et nt see, mis ühel ajajärgul oli negatiivne hälve, võib mingil teisel ajajärgul olla positiivne hälve. Hälbekäitumise sotsiaalne roll:
meetodiprobleem ja aluspõhimõtete leidja kui õigusteadlane/õiguspraktik. Ilmselt võib kindel olla selles, et kui mingi oluline osa ülipositiivsest õigusest kuulub inimühiskonna normatiivse pärandi hulka, siis peab olema võimalik seda ülipositiivset normide (aluspõhimõtete) sisu leida ja sõnastada. Ei tohiks unustada sedagi, et aluspõhimõtete leidmisel tuleb osata ennast siduda meie kultuuriruumiga – nii tänapäeva kui ka retrospektiivses kontekstis. Kultuurikontekstiga arvestamine on seotud ajaloolise tõlgendamisega, kuid pole sellele taandatav, sest Eesti põhiseaduse ajalugu ulatub formaalselt pelgalt eelmisse sajandisse. Eesti põhiseadusliku korra juured ulatuvad aga kaugesse minevikku, kus 13. sajandiks oli nii majandusliku, sotsiaalse ja vaimse arenguga seoses kui ka võitluses võõrastega välja kujunenud oma ühiskondlik-poliitiline kord (Uluots 2004, 278). Kindlasti pole aluspõhimõtete leidmine ja formuleerimine juristide n-ö argipäevaülesanne
Siin mõeldud vahe ei seisne mitte mingites sihtteksti parameetrites ega selle seostes lähtetekstiga, vaid tõlkeprotsessis. Keelekeskne tõlkimine on deterministlik mehaaniline teisendusprotsess, instrumentalistlik tõlkimine põhineb sellel, et tõlkija tahab midagi. Ka tähttäheline tõlge on instrumentalismiga kooskõlas, kui tõlkija seda teadlikult teistele variantidele eelistab. Teine levinud jaotus on tõlkimise ja lokaliseerimise (tõlkimine pluss kultuurikontekstiga kohandamine) vahel. Ka siin on kommentaar sama: need ei ole vastastikku välistavad ja mõlemad on võimalikud kummagi maailmavaate korral. Kaks liiki tõlkimist 179 21.3 Tõlkemudelite levikust Aastal 2008 läbi viidud tõlketuru-teemalise küsitluse (Möldre 2008, Rand 2008, Vain 2008, Kõrvek 2009, Ohak 2009, Raidma 2009, Tavast 2008) üks eesmärke oli teada saada tõlkebüroode seisukoht kirjeldatud tõlkemudelite teemal
annaabi.ee 
