põllumajandusreformid *F.Joseph I Austria hertsog, kelle mahalaskmine Sarajevos oli Esimese maailmasõja puhkemise otsene ajend *W. Wilson USA president, pidas kongressile kõne, milles esitas neliteist teesi Euroopa ülesehitamiseks peale Esimest maailmasõda *Mutsuhito Jaapani keiser, tänu tema reformidele tõusis Jaapan üheks maailma suurvõimuks *Sergei Witte Venemaa peaminister, viis läbi rahareformi, viies rubla üle kullastandardile. *Wilhelm II viimane Saksa keiser ja Preisimaa kuningas. Teda on peetud üheks peamiseks süüdlaseks I ms algatamises. *Rasputin vene talupoeg, Venemaa keisri Nikolai II pere usaldusalune, sekkus I ms ajal üha enam poliitikasse, mõjutas keisri otsuseid ministrite ja oluliste riigiametnike ametissemääramisel *Theodore Roosevelt USA president, vabariiklane, sekkus Panama kanali ehitamisse Mõisted *Imperialism - riigi enesekeskne poliitika võimu- ja mõjupiirkonna laiendam.
Raha võimaldab valida tarbimise aega ja tulusid-kulusid paremini planeerida. Kui soovitakse osta midagi, milleks raha ei jätku, saab seda laenata. Kui soovitakse koguda raha, mida hiljem kasutada, on võimalus seda hoiustada. Rahasüsteemid Kullastandard Kullastandard on rahasüsteem, kus raha väärtus on fikseeritud kulla koguse suhtes. 1871. aastal Prantsuse-Preisi sõja järel võttis ning vastühendatud Saksamaa kasutusele Reichsmarga ning läks üle kullastandardile, kasutades rahapakkumise suurendamiseks Lõuna- Aafrikas kaevandatud kulda. See tähendab, et rahvuslik valuuta oli seotud kullavarude ja kulla hinnaga. Peagi läks ka enamik teisi maailma riike üle kullastandardile. Rahal oli kehtestatud kullasisaldus, mida sai riigipankades suhteliselt vabalt kullaks vahetada. Kullastandardi süsteem hakkas lagunema Esimese maailmasõja ajal, kui hakati trükkima suurte väljaminekute katteks kullakatteta raha. Sellega kaasnes inflatsioon ja hindade tõus
oranzidesse toonidesse. Hõbemündid (elektroni kujul) võeti kasutusele Lüüdias juba 700 eKr. Hiljem hõbe rafineeriti ning münte toodeti puhtast hõbedast. Paljud rahvad kasutasid seda oma rahasüsteemi baasväärtusena. Näiteks Suurbritanna naelsterling vihjab oma nimes ühele Toweri naelale hõbedale (sterling silver). Sanskriti, hispaania, prantsuse ja heebrea keeles tähendab sõna ,,hõbe" nii hõbedat kui ka raha. Küll aga liikusid paljud riigid hõbedastandardilt kullastandardile, sest 19. sajandil avastati Ameerikas väga suured hõbedavarud ning kardeti, et seetõttu hõbeda väärtus langeb tunduvalt. Lisaks Kogu 1998. aastal tarbitud hõbedakogusest kulus fototööstusele 30,98%. Tänu digitaalfotograafia tohutule arengule kahanes see näitaja oluliselt. Aastal 2001 moodustas fototööstuse osa 23,47%, 2007. aastal 13% ja 2012. aastal kõigest 5,5% kogu tarbitavast hõbedakogusest
Seejärel tuli kasutusele ühisraha riigimark, Saksa marga eelkäija. Saksa rahaliit oli edukas osalt seetõttu, et müntide valmistamisel olid paigas selged reeglid ja tingimused. 2.4 Kullastandard Kullastandard on rahasüsteem, kus raha väärtus on fikseeritud kulla koguse suhtes. 1871. aastal Prantsuse-Preisi sõja järel võttis ning vastühendatud Saksamaa kasutusele Reichsmarga ning läks üle kullastandardile, kasutades rahapakkumise suurendamiseks Lõuna-Aafrikas kaevandatud kulda. See tähendab, et rahvuslik valuuta oli seotud kullavarude ja kulla hinnaga. Peagi läks ka enamik teisi maailma riike üle kullastandardile. Rahal oli kehtestatud kullasisaldus, mida sai riigipankades suhteliselt vabalt kullaks vahetada. Kullastandardi süsteem hakkas lagunema Esimese maailmasõja ajal, kui hakati trükkima suurte väljaminekute katteks kullakatteta raha. Sellega kaasnes inflatsioon ja hindade tõus
vabaks. Kui 1919. aasta detsembris tuli Rootsi krooni eest maksta 23 Eesti marka, siis aasta pärast juba 76 marka. Edaspidi marga kurss siiski stabiliseerus, nimelt hakkas Eesti Pank 1921. aastast kasutama kursi stabiliseerimiseks oma reserve. Kirjeldatud rahapoliitika ei oleks olnud võimalik juhul, kui Eesti rahasüsteemi aluseks oleks olnud kullastandard. 1921. aasta alguses oli ligikaudu 90 protsenti markadest kulla- ja välisvaluutavaruga kaetud. Aastatel 19211923 arutleti küll kullastandardile ülemineku üle, ent otsustavaid samme ega täpsemat tegevusplaani selleks ei tehtud. Vastupidiselt ootustele vähenesid 1923. aastal järsult Eesti majandussidemed Nõukogude Liiduga. Ka Lääne-Euroopa eksporditurge teenindav põllumajandus- ja metsandussektor sattus raskustesse, sest 1923. aasta viljasaak osutus erakordselt halvaks ning metsa väljavedu oli ilmaolude tõttu raskendatud, samuti olid langenud puidu ekspordihinnad.
Mida enam kaubavahetus arenes, seda tülikamaks muutus ka väärismetallide kasutamine rahana. Käibele tuli paberraha. See võeti kasutusele 11. saj. Hiinas. Euroopas võeti algul katselisena Euroopas. I katse Rootsis lõppes katastroofina, pankurile määrati surmanuhtlus. 18. saj. paberraha aktiivselt kasutusele. Tõuseb inflatsioon. Paberraha tootmine on odav. Et miinimumi viia inflatsiooni ja tõsta usaldust paberraha vastu läksid riigid üle kullastandardile esimene rahasüsteem ajaloos. Riigid sidusid ringluses oleva paberraha nende käsutuses oleva kullavaruga. Igale paberrahaühikule kehtestati teatud kullakogus. Raha sai pangas kulla vastu ümber vahetada. Suurbritannia 1816 läks kullastandardile üle ja teised läksid 19.saj. jooksul. Kullastandardi nõrgad kohad: 1. raha hind sõltub kullahinnast, kullahind omakorda turul olevast kullakogusest. 2
Kohe alustati ka oma rahamärkide kujundamise ja trükkimise organiseerimisega, nende valmimiseni aga kasutati endiselt Saksa riigi- ja idamarku ja idarublasid. Käibel olid ka Vene rublad ja Soome margad. Alles 2. mail 1919 võttis Ajutine Valitsus vastu määruse, mille järgi ainus seaduslik maksevahend on Eesti mark. Eesti mark oli Eesti rahaühik aastail 19181927. Teine rahareform Eestis Markade ja pennide asemel tulid kasutusele kroonid ja sendid. Kroon tugines kullastandardile 7 1 kroonile vastas 100/248 grammi puhast kulda (sama kullaalus oli Rootsi, Norra ja Taani kroonil). Raha väljaandmise õigus läks täielikult Eesti Pangale, Majandusministeeriumi Rahandusosakond andis edaspidi välja ainult vahetusraha. Reformi aluseks oli Inglise pankadelt saadud 1,35 miljoni naelane välislaen. Kolmas rahareform Eestis 1992
6 VALUUTA Raha on kõige levinum kaup. Rahaga on võimalik mõõta kõikide teiste kaupade väärtust. Rahvusvaheline kulla mõõtühik on unts=31,1 g. Kulla kvaliteeti näitab kulla proov karaat. RAHVUSVAHELINE VALUUTASÜSTEEM Rahvusvahelise valuutasüsteemi kujunemise etapid (IMS- International monetary system) (Vt töölehti Rahvusvaheline valuutasüsteem) I 1867 Pariisi kokkulepe. KULLASTANDARTI ETAPP Ühinenud riigid läksid üle kullastandardile. Tagama oma raha kullaga, iga riik määras ise, kui suur kulla kogus vastab nende rahale. Maailmaraha on inglise nael, mis oli kõige autoriteetsem valuuta. Eelisolukorras olid need maad, kellel olid oma kullavarud. I etapi lõpetab IMS 1914. II Genova kokkulepe 1922. Arutati sõjajärgset valuutasüsteemi. Uus valuutasüsteem baseerub nii kullal kui juhtivate riikide valuutal. Tekkisid tsoonid: naela ja franki tsoon. Eesti sidus end inglise naelaga. 1927
inimeste huvides taotleti, et raha aluseks oleks tugev kullastandart ( rahasüsteem, milles rahaväärtuse alus on kuld). Demokraatlik partei esitas oma kandidaadiks advokaat William Jennings Bryani, kes oli auahne ja võimekas, kuid mitte piisavalt haritud. Demokraatlik Partei kritiseeris USA vallutuspoliitikat ja kutsus andma Filipiinidele iseseisvust. Ajastu konflikte ja probleeme tunnetades kutsus see partei üles ka võitlusele trustide ja ühiskonnas valitseva korruptsiooni vastu. Kullastandardile vastati hõberaha piiramatu väljalase, nii et seda igaühele jätkus. Viimane nõue oli küll demagoogiline või oli selle aluseks majandusteooriate vähene tundmine. Kuigi hõberaha hulgaline vermimine ei ole nii katastroofiline kui paberraha piiramatu käibelelaskmine, viib see ometi inflatsioonile ja seega ka palkade langusele. Valimistel võitis Vabariiklik Partei kandidaat McKinly. Tema teine ametiaeg jäi aga lühikeseks, sest 1901. a.
huvitatud senise laenupoliitika jätkumisest kuni Eesti marga hüperinflatsiooni viimiseni. Majanduskriisile lisandus 1923.aasta detsembris ka sisepoliitiline kriis, kus tõestati avalikkusele, et Eesti Pank on müünud või laenanud riigi kullatagavara. Eesti majanduse ja võib-olla ka riigi päästis tööerakondlane, 13.mail, 1924. aastal Rahandusministriks saanud Otto Strandman, kelle eesmärk oli stabiliseerida Eesti raha ja viia see kindlale alusele. See tähendas tol ajal kullastandardile üleminekut. Kulla-ja valuutavara oli Strandmani rahandusministriks saamise ajaks järel vaid natuke üle 1000 miljoni marga. Eesti Panga väljastatud laenude summa oli aga tõusnud juba 4900 miljoni margani. Strandman leidis, et marga stabiliseerimiseks tuleb vähendada riigi kulutusi ning importi, vähendada Eesti Panga laenusid ning kõrvaldada ringlusest osa paberraha. Reformi nurgakiviks oli aga valoriseerimise kava, mille kohaselt pidi kõiki
stabiilsuse saavutamine ühiskonnas, riigi funktsioonide taastamine ja rahareform. Õnneks on Eesti majanduskeskkond piisavalt stabiilne, et ülaltoodud mustad stsenaariumid meid ei ähvarda. Rangelt peetav kullastandard tagab pikaajalise hinnastabiilsuse, hoides raha pakkumist kontrolli all. Lühiajaliselt, vastupidi, võib kullastandardi mehhanism kaasa tuua märkimisväärseid hinnakõikumisi. Kullastandardile on tüüpiline, et see toimib võrdlemisi hästi ajani, mil ilmneb selle allumatus poliitikute või ühiskonna tahtele pidada üleval heaoluriiki, finantseerida sõjalisi kampaaniaid, välispoliitikat või leevendada riigi majandusprobleeme. Kullastandard, vastupidiselt levivatele arvamustele, ei hoia iseenesest ära korruptsiooni, spekuleerimist, majanduslike ressursside väärpaigutust ega isegi riigi võlakoormuse ülejõu käivale tasemele tõstmist.
1892 jõudis börsikrahh alles usasse. Sajandi lõpus uus majandustõus. Võeti kasutusele kullastandard pangatähed löödi kulla alusele, kus briti kolooniates sai selle maksevahendi ettenäitamisel sama palju kulda välja võtta. 1821 inglismaa fiktseeritud kullastandard. Olid olemas ka hõbedastandardid. 1872 sidus saksamaa oma marga kullaga. Saksamaa hakkas maha müüma oma hõbedat. Kulla hind tõusis, hõbeda hind kukkus. Enamik riike läks kullastandardile üle. Pangad arenesid. Kapitalism 19. saj. Põhines eraomandil, toomisel ja võikmalikult vabal turumajandusel. Kapitalist oli see, kellel oli üleliigset eravara. Marxist sai alguse selle sõna halvustav toon. Kapitalismile pakub omad raamid siiski ka riik, ilma riigita ei saa. Kapitalism eeldab ülidselt ka vaba palgalist tööjõudu. 7/5/2009 INDUSTRIAL REVOLUTION Üleminek tööstuspõhisele ühiskonnale. Tõi kaasa majanduse kasvu.
annaabi.ee 
