Isamaa lüürika:"Mitte igaühele", "Ma lillesideme võtaks", "Eile nägin ma Eestimaad", Armastusluule: "Üks suu", "Sa tulid". Küll on lainte hiilgus ilus Juhan Liiv Küll on lainehiilgus ilus, ilus hiilgus mere veel. Küll on tähehiilgus ilus, ilus hiilgus ülevel. Minu kullakese silmad ilusamad enam veel kui see tähehiilgus kõrgel, kui see hiilgus mere teel. Aga kullakene kaugel, kaugel ilma otsata. Tuhat merd on meie vahel, tuhat lainet lõpmata.
3) Küll on lainte hiilgus ilus 4) Pääsukese silm Küll on lainehiilgus ilus, Lendamine, lidin ja laul, Ilus hiilgus mere veel. Taevasina, kevade aul: Küll on tähehiilgus ilus, Päikeseselge ilm, Ilus hiilgus ülevel. Pääsusilm! Minu kullakese silmad Ilusamad enam veel Kui see tähehiilgus kõrgel, Kui see hiilgus mere teel. Aga kullakene kaugel, kaugel olma otsata. Tuhat merd on meie vahel, Tuhat lainet lõpmata. Luuletus „Helin“ on autobiograafiline ja räägib selles, kuidas koos vanusega hakkasid ilmnema ka mured ja kohustused. „Isamaale“ on isamaaline luuleus ja sellega on tahetud edasi anda kunagist Eestimaa vaevatud olukorda. Armastusluuletus „Küll on lainte hiilgus ilus“ räägib armsamast, kes on ilus kui laine hiilgus aga samas väga kaugel. „Pääsukese silm“
Säält ma tulen, sinna lähen, olen vaene reisimees. Hetero, ideaalidega Mis sina kaebad ja mis sina valutad? On sinust sõbrad lahkund, mingu nad! Jättis su arm sind - jätku ta! Ei võinud sul armastus osaks saada, - katsu end kunstlikult armastada! Sex-toys ja masturbatsioon Kuid väljal kõnnib põllumees muld muhe, must ta jalge ees, Ja ennäe! Seeme kukub ka! Onanism Ma olin vaevalt noormees, sa alles plikake ja ühes suve sisse käsikäes läksime... Pedofiilia Mu ilus kullakene, mis teen ma sinuga? Sul on nii ilusad silmad - ja mehele tahad sa? Pedofiilia
Vaikselt hõljus tüdruk üle kauni toa põranda, sest nüüd sai ta seda ju päriselt teha. See polnud enam uni, ta teadis seda oma südames. Äkki avanes toa uks ning sisse astus too salapärane noormees. Märgates seda jooksis tüdruk tema juurde ning küsis õnnest särades: ,,Kuidas sa seda tegid?" ,,Seda ei teinud mina," vastas noormees, ,,sa tegid seda ise, oma tahtejõuga ja kuulates minu nõuandeid." ,,Kas ma nüüd tohin küsida, kes sa oled?" küsis tüdruk entusiastlikult. ,,Aga kullakene, sa ju tead seda - ma olen su saatus ," lausus poiss lõbustatult ning suudles tüdrukut õrnalt huultele. Neiu oleks sel hetkel justkui kõigile oma küsimustele vastused saanud, tema hinges olid need olemas. Enne, kui tüdruk reageerida jõudis, laskus noormees juba ühele põlvele ning küsis: ,,Marlene, kas sa abielluksid minuga?" ,,Loomulikult," vastas tüdruk heldinult. Pulmad peeti linna kõige ilusamas kirikus ning kohal olid kõik nende lähedasemad sõbrad
" Silmadele on Liiv tähelepanu pööranud teisteski luuletustes, tuues sisse ka kaunistavaid võrdlusi: ,,Minu kullakese silmad / ilusamad enam veel / kui see tähehiilgus kõrgel, / kui see hiilgus mere teel." Silmad on tähtsad Liivi luules just neiu ilu esile toomises. Liiv ei ole kordagi maininud, miks leidub tema luules ebatavalist kiindumust silmadesse. Põhjenduseks võib olla inimese silmade väljendlikkus, mis tihtipeale reedab väiksemagi mõtte. ,,Mu ilus kullakene, / mis teen ma sinuga? / Sul nii ilusad silmad / ja mehele tahad sa?" Kirjanike mõttemaailm on kirev, kuid neil on omadus peita ka kõige raskemalt seletatavaid mõtteid lihtsasse luulevormi. Et mõista kõike luuletajapoolsetest ridadest, on vaja eelnevalt tutvuda antud kirjaniku paljude värssidega, sisenedes nii luuletaja mõttemaailma. Vastasel korral jääb palju luuletajalt lugejale edasi andmata. Liiv ja Koidula on kaks suurepärast kirjanikku Eesti ajaloos
poeetilise keele omadusi? Keeletarvitus jaguneb sõnasõnaliseks ja kaudsõnaliseks ehk kujundlikuks. Vastavalt sellele eristuvad ka ilukõnevõtted: kui kõnet kaunistavad lausekujundid on loomult sõnasõnalised, siis kõnekujundid (v.a. epiteet ja võrdlus) on mittesõnasõnalised, kaudsed väljendused. Lihtsaim kõnekujund on EPITEET — kirjeldav või kaunistav lisandsõna ehk poeetiline täiend peamiselt nimisõna ilmestamiseks: maa on maksakarvaline; meie kubjas kullakene; Tee sa niidist piitsukene, / õlekõrrest varrekene (rahvalaul); Epiteet on sageli teiste stiilivõtete osaks: hallil ajal; elu kuldne allikas. VÕRDLUS — kõrvutamine ühistunnuse alusel. Võrdlust iseloomustavad sidesõnad kui, nagu, otsekui, justkui, olev kääne, vahel ka mõttekriips või koma: Ni kui vahotse jöe / Mürrisevad laened. Sõnasõnalise võrdluse üleminek kaudsõnaliseks loob metafoori — varjatud võrdluse. METAFOOR ühendab erinavaid nähtusi sarnasuse alusel
Tahan üldse surra! Ho: No kuule, Kati, sa oled noor neiu! Sina küll ei tohi surmast mõelda! Endal väike laps kodus... Kati: Mida sa minust tahad ja mu lapsest tead? Jäta mind rahule! Ho: Ma soovin ju sulle head ja tahan, et sa terveks saaksid. Kati: Ma ei taha terveks saada! Ho: No miks siis? Kati: Ma ei taha seda last näha! Ma ei kannata tema kisa välja! Ma ei taha seda last! Ho: Katikene, sa oled ju ema! Kati: Ei ole! Ma ei taha olla ema! Ma tahan surra! Ho: Kullakene, sa saad siin terveks. Ja siis sa näed, kui kallis on sulle laps. Kati: See laps ju ainult röögib! Ma ei taha, ei taha, ei taha... Ho: Rahu-rahu nüüd! Kati, me aitame sul terveks saada! Kati: Ma ei taha saada terveks! Kas sa aru ei saa ma ei taha elada! (Kati nutab hüsteeriliselt) Ho: Rahune nüüd, lapseke! Kõik saab korda... Dialoog 2 Palatis. Vestluses osalevad hooldustöötaja ja patsient Mati. Ho: Mati, sa pole jälle ennast pesnud! Mati: Mmm... Ho: Pesta tuleb iga päev
· Kaasrõhust lugedes 3-silbilised I- või II-vältelised, välja arvatud lisus- ja matus-liitelised. · Alkoholine, atmosfäärine, hallitusene, järjestikune, kohastikune, korrastikune, ligistikune, läbistikune. PÕHITÜÜP OLULINE · Olulise, olulist, olulisesse e olulisse, oluliste, olulisi, olulistesse e olulisisse · 4-silbilised ja pikemad ne- ja s-sõnad, mille kaasrõhuline osa on 2-silbiline · Inimene, kallikene, kullakene, pahaendeline, õpilane, õppimine, astanguline, hobusekene, kanadalane · 2-silbilised II-vältelised sõnad naine ja teine, poolteist, teineteist ja üksteise. VORMISTIKUST: · Ains part konsonanttpveline ja t-lõpuline (ainukest, putukakest, tarretust) · Ains illat sse-lõpuline ja geminatsiooniline ( joonestusesse e joonestusse, tõttamisesse e tõttamisse) · de-mitmus on kons.tüveline ja te-tunnusline
Lausetähendus- sõnaraamatulik sisu ehk üteldu Lausungitähendus- lause tarvitusel tegelikult silmas peetud sisu ehk mõteldu Üteldu ja mõteldu lahknemine ehk ülekantud tähendus on kaudse ja kujundliku kõne allikas. (Päike paistab- päike paistab. Päike paistab- lähme päevitama (vihje)) KÕNEKUJUNDID (troopid) Lihtsaim kõnekujund on EPITEET- kirjeldav või kaunistav lisandsõna ehk poeetiline täiend (peamiselt nimisõna ilmestamiseks). ! maa on maksakarvaline, meie kubjas kullakene, mustav on a põhi, salalik ta süle. VÕRDLUS- kõrvutamine ühistunnuse alusel ! iseloomustavad sõnad: kui, justkui, nagu, otsekui, essiiv, mõttekriips, koma. ! ! Justkui taeva pikne; Nii kui vahutav jõgi; kukleina kumerad rinnad; Mõte, nälgind vares. METAFOOR- ! ! Metafoor- ülekanne, teisendus ! ! Metonüümia- ümbernimetus, nimevahetus ! ! Iroonia- Teesklus, varjatud pilge. Laias mõttes võib kogu kaudsõnalisust metafoorikaks nimetada.
sa hoolid temast rohkem kui meist, ta mõistab sind ju nii hästi. MIHHAIL: Nii et üldiselt ei ole te tema analüüsiga nõus? ALEKSANDRA: Üldiselt võiks ta ennast põlema panna. Ja sina peaks seda paremini teadma. Ta ei ole isegi mitte ilus. TATJANA: On küll. (Tatjana puhkeb nutma.) MIHHAIL: Tata, Tata, kullakene, ära nuta. Ma loobun kogu armastusest peale puhta filosoofilise armastuse, teie armastuse, selle armastuse, mida ma tunnen oma õdede vastu. See kõnelevate loomade niinimetatud armastus kaugendab kahte inimest ainsast õnnevõimalusest, milleks on kaunite hingede sõprus. TATJANA: Ei-ei, mis see meie asi on küllap sa kohtad ühel
Setumaa uskumuste järgi talvitub kägu puuõõnes, kuid välja tuleb ja kukkuma hakkab jüripäevast. Õnnetuks linnuks või surmalinnuks ei ole teda nimetatud mitte tekkelugu silmas pida- des, vaid seetõttu, et ta eluhoonete lähedusse kukkuma tulles teatab kellegi surmast. Kevadel esmakordselt kägu kuuldes loendati, mitu korda kägu hüüab. Mõnel pool on peetud vajali- kuks sõnalist pöördumist: ,,Kuku, kuku, käokene, kullakene, nii mitu korda, kui mitu aastat ma elan või mitu aastat on pulmadeni" ning seejärel asuti aastaid loendama. Käost kardeti rohkem kui ühestki teisest linnust, et ta inimese ära petab, kui see linnupe- tet võtmata, s.o. söömata välja läheb ja kevadel esimest korda kägu kuuleb. Petetule tähen- das see kuivamist, kõhnumist, haigust, jõuetust, kurtumist, surma. Mainitud on veel laisaks
midagi aru!" Ma olin päris meeleheitel. Siis hakkasin taipama. "Ma olen vaba," tähendas seda, et kohe olen sellest needusest vaba, need mustad täpid olid minu viimased needusejäägid ja medaljon kadus, kuna needus oli läinud, ma minestasin, kuna energia oli minust väljas. Ma taipasin lõpuks kõike! "Ma kartsin, et sa said infarkti või midagi säärast!" oli Andres imestunud. Ta aitas mu jalule ja aitas kiikdiivanile istuma ka. "Ma olen needusest vaba! Andres, ma olen jälle vaba! Mu kullakene! Näe, medaljon on kadunud!" hõikasin rõõmsalt naeratades. Ma kallistasin Andrest ja olin valmis teda ennast kuulama. "Nii tore! Sa oled vaba! Palju õnne, mu Jasmiin!" ütles Andres rõõmsalt, imestunud nägu peas. Me olime õnnelikud, naersime, viskasime nalja selle üle, mis oli varem juhtunud, aga siis tuli mulle meelde, et Andres rääkis midagi mu bossist. "Kuule, mu boss oli ju helistanud, või nii?" küsisin uudishimulikult Andrese otsa põrnitsedes. "Aaa, jah
annaabi.ee 
