Kujutav geomeetria 1.kodutöö 7 variant (0)

Pärnumaa Kutsehariduskeskus
HIINA KÖÖK
Koostajad:  Marleen  Alle
Helena Vahar
Ron-Jürgen  Kuld
K-12A
PÄRNU 2013
Hiina
Hiina Rahvavabariik on 9,5 miljoni ruutkilomeetrine ning 1,3 miljardi elanikuga riik, 
mille juhtiv ja suunav  jõud on Hiina Kommunistlik Partei. Pealinnaks on Peking . 
Ajaloolised Hiina pealinnad on olnud põhiliselt idas. Kõige tuntumad on Nanjing, 
Peking, Xi’an ja Louyang. Riigikeeleks on hiina keel. Ametlikud keeled on olnud ka 
mongoli keel ja mandžu keel. Hiina asub Aasias. Ta piirneb 14 riigiga. Need on 
Afganistan , Bhutan, India, Kasahstan, Kõrgõztan, Laos,  Mongoolia , Myanmar, 
Nepal ,  Pakistan , Põhja- Korea, Tadžikistan, Venemaa ja Vietnam. Hiina kuulub 
sotsialistlike riikide hulka, Rahvavabariigi režiimi on nimetatud ka autoritaarseks 
Hiina poliitilises süsteemis on mõningaid liberaliseerimise märke, näiteks 
mitmeparteisüsteem ja mitme kandidaadiga valimised. Sõnavabadus on piiratud. 
Kõik ohtlikud meeleavaldused surutakse halastamatult maha, ohtlikud 
organisatsioonid hävitatakse. Siiski lubatakse  ajakirjandusel  käsitleda sotsiaalseid 
probleeme ning paljastada kohalike ametnike korruptsiooni ja saamatust. Peale 
Kommunistliku Partei on Hiina Rahvavabariigis ka teisi parteisid, mis enamasti on 
Kommunistliku Partei käepikendused. Need parteid ei osale poliitikas valimiste 
kaudu, vaid Kommunistliku Partei koostööks nendega on mõeldud Hiina Rahva 
Poliitiline Konsultatiivkonverents. Teistel parteidel on siiski väga väike mõju. Hiina 
Rahvavabariigil on halduslik kontroll 22 provintsi üle. Peale provintside on Hiina 1. 
järgu haldusüksusteks veel 5 autonoomset piirkonda, millesse on koondunud 
suuremad rahvusvähemused, 4 omavalitsusüksust suuremate linnade ümber ja 2 
erihalduspiirkonda. Hiina elanikest on 92%  hiinlased ehk hanid. Hiinas on leiutatud 
paljud tänapäeval vajalikud asjad, näiteks kell, kompass, paber, hambahari, 
trükitehnika, purilennuk.
HIINA KÖÖK
Hiinas ei ole võimalik käsitleda eraldi  filosoofiat , religiooni ja toitu;  road ja rituaalid, 
mis söömisega kaasnevad, on täis sümbolismi. Hiina kööki peetakse üheks maailma 
parimaks. Meiega võrreldes pühendatakse seal toidu õnnestumisele hoopis enam 
tähelepanu ja hoolt. Tõsimeelne hiinlane ütleb, et kõik, mis elab, on söödav, tuleb 
vaid osata valmistada. Pole olemas halba toiduainet, on vaid halvad kokad . 
Hiinas täidab toit kahte ülesannet – esiteks on ta hädavajalik elamiseks, teiseks 
on ta naudingute allikaks. 
Madude liha peetakse suureks delikatessiks, pealegi  omistatakse sellele ka tervistavat 
toimet. Neljajalgsetest  on Hiinas kõige hinnatum siiski siga.  Toitude  sobivuse alused 
on kujunenud juba sajandeid tagasi – riisiga sobib hästi  sealiha , hirsiga  lambaliha , 
nisuga haneliha jne. Hiina on nii tohutult suur maa, et toidud ja toiduained on 
maakondade ja linnade viisi erinevad. Põhjapoolsetes piirkondades on 
põllumajanduses põhikultuuriks nisu, millest valmistatakse mitmesuguseid 
küpsetustooteid ja hiina omapäraseid rahvuslikke nuudleid . Mida kaugemale 
lõunasse, seda rikkalikumaks muutub toiduainete valik. Väga suurt rõhku pannakse 
taimsetele toiduainetele, puu- ja aedviljadele. Aedvili peab kuuluma   igasse toidusse. 
Põhiliselt on aedviljad samad, mis tuttavad meilegi – mitut liiki oad, eriti sojaoad, 
herned , porgand, kapsas , nui- ja lillkapsas , hiina kapsas, sibul, küüslauk, kõrvits, 
baklažaan. Eriti hinnatud on kohalikud seened, mida säilitatakse ja kaubastatakse 
kuivatatult. 
Lõunapoolsematel soojadel aladel kasvavad  apelsinid , mandariinid , ploomid,  kirsid , 
aprikoosid, virsikud , pirnid , kiivid , ananassid, mangod, litšid, kumkvatid, mandlid. 
Puuvilju süüakse enamasti värskelt.
Toiduainete ammendamatu  varamu on meri. Tarbitakse kõikvõimalikke kalu, 
koorikloomi, austreid, merikarpe. Samuti vesikastaneid, lootoslille juuri, 
pääsupesasid, hai uimeid.
Eksootilistest toiduainetest võiks veel nimetada bambusevõrseid, liiliapungi, seesami- 
ja lootoseseemneid. Pidulauale kuuluvad metspardid, faasanid, vähid, karukäpad.
Jämedalt võib Hiina köögi jagada neljaks , neist igaühel on veel  alaliigid . 
Traditsiooniline Hiina toidusedel on peamiselt kohalikest  taimedest . 
Põhitoorainetena on teraviljad, kaunviljad ja köögiviljad – ennekõike majanduslikel 
põhjustel. Kujutlusvõime, vajadus ja leidlikkus on need, millede abil valmistatakse 
meeldivaid ja rõõmustavaid roogasid laiast valikust seemnetest, juurtest, mugulatest 
ja erinevatest taimedest. Kuna riisi kasvatatakse ennekõike lõunapiirkondades, siis on 
ta seal põhitooraineks, põhjapoolsem kliima soodustab nisu kasvatamist  ja seda 
kasutamist nuudlite ja teiste pastatoodetena. Hiina söögisedelisse ei kuulu piim. 
Traditsionaalselt on 98 % toidust taimse päritoluga ja ainult 2 % loomse või kala 
päritoluga. Maitsestamine  on tihti  tagasihoidlik ja kasutatakse toidu oma maitse 
esiletõstmiseks ja rõhutamiseks. Küpsetusmeetodid aitavad samal toorainel maitseda 
ja välja näha erinevalt.
Peamised toiduained
 
  
Kala ja mereannid ,  linnuliha ja teised lihad, hane - ja pardimunad, suur valik 
erinevatest teraviljadest nuudleid ja pastatooteid.  Riis . Peale riisi kuulub 
põhitoiduainete hulka sojauba , mis on aminohappeid  ja B-rühma vitamiine sisaldav 
kaunvili . Sojaubadest tehakse sojaõli, sojajahu, sojakohupiima tofut, sojakastet. 
Piim ja piimatooted . Hiinlastel on ajalooliselt vastumeelsus piima ja piimatoodete  
suhtes. Loomi peetakse rohkem töö tegemiseks, kui piima ja liha tootmiseks ja 
tarbimiseks. Mõningate järelroogade serveerimiseks  kasutatakse vahukoort, 
populaarsust  kogub jäätis.
Puuviljad ja köögiviljad. Värskeid puuvilju ja köögivilju süüakse vastavalt hooajale, 
kuid puuvilju hoidistatakse ja kuivatatakse. Kuivatatud või soolatud köögivilju 
ostetakse võimalikult vahetult enne tarvitamist.  Toitained  säilivad hästi  kiirel  
praadimisel, aurutades, lisades köögivilju suppidele mõned  minutid enne 
serveerimist. Hoiustamisprobleemid, kliima ja transpordi võimaluste puudumine on 
põhjustanud erinevate säilitusmeetodite kasutamist köögiviljade juures:  soolamine , 
marineerimine,  kuivatamine . 
Näljahädad on soodustanud leidlikkust söödavate taimsete substantside leidmisel: 
pungad , juured, seened, võrsed, kroonlehed , seemned ja koored . 
Virsikud, aprikoosid, õunad, pirnid ja ploomid, apelsinid ja teised  tsitruselised , 
melonid ja kirsid on söögikorra lõpul söödavad ja ka vahepaladeks. Litšid, ananassid 
– kasutatakse koos liha ja linnulihaga. Kõiki köögivilju pestakse hoolikalt ja 
kooritakse vahetult enne toiduvalmistamise  algust. Koori, puhastusjääke võidakse 
kasutada suppide , leente või kastmete valmistamisel.
Liha ja alternatiivid. Liha on eelistatud, kuid maksumuse tõttu jääb tihtipeale 
eriliste sündmuste menüüsse. Sealiha, linnuliha, munad on soosikud; lambaliha ja 
kala kasutatakse neis regioonides, kus see on võimalik. Veiseliha süüakse harva, 
vasikaliha peaaegu üldse mitte. Linnuliha süüakse sümboolsuse pärast – isased  linnud  
esindavad positiivset  ja agressiivset Yang’i, pardid sümboliseerivad truudust ja õnne. 
Kala kasutus kasvab. Kuivatatud kala ja mereannid (eriti krevetid) on 
traditsioonilised soosikud ja saadaval igal pool. Kala lõhn ja maitse on 
põlastusväärsed, seetõttu maskeeritakse seda osavalt marineerides kala väheses veinis 
või šerris koos värske viilutatud ingveri , küüslaugu ja talisibulaga. Delikatessideks on 
kuivatatud haiuimed, kuivatatud  meduusid , väikesed kuivatatud krevetid, kuivatatud 
kammkarbid. Mune võidakse kasutada koos teiste toiduainetega pannkookides või 
omlettides;  aurutatud mittemagusas keedukreemis, friteerimistaignates.  Munast  
valmistatakse nuudleid. Mune võib suitsutada, tees  keeta . Sojauba ja  saadused sellest 
on levinud. Pähklid on tähtsaks valguallikas -  tavaliselt lisatakse toidule väikestes 
kogustes  maitse ja tekstuuri   andmiseks . Kasutatakse hõlmikpuu pähkleid – suppides 
ja hautatud  toitudes; kreeka pähklit, mandleid , arahiisi ja kašu-pähkleid tavaliselt 
pruunistatakse ja praetakse enne tarbimist krõbedaks.
Leib ja teraviljatooted. Riisi ja nisu kasutatakse aurutatud leibade ja klimpide 
valmistamiseks. Riis on vaesematele inimestele põhiosa toidukorrast. Eelistatud on 
pikateraline riis; kleepuvat riisi kasutatakse magusroogade valmistamiseks, riisijahu 
kastmete ja suppide paksendamiseks.  Nisust  valmistatakse nuudleid. Nisu ja riisi ei 
sööda kunagi samal söögikorral. Oder , hirss, mais ja kaer – kasutatakse jahu kujul 
nuudlite, õhukeste pannkookide (nt kevadrullide) valmistamisel.
Rasvained . Maapähkliõli, maisiõli ja sojaõli ning rapsiõli on tavalisemad. Seapekki 
kasutatakse mõnikord praadimisel kuid see pole nii  populaarne kui õlid. Võid ei 
kasutata. Seesamiseemneõli kasutatakse väikestes kogustes põhiliselt 
maitsestamiseks, eriti köögiviljaroogade puhul.
Maiustused , magusained, suupisted . Hiinlasi ei tõmba eriti magusa poole. Teed 
juuakse magustamata ja magusroad on vähem magusad kui läänelikule maitsele 
sobiks. Järelroogadeks on värsked või säilitatud puuviljad, vahel kerges aniisi või 
nelgiga maitsestatud siirupis.
Maitsestamine
Hiina köögi igivana teema on toitude maitsestamine. Hiinas kasutatakse ohtralt 
ingveri. Veel kuuluvad maitseainete “ riiulile “ sojakaste, hoisin-kaste, fermenteeritud 
mustad oad, austri -kaste, viie-vürtsi  pulber  (aniisiseemned, fenkoli, nelk, kaneel , 
Sichuan’i  pipar ), koriander.
Kasutatavate maitseainete hulk sõltub piirkondlikust maitsest, kuid põhimaitseainete 
nimed on kogu Hiinas samad. Sibulalised: talisibulad, porrulauk , murulauk, 
mugulsibul aga ka küüslauk on osa paljudest toitudest. Teised toidud sisaldavad 
värsket ingverijuurt, riisiviina, oa-pastat (mien shiang), fermenteeritud pastasid, 
seesamiseemneid, seesamiseemneõli, suhkrut, paljusid erinevaid tüüpe äädikaid. 
Hiina vürtsikastmed on toiduvalmistamisel tähtsad nagu teisedki maitseained ja neid 
tuleb kasutada säästlikult. Mõnesid kombineeritakse teiste koostisainetega laual moel.
Hiina köögi põhinõue
Põhinõudeks on lisandite värskus ja  naturaalne  maitse. Loomuliku maitse säilitamise 
eesmärgil lõigatakse köögivili, kala ja liha väikesteks tükkideks ning piirdutakse nii 
lühikese   keetmis-   ja   küpsetusajaga   kui   võimalik.   Ka   püütakse   kõik   toiduained 
hakkida ühe kuju ja suurusega tükkideks, et kõik koostisosad enam-vähem üheaegselt 
valmiksid. Lühikesel küpsetusajal on veel üks küllaltki praktiline põhjus - nimelt on 
Hiinas alati nappinud küttematerjali. Nii leiutatigi stir-fry ehk "segades praadimise" 
meetod: väikesed toidutükid valmivad segades üllatavalt  kiiresti.  Lisaks  stir-fry'le 
kasutatakse ka  aurutamist,  hautamist  ja  frittimist.  Süüakse kausikestest pulkadega, 
leem   juuakse    samast    peale.   Toitude   kaunistamisel   pannakse   suur   rõhk   kaunile 
kujundusele, värvide kooskõlale ja vaheldusrikkusele. Toitude pakkumise järjekord 
on järgmine Külmroad - ümmargustel portselanvaagnatel 3 - 6 eri sorti suupisteid. 
Juurde võib juua  Veini või teisi  jooke . Kuumroad - suurtelt vaagnatelt pakutakse 
pidulikul   juhul   vähemalt    kaheksat    liiki   kuumroogi.   Neist   neli   peavad   olema 
delikatesstoiduainetest, seejuures üks magusroog.
Toitude valmistamine
• Riisi toiduks valmistamine on Hiinas suur  kunst . Et riis jääks läikiv ja sõmer, 
keedetakse seda enamasti aurus. Soola ei lisata. Sool antakse lauas  riisi 
kõrvale. Loomaliha juurde eelistatakse pruuni riisi.
• Hiina kokk ei lase midagi raisku minna. Kõik taimede lehed ja varrekesed 
leiavad kasutamist supis, salatis või maitsestamiseks.
• Toiduainete ettevalmistamisel pööratakse suurt tähelepanu lõikamisele. 
Lõigatakse kuubikuteks , ribadeks või õhkõhukesteks viiludeks. 
• Lihapalad tavaliselt marineeritakse, keetmisel  ei tohi liha laguneda. 
• Valmistusviisid on samasugused nagu meilgi – keetmine ,  hautamine , aurus 
keetmine, praadimine, küpsetamine,  grillimine . Kiirelt praadimine on 
köögiviljadele ja veiselihale, aurutamine ja hautamine on kalale ja 
köögiviljadele. Iseloomulik on kuumtöötlusvõtete kombineerimine
• Hiina toitude puhul on tähtis  harmoonia , mis  saavutatakse  läbi kontrastide. 
Krõbedale roale järgneb kreemjas  ja vürtsikat serveeritakse koos magusa 
garneeringuga.
• Hiina kokk ei küpseta tavaliselt suuri ahjupraade. Söögipulkade kasutamine 
tingib, et liha (peab olema  tailiha ) oleks pulkadega haaratavateks paladeks 
tükeldatud.
• Köögivilju valitakse alati vastavalt nende tekstuurile ja maitsele. Neid 
aurutatakse, hautatakse või praetakse kiiresti  pannil .
• Igapäevase söögikorra valmistamiseks vajatakse vähe töövahendeid.
Tuntumad rahvustoidud
Pääsupesasupp. Pääsupesad – materjaliks  kasutavad pääsukesed süljega kokku 
kleebitud meriadru.
Kevadrullid. Magushapu sealiha. Aurutatud riis lisanditega.
Joogid 
Hiinlased ei joo ei vett ega piima. Enim kasutatav jook nii toitude kõrvale kui pärast 
sööki on puhas tee. Teed juuakse Hiinas nagu ka mujal regioonis ilma suhkru, piima 
ja sidrunita.
Veine serveeritakse eriliste sündmuste puhul, samuti kasutatakse neid 
toiduvalmistamisel maitsete neutraliseerimisel (kala) või maitsete sulatamisel.
Alkohoolsetest jookidest tuntakse Hiinas peamiselt riisiviina – mao tai, mida juuakse 
lahjendatult, talvel juuakse seda enamasti  kuumalt . Piiritusjooke tehakse ka 
puuviljadest  – ploomidest, pirnidest, apelsinidest. 
Vaieldamatult tee, sojapiim ja seesamisiirup.
Tavad 
Hiinas ei liigendata eri toite eraldi käikudeks nagu Euroopas. Magusroad ei ole 
Hiinas üldse moes, söögikorra lõpetab kohustuslik tee. Lauale pannakse korraga palju 
eri roogi üsna väikestes nõudes – valigu igaüks, mis meeldib. Menüü algab küll 
külmade ja soojade suupistetega, kuid supi asukoht on juba  suvaline , seda võib 
pakkuda muude  roogade  vahel või koguni lõpus.
Toitude maitsestamine ja tükeldamine peab olema tehtud köögis – lauas maitseainete 
või noa küsimine on barbaarne.
Hommikusöök – peaaegu universaalne Hiina hommikusöök on kausike gongee’d 
ehk jooki  – kuuma riisi putru koos vürtsikate maiuspalade või marineeritud, soolatud 
lisandite ja alati  teega . Põhjapoolsemas Hiinas on hommikusöögiks aurutatud nuudlid 
või nisukook või kuumad aurutatud klimbid. Hommikusöök toimub umbes poole 
kaheksast üheksani.
Lõunasöök on enamikes piirkondades väiksem, tagasihoidlikum versioon 
õhtusöögist:  supp , riisi- või nisuroog, köögiviljad, kala või liha kui võimalik. 
Mõnedele on eelistatuim lõunasöök variatsioonid aurutatud täidetud klimpidest, mida 
serveeritakse paljude tasside teega, teistele on lõunaks kausitäis nuudleid lisanditega. 
Hiinlased on suured näksijad ja nad naudivad röstitud seemnete ja pähklite, klimpide, 
lihtsate  kookide , värskete puuviljade ja lugematute teetasside tarbimist. Lõunat 
süüakse umbes kaheteistkümnest üheni. Tüüpilised joogid, mida lõuna- ja õhtusöögi 
juurde pakutakse on vesi, õlu ja/või tee.
Õhtusöök on päeva põhisöögikord. Õhtusööki süüakse alates kella kuuest õhtul, 
tavaline aeg on seitse . Sõprade juuresolekul võib see kergesti muutuda ka banketiks. 
Lauda istutakse 8-10 kaupa. Igal söögikohal on riisi kauss, teetass, söögipulgad, 
vajadusel dipinõud. Täiskuhjatud kausid ja vaagnad  tuuakse korraga lauda ning 
asetatakse laua keskele, kuhu kõik ulatuvad. Tavaliselt võõrustaja tõstab oma 
söögipulgad, et anda märku söögi algusest. Tüüpiline perekondlik söögikord sisaldab 
valikut erinevatest maitsetest, tekstuuridest, küpsetusviisidest, toidutüüpidest, 
söögikord sisaldab vähemalt ühte suppi . Supp on tavaliselt söögikorra algusosas. 
Toidukord loetakse lõppenuks kuumade väikeste rätikute saabumisega, kuhu on 
võimalik näppusid pühkida.
Köögikultuuride regioonid
Hiina regioonide jaotatakse tihti kulinaarsete traditsioonide järgi  laias  laastus neljaks:
1. Kantoni ehk Lõuna- Hiina köök.
2. Pekingi ehk Põhja- Hiina köök.
3. Shanghai ehk Ida- Hiina köök.
4. Sichuani ehk Lääne- Hiina köök.
Kantoni ehk Lõuna- Hiina köök
Selle   köögi   kuulsus   on   levinud   terves   maailmas.  Kantoni  kokakunsti  võidukäik 
maailmas põhineb mereandide, köögi-ja puuviljade sõnulseletamatul mitmekesisusel, 
mida Hiina kahe suurima saare,  Taiwan ’i ja Hainan’iga piirneva kuuesaja kilomeetri 
pikkuse  rannikuala  subtroopiline kliima pakub. Toidusedelis on ülekaalus arvukad 
mereannid. Kõigi roogade puhul on olulisim toiduainete värskus ja kvaliteet. Vürtse 
tarvitavad kantonlased vähesel määral. Troopilisi puuvilju, nagu litšisid, longaane, 
papaiasid,  guaave  ja   kõiksugu   tsitruselisi,   leidub   enam   kui   külluses.   Valikut 
täiendavad  veel kookospähklid  ja   maniokk . Linnuliha eelistatakse  ainult pidulikel 
puhkudel   ja   religioossetel   pühadel.  Sealiha  koos   kalaga   on   igapäevamenüüs   alati 
omal   kohal.   Sead   kaetakse   mee   ja   pruuni   suhkru  glasuuriga  ning   praetakse   eriti 
aeglasel tulel  niikaua , kuni  glasuur   karamellistub, omandades kuldpunase värvuse. 
Kõrgeim kulinaarne traditsioon on iam cha, mandariini keeles ne cha, mis tähendab 
tõlkes „teejoomist”. 
Pekingi ehk Põhja- Hiina köök
See on Hiina põhjaregiooni köök, mis ühendab endas kõige äärmuslikumaid vaateid. 
Põhja kulinaarne keskus on Peking. Põhja-Hiina regionaalse köögi olemuse määrab 
ekstreemne,   köögi-ja   teraviljakasvatuseks   eriti   ebasoodsa   kliima.   Nappidel   ja 
kuumadel suvedel  ilmuvad  turule lühikeseks ajaks  melonid,  baklažaanid,  kõrvitsad, 
tsukiinid ja lillkapsas. Talvel tuuakse lauale kapsas, kaalikas ning nisu-ja hirsitooted, 
mis on talupidajate kodudes pajaroogade põhikomponendid.  Kalal  on Pekingi köögis 
teisejärguline roll – kohalikud väidavad, et Huang He tohutus voolavas lössimassis ei 
suuda  hingata  ükski kala. Lugematute nisutoodete hulgas leidub palju erinevaid  sorte  
nuudleid, mille valmistamisprotsessi võib jälgida otse tänavaköökides.
Söögipulgad
Söögipulgad  ehk  söömispulgad  on kaks peenikest otsapoole kitsenevat pulka, mida 
traditsiooniliselt kasutatakse söömisel  Hiinas,   Jaapanis ,   Koreas ,  Vietnamis  ja osalt 
Tais. Söögipulgad võeti kasutusele juba 5000 aastat tagasi Hiinas. On tõenäoline, et 
tol ajal valmistati toitu suurtes hästi kuumust hoidvates kateldes ning kannatamatud 
sööjad   murdsid   oksaraage,   et   nendega   kuuma   toitu   kiiremini    suhu    toimetada. 
Toidutükid olid piisavalt väikesed, nii et söömisel ei tekkinud vajadust nugade järele 
ja söögipulkadest saidki põhilised söögiriistad. Hiina söögipulgad, mida nimetatakse 
kuai-zi  (kiired väiksed  semud ) on tavaliselt 23-25 cm pikad neljakandilised tömbi 
otsaga pulgad . 
RETSEPT
Hiina kanasalat  
Valmistusained:
2 hakitud sellerivart
350 g hakitud kapsast
225 g   konserveeritud kastaneid, võib  asendada  viilustatud kurgiga, mille koor ja 
seemned eemaldada
150 g sparglit või oavõrseid
2 sl praetud seesamiseemneid
500g kanarinda
Valmistamine:
1. Pane kanarind ühe kihina suurde kastrulisse, kalla üle veega ning lase  keema  
tõusta.  Vähenda  kuumust  ning keeda,  kuni  liha  valmis  (mitte  üle 10  min). 
Jahuta !
2. Lase  soolane  vesi väikses kastrulis keema, lisa  seller  ning kupata 30 sek. Vala 
sõelale, loputa külma veega.
3. Lõika kanarinnad peeneks. Sega liha suures kausis selleri, kapsa,  kurgi , spargli 
ja   kastmega   korralikult   läbi.   Lase   10-15   min   seista,   puista   peale 
seesamiseemneid ning serveeri ( 4-5 portsjonit).
https://www.google.ee/search ?
hl=et&q=hiina+kanasalat&bav=on.2,or.r_cp.r_qf.&bvm=bv.52434380,d.bGE,pv.xjs.s
.en_US.RJfod4swqLE.O&biw=1024&bih=639&dpr=1&um=1&ie=UTF-
8&tbm=isch&source=og&sa=N&tab=wi&ei=u-o-UuS0GMq14AT1p4DIAQ