Kuidas on Dale Carnegie „Kuidas võita sõpru ja mõjustada inimesi„ raamat mind aidanud? (0)

Kuidas on Dale Carnegie „Kuidas võita sõpru ja mõjustada inimesi„ raamat mind aidanud?
Igast raamatust on midagi abi, kui teda lugeda. Minu öökapi sahtlis on üks raamat, mida ma ikka ja jälle lehitsen. Olen seda raamtut kolm korda läbi lugenud ja teen seda veel kümneid kordi oma elu jooksul. See raamat võiks olla kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjas. See on midagi, mis annab võimaluse õppida teiste vigadest. Õppida teiste kogemusest, see on väärtus omaette. Dale Carnegie raamat „Kuidas võita sõpru ja mõjustada inimesi“ ei ole mõeldud reaalsusest põgenemiseks. Vastupidi see raamat toob lugeja reealsusega silmitsi.
Ameerika loodusteadlane ja kirjanik Henry David Thoreau on öelnud: „ Paljudele inimestele on raamatu läbilugemine märkinud uue eluperioodi algust.“ Ka mina võin väita, et pärast selle raamatu lugemist olen ma alustanud uut ja huvitavat eluperioodi täis katsetamist. Üks igapäevane asi, mida ma praktiseerin on naeratamine . Naerata ja maailma naeratab vastu. Proovin naerataada igale ühele ja olen tähelepannud, et hämmastav küll aga see toimib vägagi hästi. Liiga paljud inimesed unustavad elu tähtsama poole. Isegi väga väike muutus võib anda väga suure tulemuse.
Kirjanik Jerome David Salinger on öelnud:“ Mind loksutab raamatu juures kõige enam see, kui oled ta läbi lugenud ja siis soovid, et autor oleks su kõige lähem sõber ja sa võiksid talle helistada, kui sul selleks tuju tuleb.“ Minuga on juhtunud sama. Pärast raamatu lugemist otsisin ma välja kõikvõimalikud viisid hankida ka teised selle autori raamatud ja võimalikult kiirest . Tahtsin lugeda ta kõiki mõtteid ja saada tuttavamaks tema mõttekäikudega elufilosoofiast. Selle autori raamatuid lugedes tekkib tunne nagu ta oleks need teosed minule kirjutatud. Kõik on nii lihtsalt ja samas tabavalt väljendatud. See raamar on midagi, mis on röövinud minu südame.
Dale Garniegi raamatud on minu jaoks kallimad kui kuld . Nendele ei saa omandada väärtust. Kuna nad on liiga väärtuslikud ja hinnalised on nad mul kodus olemas. Nad on alati käeulatuse, et vajamineval hetkel nende järgi haarata. Nagu vanasõnagi ütleb, et kui pillad maha tüki kulda ja raamatud, siis võta enne üles raamatud, alles seejärel kuld.
Üks põhilisi õpetussõnu, mis jäävad minu peas kõlama on : „99-l juhul sajast ei süüdista üksgi inimene iseennast , kui valesti ta ka oleks käitnud.“ Hakkasin mõtlema, kasvõi enda peale. Enamjaolt me ei tunnista enda vigu. Ütleb vanasõnagi teise silmas näed pindu, enda silmas ei näe palki . Keegi ei taha ennast süüdi tunda. Inimesed hakkavad ennast alati õigustama. Kritiseerimine ei vii kuhugi . See on nagu kirjatuvi, msi jõuab alati kodukohta tagasi. Isiklikult üritan enda igapäeva elus seda alati meeles pidada. Igas olukorras, kus tunded keevad üle pea, tuletan endale seda meelde ja proovin leida alternatiive, kuidas lahendada probleemi paremal võimalikul viiisil, et võimalikult vähesed inimesed tunneks ennast puudutatuna. Olen omaseks võtnud ka Dale Carnegie mõttekäigu:“Kui olete eksinud, tunnistage seda kohe ja julgelt. Rumal ininmene võib katsuda oma viga kaitsta- ja suurem osa rumalaid teebki seda.“
Inimesed kipuvad unustama, et inimene on tundeolend. Kõikv inimeste suhtlemine ja igapäeva elu on üles ehitatud tunnetele. Me ostame poest asju emotsioonide põhjal. Meile meeldivad inimesed emotsioonide põhjal. Meile meeldivad need, kellel me meeldime. Inimese haigestuvad, et tähelepanu saada. See on ka osa tundemaailmast. Teadvustades endale, et teisi inimesi tuleb kohelda nii nagu tahan, et nemad mind kohtleks, on pannud aluse minu uuele eluperioodile. Tänu sellele mõtele otsustasin, et võtan osa projektist „Vanem vend/vanem õde“. Mul on selle üle väga hea meel, et langetasin sellise otsuse. See parandab nii minu elu ja kindlasti suudan ka ühe väikese tüdruku ellu rohkem päikest tuua.
Raamatut lugedes sattusin vastamisi tõega, et inimene, kes kõneleb ainult endast, mõtleb ka ainult endast. See on väga levinud, et inimesed räägivad endast ja ei pööra tähelepanu teiste vajadustele ja tunnetele. Proovin võimalikult palju kuulata ja mõista teiste inimeste tundeid. Üritan alati anda sõpradele ja perekonnale nõu võimalikult neutraalseks jäädes. Proovin vältida võimalikult palju enesekeskset suhtumist . Pööran tähelepanu teistele, et nad saaksid tunda ennast minu jaoks täthsatena ja loodan, et neile jääb alatiseks tunne, et ma olen nende jaoks alati olemas. Endast rääkides ei jõua me kuhugi. On ka Theodore Roosvelt öelnud: „Parim tee inimese südamesse on kõnelda talle asjadest, mida ta kõige enam hindab.“
Tänapäeval on üha rohkem abielulahutusi, mis tulenevad inimese uhkusest ja minakesksest elulaadist. Henry Jameson öelnud: „Esimene asi, mida inimestega suhtlemisel tuleb õppida, on oskus lasta teisi omal viisil õnnelik olla-eeldades muidugi, et nende harjumused meie omi häirima ei hakka.“ Ärge püüdke oma elukaaslast ümber kujundada. Üks põhjusi, miks paljud roosilised unelmad karile jooksevad, on kritiseerimine - tarbetu, südant näriv süüdistamine. Ärge kritiseerige. Keegi ei taha endale koju ülemust, vaid inimest, kel oleks tahet anda talle võimalust end tähtsana tunda.
Naine leiab õnne siis kui võidab mehe lugupidamise ja kiindumuse. Enajaolt on need, kes meile halavasti ütlevad meie kõige lähedasemad inimesed. Pärast raamatu lugemist olen suutnud rohkem tähelepanu pöörata enda perekonnale ja sõpradele. Panen tähele nende vajadust tunnustuse ja austuse järgi. Proovin mitte elada enesekeskses maailmas. Sellest tulenevalt olen märganud, et inimesed hoiavad rohkem minu ümber ja minu suhtlusringkond on tunduvalt laienenud.
Igal asjal on seosed. Küsimus on sellles, kas me näeme neid seoseid. Ükski asi ei juhtu niisama. Mingid asjad suunavad meid kuhugi poole. Elu on täis üllatusi. Pärast selle raamatu lugemist on minu üheks suureks unistuseks külastada igat riiki maailmas ja õpida tundma võimalikult paljusid kultuure. See aitaks kaasa inimeste mõistmisele ja arendada oskust suhelda erineva taustaga inimestega.
Elu on see, mida me ise loome . Istudes ja oodates ei juhtu midagi. Mitte midagi muutes, ei muutu midagi. Tänu sellele teosel olen teadvustanud endale, et olen ise enda loo kangelane. Täiustan ennast igal võimalikul juhul ja võtan vastu kõik võimalused, mida elu pakub. Olen jõudnud ka arusaamale, et asjad, mis elus on tähtsad ei olegi asjad.