Kuidas
ma kohtusin draakoniga
Oliver Reinol 4B klass
Kõndisin ühel päeval metsas. Äkki märkasin ühte suurt lendavat
olendit. See oli draakon , kes purskas tuld. Draakon oli nagu suur
lind. Sellel linnul olid väikesed, aga teravad hambad. Ta naha värv
oli pruun. Ta oskas peale lendamise ka joosta . See lendav draakon ei
olnud üldse kuri. Ta oli väga kiire. Ta suutis tappa nõrga looma
ühe hammustusega. Ta oli mulle hea sõber, sest mina teda ei
kartnud. Alati kui keegi tahtis mulle liiga teha, siis tuli ta mulle
appi. Ma panin ta nimeks Terapaktor. Talle maitses liha.
Dinosaurustele meeldis kõige rohkem lennata. Vahel võttis ta mind selga lendama. See oli väga lahe ja põnev .
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2016-02-10
Kuupäev, millal dokument üles laeti
2 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
ViksK
Õppematerjali autor
Nõid parajasti ketras ühega nendest keelatud vokkidest. Saabastega kass kiitis teda, et ta nii tubli on. Väike Nõid küsis: ,, Kas sul asja kah oli või tulid lihtsalt mind tüütama?" Kass vastas: ,, Mul on probleem. Mu saapad on kadunud ja ma ei tea kust neid leida. Äkki sina, tark, hea Väike Nõid oskad mind aidata?", küsis ta nurrudes. ,,Mine seitsme maa ja mere taha, seal on su kossid. Astu lossist välja ja muudkui põhja poole. Põhjapoolusest mitte kaugel on draakon. Küsi temalt. Ma ka rohkem ei tea." Saabastega kass haaras oma sulgedega kaabu ja sammus lossist välja põhja poole. Siis tuli talle meelde, et Alladinil oli lendav vaip, laenaks seda, jõuaks ehk kiiremini pärale. Mõeldud tehtud. Paarikümne minuti pärast oli ta draakoni hingeõhust haisva koopa ees. Kass sammus sisse ja mida ta nägi: draakonil oli nii külm hakanud, et oligi Saabastega kassi saapad pihta pannud! Kass püüdis
Teose probleemid: See teos rääkis ühest lõbusast seltskonnast meremeestest. Mehed olid seikluse alguses baaris, kus toimus kähmlus varguse kahtluse pärast. Kapten Täiskuu tahtis oma laeva Liisaga merele sõita, et ühelt maalt aare tuua, tal oli selleks ka kaart. Mõned meestest olid neist täitsa umbkeelsed ning valede arusaamade tõttu tekkisid väikesed rüselused, milled kapten maha rahustas ning meeste rahustamiseks rummivaadi välja tõi. Madrustel oli vaidlus draakoniga. Kapten askeldas kaardi lugemisega. Laeva trümmis elutses mees, kes tahtlikult ning katkematult laeval olevat toidumoona hävitas. Vahepeal muutus kogu raamatu sisu arvutimänguks, kus ämblikud ründasid madruseid, alguses vähehaaval ja nõrgemad, kuni mürki sülitavate punase triibuga ämblikuteni välja, selle mängu mehed võitsid, kuid kohkusid tõsiselt ära. Teose sees oli kirjeldatud ka ühte hoopis teemavälist raamatut, kuna üks pärismaalane seda luges. Pärismaalane näitas
Draakon ja kärbes Elasid kord Draakon ja Kärbes, nad ei saanud eriti omavahel läbi, sellepärast, et Kärbes tiirutas tihedalt ümber Draakoni pea ja ajas talle kärbseid pähe. Draakon oleks võinud oma jõu rohkuse poolest selle väikese elaja juba ammu maha lüüa, aga ta ei teinud kärbselegi liiga, sest ta oli rahuliku loomuga. Ühel päeval päästis Kärbes Draakoni elu sellega, et hoiatas teda maavärina eest. Mõlemad võtsid jalad selga ja jooksid ruttu Draakoni kodusse. Kohe, kui nad olid sisse jõudnud, varises tugeva Draakoni koobas kokku. Heasüdamlik Draakon proovis lükata ja siis ka kivide peale
päkapikkud vangist vabastada ning nad ujusid vaatide abiga Järvelinna, kus neid võeti suure auga vastu. Peale seda läksid nad Mäele. Vana kaardi abiga said nad salasissekäigu lahti. Bilbo oli esimene, kes sinna sisse läks. Ta pistis sõrmuse sõrme ja läks käiku mööda draakoni poole, lõppuks ta jõudiski sinna, draakon magas, ta varastas kullast karika, ning lahkus. Pärastpoole läks Bilbo veelkord draakonile külla, seekord draakon teeskles magamist, kääbik rääkis temaga ning nägi draakoni kõhul rubiinidest tühja kohta. See oli hea koht, kuhu rünnata. Bilbo läks tagasi päkapikkude juurde, vahepeal draakoni käest kõrvetada saanud. Draakon aga läks raevu täis, ja uuris terve Mäe läbi, otsides seejuures päkapikke ja kääbikut. Õnneks olid nad aga käiku läinud ja salaukse kinni pannud. Kui draakon kedagi ei leidnud, lendas ta Järvelinna poole.
" mõtlesin endamisi. Kui ma sisenesin baari ja läksin leti juurde, siis olin juba rahulikum. Minult küsiti: "Mis sulle, Jasmiin?" siis ma ei osanud vastata. "Ma soovin Kristiinaga rääkida, tagaruumis!" ütlesin Greetele, kes näis mind nähes üsna murelik. "Jah, seda asja saab küll korraldada!" ütles ta naeratades. "Ma kohe kutsun ta" ütles Grete. "Ei, ma parem lähen taharuumi!" ütlesin veidi solvunult. Ma läksin taharuumi ja seal oligi Kristiina. "Tere, Jasmiin, kuidas sul läheb?" küsis ta. "Väga halvasti, te vist pole Johni surmast teadlikud?" küsisin talt väga ettevaatlikult. "Mis Johni surmast? Kas ta on siis surnud?" küsis Kristiina imestunult. "Kahjuks küll. Mul on väga kahju! Muide, sellest ma tulingi sinuga rääkima. Ma tean seda sellepärast, et see kõik juhtus minu majas minu toas!" ütlesin endalegi üllatuseks. "Ka-ka-kas ta on siis surnud?!" küsis ta väga nördinult. "Jah!" vastasin talle.
Ka tema on väga tänulik, et Beowulf alistas koletised ja kingib talle kolm hobust ja ühe kaelakee. Aeschere Hrothgari lähedaseim sõdalane, sõber ja nõuandja. Grendeli ema tappis ta ja torkas ta pea puust toika otsa oma koopa ette. Wiglaf Beowulfi kauge sugulane, kes aitab Beowulfil tappa draakoni. Võitluse ajal, kui Beowulf saab raskelt haavata ja sõdalased satuvad paanikasse, tormab ta Beowulfile appi hoolimata sellest, et ta draakon ta kilbi ära põletas. Ta torkas oma mõõgaga draakoni kurku, et see ei saaks enam tuld pursata. Ta oli väga vapper. Sisu: Beowulf saab teada, et kuri Grendel toob tema rahvale kurja, ta sõidab laevaga oma meestega üle mere appi. Lossi tulebki öösel Grendel, kes sööb ära ühe mehe, hakkab Beowulfi sööma, kuid see võitleb vastu, Grendel läheb vigastatuna tagasi sohu. Grendeli ema tuleb aga kätte maksma ühel ööl, ta tapab ühe hea sõjamehe
Oli väga ilus õhtune valgus ja pilvitu taevas. Äkki nägin ma autost metsa pool isast metskitse. Ta oli autole üpris lähedal ja imekombel ta meid ei märganud. Ma hakkasin talle lähedamale hiilima kuni lõpuks olin temast ainult umbes 10m kaugusel. Ma tegin pilte nii palju kui jaksasin, sest olin talle väga lähedal. Süda lõi kiiresti ja adrenaliin pumpas mu sees. Kui kits liikus edasi, siis hiilisin ma vaikselt kaasa, et teda mitte ära hirmutada. Oli näha kuidas kits nautis suvist õhtupäikest. Ta hüples mööda raiesmikku ringi nagu tantsiks. Kui ta hakkas puulehti sööma, siis tegingi selle pildi. Pärast seda kõndis ta edasi ja mina läksin temaga kaasa. Sain veel palju pilte, kuid mitte enam nii lähedalt. Mõnekümne minuti pärast ta lõpuks märkas mind ja pani punuma. 9 10 Fotonäitus Ülespanek Näituse panime üles koos ema ja isaga. Alguses plaanisime kasutada värvituid klaasraame, kuid
jõudis temast ette enda küsimusega:" Kas leidsid oma särgi üles?" "Ei, aga ma leidsin midagi muud," vastas Ethan ebakindla häälega ja näitas tädile pilti naeratava tüdrukuga."Kas sa tead teda, ma leidsin selle pildi perekonna fotode seas. Minu arvates ta pole meie lähissugulane." "Tead ta pole küll meie sugulane ent on väga Michell Wolfwood'i moodi, aga minu teada tal pole ei tütart ega ka õde." "Okei, äkki oskad öelda kuidas see sattus mu fotode hulka." "Ei, kallis seda ma ei oska öelda. Kas sööd hommiku sööki ka?" "Ma ei taha. Mina pean minema." "Särgita või?" "Mul pole aega seda otsida.Tsau!" "Tsau, siis!' Juba oligi Ethan väljas ning kõndis kooli poole. Kooli aktusel oli oli igav nagu alati. Dire rääkis midagi kooli uuest häire signaalist ja varuväljapääsust.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid