Kuidas kirjutada esseed ? (1)

Essee

ESSEE on mingi probleemi käsitlemiseks esitatud küsimuste loogiline, argumenteeritud , selgepiiriline ja soovitatavalt uudne püstitus ja/või põhjendatud vastuste otsimine ja lahenduste leidmine nendele küsimustele. Erinevalt referaadist avaneb essees selle autori isiklik arusaamine ja suhtumine käsitletavasse ainesse . Essee on referaadist nii sisult , mõttearenduselt kui ka keelelt ja stiililt märksa nõudlikum vorm.
Essee kirjutamine eeldab, et õpilane

• valdab käsitletavat ainestikku,
  
• oskab analüüsida ja hinnata erinevaid arusaamu ja seisukohti,
  
• omab oma arvamust või seisukohta käsitletavates küsimustes,
  
• oskab oma seisukohti põhjendatult ja loogiliselt esitada.
  

Tuleks leida kandev idee, millele rajaneb essee mõttearendus. Essee lähtub mingist probleemist, mille konkreetne väljendus on esitatud küsimustena. On oluline, et essees käsitletav ainestik oleks teemakohane ja käsitlus keskendunud probleemile. Endastmõistetavatele arusaamadele ja seisukohtadele on samas iseloomulik, et nendest rääkijal või kirjutajal tegelikult puudub isiklik suhe räägitavasse. Nende asjaolude tõttu on endastmõistetavused samas ka kõige ebakindlamad. Kindluse saavad nad siis, kui võib väita, et mingid seisukohad on rääkija seisukohad, kui on tekkinud isiklik suhe räägitavasse. Seetõttu on oluline, et essee kirjutaja ei korda teiste poolt kirjapandut, suhtub kasutatavatesse tekstidesse kriitiliselt. Essees võib kasutada kellegi teise mõtteid, kuid need mõtted peavad olema korrektselt viidatud ja neid ei tohiks esitleda oma mõtetena (kui Sa seda teed, siis on tegemist plagiaadiga ehk loomevargusega).
Essee vormistamise nõuded on esitatud kooli kodulehel – TÖÖ VORMISTAMINE
Soovitused gümnaasiumiõpilastele
Essee on lühem vaba kompositsiooniga isikupärases viimistletud stiilis kirjutis kirjanduslikul, filosoofilisel vm teemal. Essee on avatud ja paindlik vorm, mis sobib paremini isiklike muljete ja arvamuste kui rangelt teaduslike teemade esitamiseks. Esseistlikku stiili iseloomustavad rõhutatud subjektiivsus , süstemaatilise ammendava käsitluse vältimine, kujundlik väljenduslaad, vaimukus ja aforistlikkus.

• Mõtteline ja väljenduslik ühtsus.
  
• Peab olema probleemtelg, mille ümber koonduvad kõik uitmõtted ja sõnamängud.
  
• Autori isikupära: ei tohi matkida teisi, kõik mõtted peavad olema läbi tunnetatud.
  
• Essee jõuab arginähtustest oluliste üldistusteni, mõttesügavust ei saa asendada följetonismiga.
  
• Esseed ei kanna autori edevus, iseenese imetlemine nii mõtte kui ka sõna kaudu. Ta võib olla terav , vastast pilgatagi, kuid autori enesehinnang peab essees kajastuma tagasihoidlikumalt. Ta pigem vestleb, vaidleb, ent ei püüa ennast ülendades teist kui isikut maha suruda.
  
• Esseesse ei kuulu abstraktne targutus ega ka moraliseerimine. Kui hinnangut jagatakse, siis mina-vormis, just nagu vaidlusse kutsudes. Ammugi ei kõlba essees vihastuda ja jäädagi vihaseks.
  
• Mida avaramalt esseist põimib oma kirjutisse fakte või tsitaate, seda suurem oht on tal ka libastuda . Häirivalt mõjuvad vigased või poolikud tsitaadid.
  
• Oluline on ajas püsimine. Esseist kirjutab olevikule, kuid tunneb minevikku ja peab silmas tulevikku.
  

Kompositsioon

Otstarbekas on silmas pidada mõttearenduse katkematust. Ei tohiks tekkida tühikuid üksikute väidete vahele. Mõte peab jääma pingestatuks, tähelepanu teravdatuks.

Oluline on konflikti tajumine . Mingi dialoogilisus, soov väidelda, teist ära kuulates ja oma mõtteid kaitstes peab olema tajutav kogu tekstis. Seda teenib ka eri kompositsioonivõtete kasutamine (tsitaat ja selle kommentaar; dialoog ; retoorilise küsimuse esitamine ja ise vastamine – formaalne küsimus, mis väljendab imestust, kaastunnet , vaenulikkust, eitust).

Liigendus: lõik on elamuse ja mõtte stiiliühtne tervik, kuid omavahel võivad need lõigud oluliselt erineda. Fakti konstateeringule järgneb poleemilisus, pildile järgneb filosoofiline mõtisklus, autorikõnele tsitaat, vastusele uus küsimus. Et tervikutunne ei hajuks, tulebki eri lõikude sidumisel silmas pidada töö kui terviku teemat. Lühem ja kontsentreeritum lõik mõjub efektiivsemalt.

Essee mõttearenduse ühtsust kannab autori hoiak. See võib olla külmalt intellektuaalne või ka irooniline, skeptiline , tundeline, filosofeeriv, prohvetlik. Igal juhul tuleb säilitada oma nägu, st valida üks eelpool nimetatutest.

Värvikas keelekasutus ei lase lugeja huvil raugeda. Ka teksti graafika (sõrendused, rõhutused, lõikudeks liigendatus) ja kõlapilt (kordused, häälikute valik jne) mängivad oma osa teksti nauditavaks tegemisel.

Esseist ei saa endale lubada mõtte nürinemist loo lõpul, vaid koondab sinna jõupingutuse, mis kutsub lugejat essees esitatud tõdemuse toel ise edasi arutlema. Selleks võib tagasi pöörduda pealkirja juurde, näidates, kuivõrd on teisenenud arusaam kõnealusest probleemist just essee kirjutamise käigus. Loo lõpul võib teha ka uue väljakutsuva avalduse, mis suunab lugeja juba järgmise tõeotsingu radadele. Võimalusi esseed lõpetada on palju, kuid lubada ei tohi seda, et lugeja paneb essee kergendusohkega käest.