Kuidas hoida, kaitsta ja arendada Eestit (0)

„Tahan kaitsta, hoida ja arendada Eestit”
Olen kogu oma elu veetnud vabas Eestis, näinud meie riigi arengut ja usun lootusrikkasse tulevikku. Majanduslangus paneb küll mitmeid närviliselt küüsi närima, kuid Härra Ansip tõstab endiselt parema käe pöidla ja lausub veendunult, et kõik on okei. Aga kas see tõesti ka nii on? Seega kerkivad esile küsimused, kuidas hoolitseda meie kodumaa eest, et meil oleks ka tulevikus elujõudu? Kas ei peaks olema iga kodaniku eesmärk riigile, mis meid toitnud ja kasvatanud, kuidagi kasulik olla?
Äsja keskkooli lõpetanu seisab kohe keerulise valiku ees- kuhu minna, mida edasi teha? Üha enam asutakse õppima või tööle välismaale, lootes jõuda seal paremale elujärjele, kuid siiski tagasi pöördudes on avastanud, et oma kodumaal ei olegi nii kehv elada. Pooldan küll igati noorte julgust minna ja katsetada oma erinevaid võimalusi, ega välista ka, et kunagi ka ise mõnda aega mõnes välisriigis töötan, kuid üldiselt oma tulevikku seostan siiski Eestiga.
Eestlaste tervis on kehv, umbes pooled mehed ei ole oma viletsa vaimse või füüsilise tervise tõttu võimelised relva kandma, aga need kellel tervis korras võiksid ja peaksid siiski oma maad kaistma. Milleks võtta seda kui kohustust ja mõelda välja absurseid vabandusi, et mitte minna. Sõjavägi kasvatab paksema naha ja teeb mehest ikka mehe!
Leian, et veel üks viis kuidas hoida Eestit on säilitada oma traditsioone, keelt ja kombeid. Enamikel meist on kombeks tähistada oma tähtpäevi, samuti tuleks elus hoida ka emadepäeva, isadepäeva, vastlapäeva jne tähistamist. Paljud meist viitsivad enam vastlapäeval minna oma lastega liugu laskma ja traditsioonilist vastlapäeva toitu süüa või küpsetada oma emale või isale hommiksöök, tuletamaks neile meelde kui kallid nad meile on- vähesed. Need tegevused hoiaksid väga meie oma keelt ja kombeid.
Eesti keel on teema, mille pärast tuntakse praegu suurt muret. Mitmed keeleteadlased ja eesti keele õpetajad on avaldanud oma muret seoses sellega, kuidas tänapäeva noored räägivad. Noorte sõnavara on väike ja enamus energiast kipub minema nii slängi kui ka sõnadele, mis ei pärine eesti keelest. Eesti keele ja kirjanduse õpetaja Küllike Lõhmus on avaldanud otsese palve lugejatel lugeda oma lastele ja lastelastele õhtuti unejuttu, juhatada suurem poeg või tütar hea raamatu juurde ja teha seda kõike meie ilusas eesti keeles, sest emakeel algabki meie igaühe südamest. On temagi igati nõus, et kõige aluseks on kodune suhtlus.
Meie rahvastikupüramiidis on selgelt näha et vanemaealiste hulgas on tugev naiste ülekaal, sündimus on langenud väga madalale ja vanemaealiste osakaal ühiskonnas kasvab, mistõttu ühiskonnas on palju ülalpeetavaid, kellele on vaja maksta pensione ja selletõttu suurenevad sotsiaalkulud. Loomulikult ei saa reklaamida tervele Eesti rahvale, et tõstke Eesti iivet või hoidkem rohkem mehi, kuid kui vaadata kuidas suureneb abordi tegijate arv, siis tekib küll tunne, et midagi tuleks selle vastu ette võtta. Eks igaüks peab jõudma ise järeldusele kuidas ja kus oma elu elada, kuid kel vähegi tahtmist ja pealehakkamist, võib siin samas Eestis täisväärtuslikku elu nautida ja oma unistused täide viia.