Kui palju maksab õnn? (5)

Kui palju maksab õnn?
Igaühel meist on läbida oma tee. Seda käies jätame jälje- just seesuguse, nagu ise soovime . Uut teed aga kellegi teise kingades ei astu– selleks on vaja oma soove ja ootusi. Mäletan, et Uku Masing on kunagi öelnud, et ehitav ja loov on vaid selline tegutsemine, mis sünnib sisemisest täiuslikkusest. Seda teeb inimene, kes elab harmoonias– on õnnelik. Kuid, kas õnnelikkus on üheselt mõistetav ja mida peame siis ikkagi tegema, et olla õnnelikud?
Inimesele olulised vajadused- need, mis õnne moodustavadki- saab laiemas plaanis jagada kaheks: vaimsed ja füüsilised/füsioloogilised, kuigi nad on omavahel tugevas seoses. Inimväärse ja nauditava elu jaoks peavad mõlemat tüüpi vajadused olema rahuldatud. Praegu aktuaalsete Riigikogu valimiskampaaniate ajal jäävad aga kõrva lahknevad arvamused sellest, mis ikkagi tähtis on: ühed rõhutavad palkade tõstmist, teised väidavad, et õnn ei peitugi rahas. Äärmiselt lihtsameelsed on aga mõlemad lähenemised. Raha iseenesest on tähtis kogu elu vältel, sest oma esmaste vajaduste– toit, eluase , riided jms– rahuldamiseks me ilma mammonata hakkama ei saa. Teisest küljest kaasnevad kõrgema palgaga pikemad tööpäevad, rohkem negatiivseid emotsioone jms, mis kõik ei kuulu just päeva helgemasse poolde. Olen märganud, et sissetuleku kasvades ei pühenda inimesed varasemast sugugi rohkem aega nendele toimingutele, mida nad tegelikult seostavad rahuolutundega. Seega on raha tähtis vaid siis, kui nendest hüvedest, mida me selle abil saame, on tõesti puudust.
Raha annab materiaalse kindlustunde. See on teadmine, et katus on pea kohal ning midagi on nii täna kui ka homme laua peale panna. See kõik neelab raha, isegi arutult palju, sest ikka tahetakse tarbida üha paremaid, uhkemaid ja peenemaid kaupu. Kui palju mõjutab meie õnneseisundit see, kas sõidame BMW või Volkswageniga? Kas sööme sinihallitus- või Saaremaa juustu? Enda ümber ringi vaadates pean nentima , et mõjutab küll. Selleks, et seda kõike endale lubada, on kõige efektiivsem moodus käised üles käärida ning käed “mustaks” teha: ost-müük-vahetus märksõna all tegutsema hakates. Teistel nahka üle kõrvade tõmmates tuleb 20 aastat äri teha ning alles siis saab härrasmehelikult “pensionile” minnes hoopiski golfiõpetajaks hakata ning aias liha grillides vaadata, kuidas muru kasvab. Kas ei kõla mitte tuttava stsenaariumina? Kuid mida teevad need, kes selles mängus kaasa ei taha lüüa? Lepivad kesisemate võimalustega? Väga paljud inimesed ei armasta oma tööd, kuid ikkagi teevad nad seda, et oma teisi vajadusi rahuldada, jättes eneseteostuse hoopiski kõrvale. On ju teada tõde, et õnnelikud on need inimesed, kelle töö on nende hobi, kuid seda ei kohta tihti. Tantsuõpetaja või filosoof , kes küll oma eluviisiga toidab Maslow ’ püramiidi kõrgemaid astmeid, ei taha tegeleda kellegi “musta pesu” sorteerimisega ning läheb nürile lihttööle tehasesse. Päris ilma rahata ka ju ei saa. Kas sellisel inimesel on täisväärtuslik elu? Kas ta on ise süüdi? Või on toetust jäänud vajaka riigi poolt? Või polegi see kellegi pärusmaa ning niimoodi asjad käivadki?... Olukord tundub ikkagi suletud ringina, kui oled ka leidnud elu tõelise kutse- kasvõi tähistaeva vaatlemise, sest üsna tõenäoliselt selle töö eest suurt palka ei maksta. Keegi meist ei lepi ju vabatahtlikult väikese töötasuga, just nii nagu ka tööandja ootab alluvalt maksimaalset pingutust ettevõtte majandusliku edendamise heaks. Usun, et lahendus peitub inimese tasakaalukamas tegutsemises ning mitmekülgsemas isiksuses. Absoluutsed äärmused- peost suhu elamisest töönarkomaaniani- on alati ebapüsivad ja taunitavad. Kohanemisvõime ning oskused mitmel erineval alal annavad suurema võimaluse elu nautides siiski ka mammonat teenida. Tihti piisab vaid sellest, et olla tolerantne, avatud ja maailma armastav, et leida kõik ihaldatav. See kõik tähendab aga pidevat tööd endaga. Õnn ei saa ega tohikski tekkida ainuüksi materiaalsest heaolust, vaid seesugust ehedat hingelis-emotsionaalset seisundit tunneb püsivalt elu Kuldsel Keskteel.
Kuid meedia pasundab tarbimisest teistmoodi– trendiks on kodutehnika jms kiire asendamine uuega, kuigi eelmist kõlbaks kasutada veel kaua. Poodlemine on kujunenud paljude armastatumaiks tegevuseks, kuid seesugune liigne tarbimine kahjustab meie elukeskkonda. Tootmine saab toimuda vaid toormest, viimast saadakse aga kas otseselt või kaudselt meie loodusvaradest. Me kahjustame teadlikult omaenese ning järeltulijate elukvaliteeti. Vaid füüsiliste vajaduste rahuldamine on kõige primitiivsem ning egoistlik tegutsemisviis, nagu johtub eelnevatest näidetestki. Vaimu arendamine, jõudmaks sügavaima elu mõtte ja tasakaaluni, peaks aga püsiva, tõelise õnne tooma . Kuid ka hariduse saamine pole tasuta tegevus– just raha puudumise pärast ei saa paljud ülikooli minna või kursustestki osa võtta, muidugi juhul, kui nad ei soovi mõne panga ees võlgnikeks hakata. Tänapäeval käib see lausa SMSiga...
Õnne eest tuleb maksta alati, toimugu see mistahes kujul: enesearendus , kaup kauba vastu või mammona mõnuhetke eest. Ei tasuks globaliseeruval, kuid samas väga kõledal ja anonüümsel maailmal lasta meie õnneotsingute üle võimust saada, arvates, et elu just seesugune ongi nagu massimeedia seda eksponeerib. Ei ole olemas ühist õnne valemit, nagu pole ka konkreetset eluvalemit. Avastagem mõnu iseendast ja maailma võludest, sest lõppude lõpuks ei ole inimene tema töö, pere ega hobid , vaid kõik see, mis jääb neist üle. Otsigem õnne just sealt- maksku, mis maksab!