Kui kunsti ei oleks, siis... (0)

Kui kunsti ei oleks, siis ...
Kunst on saanud alguse juba mitmeid sajandeid tagasi. Igal ajal leidus palju neid inimesi, kes panid kunsti väärtuse esikohale. Kunst on väga lai mõiste ning igaüks defineerib selle enda jaoks erinevalt. Kunste on nii palju erinevaid, et iga inimese jaoks on olemas viise, kuidas ennast välja elada. Inimestena on meil kalduvus hakata kummardama ebajumalaid, tähtsustama väärtusetut ning jääda oma otsingutel eksinuks. Meil on vaja midagi, mis selgitaks meile meie olukorda ning avaks meie silmad ununenud väärtustele. Kunstil – olgu see kirjandus, muusika , arhitektuurimälestised või maalikunst – on inimestele alati midagi öelda.
Kujutagem aga ette, et ühel päeval ärgates, saame me aru, et sellist asja nagu kunst enam ei eksisteeri. Mida nüüd peale hakata? Mille poole pöörduda oma arusaamatuses? Kuidas edasi elada? Ise olen ma inimene, kes juba lapsest saati austab kunsti. Minu jaoks on kunst üks suurimaid väärtusi. Kui seda lihtsalt ei oleks, siis vähemalt minu elu muutuks pooltühjaks. Ma tean, et paljud pole minuga nõus. Enamiku tänapäeva noorte jaoks kunst ei tähenda midagi. Ma olen kindel, et paljud isegi ei tea mida see tähendab. Jah, sõna „kunst“ on nende jaoks tuttav, kuid laiemas mõttes nad lihtsalt pole võimelised sellest rääkima. Ma arvan, et sellised inimesed, kes tilkagi ei pea lugu kunstist, kellele ei meeldi väiksemgi osa kunstist, on seest täiesti tühjad ning iseloomult kinnised inimesed.
Mitmed kunstiteosed on loodud sellejaoks, et meile midagi edasi anda ja õpetada. Suurel määral üritatakse inimesi mõtlema panna näiteks teatrikunsti kaudu. Kunst annab alati edasi mingisugust sõnumit. Siia ma võin tuua ühe näite. Mõned aastad tagasi, kui kinoekraanidele jõudis Ilmar Raagi film „Klass“, muutusid inimesed ärevamaks. Enne oleks kõik elanud nagu suures teadmatuses mis toimub paljudes meie õppeasutustes. Paljudes ajalehtedes ilmusid artiklid koolivägivallast ning sellele hakati rohkem tähelepanu pöörama. Olgugi, et tegelikult see ka enne kogu aeg meie keskel olnud, tõstis Ilmar Raag päevakorda teema, mis on ühiskonnale suureks probleemiks. Seega see film muutis meie arvamust paljude noorte probleemidest.
Järgmisena tekivad mulle silme ette pildid vanadest maalidest, kus hakati aina julgemalt inimest kujutama sellisena nagu ta on. Renessanssiaegsed esimesed aktimaalid muutsid kindlasti suurel määral tolleaaegset maailma. Inimesed hakkasid asjadesse vabamalt suhtuma ja õppisid keha ilu hindama mitte häbenema. Näiteks võib tuua Albrecht Düreri esimesed aktimaalid `` Aadam `` ja `` Eeva `` , mis muutsid kindlasti suurel määral ühiskonda ja elanike suhtumist . Düreri jaoks olid Aadam ja Eeva ideaalsete propotsioonide kehastuseks. Usutav on see, et peale nende tööde avaldamist mõistsid inimesed rohkem loomuliku keha ilu olemust. Trööstides praeguse moemaailma ``anorektikutest ideaalkehade`` suurt surumist olla ideaali etalon arvavad koos minuga kindlasti paljud inimesed, et ilus on tegelikult loomulik. Seega modelleerib kunst teinekord mingit osa maailmast jäädavalt.
Näiteks, mida me teeksime, kui poleks kirjandust? Otseses mõttes kirjandus inspireerib meie arusaamisi maailmast. Sõna „kirjanduse“ all siin ma ei mõtle tänapäeva kirjanikke, vaid ikka varasemet kirjandust, kus inimestel olid teised väärtused ning kus ilu, raha ja kuulsus polnud nii tähtsad nagu tänapäeval. Kirjandus mõjutab meie mõtlemist.
Vargsi ja märkamatult, huumoriga või tõsimeelselt ning olles varjatud elude tunnistajaks, annavad kunstiteosed meile aimu sellest, mida peaksime tegelikult väärtustama, mida hoidma ja mida uuesti üles leidma. Kunsti mõju inimesele on väga suur ning see ümbritseb meid igal pool. Peaasi , et me teadvustaks endale selle piire ja suudaks leida endale nauditavama osa, ilma et peaks oma valikuid kahetsema.