Kubism ja pablo picasso (5)

Kubism ja Pablo Picasso
20. Sajand on kunstiajaloos omamoodi revolutsiooniline murdepunkt. Kunst arenes tormiliselt ning muutus 50 aasta jooksul nii palju, kui seda oli enne teinud pea 400 aasta jooksul. Looduslähedasele ja realistlikule maailmaatele tekkis juurde teine, kunstniku eneseväljendusele, tema tunnetele ja meeleoludele toetuv vool. Sellisele väljendusrikkusele panid aluse postimpressionistid, kes olid omamoodi vahelüliks vana ja nn moodsa kunsti vahel.
Sellist progressi kunstivallas vöib seletada tohutute muudatustega inimüõhiskonnas- kirik oli taandumas oma juhtpositsioonilt, teadusele oli avatud köik teed, ühiskond urbaniseerus ja moderniseerus peadpööritava kiirusega, moodi tulid erinevad parateadused, - religioonid ning arusaamad. See köik möjutas inimeste hingeelu , andis neile motivatsiooni kujutada seda, mida kunstnik ise tahab, mitte seda, mida ühiskond vöi religioon nöuab. Teravalt kajastusid kunstis ka ühiskonna valupunktid .
Cubism on 20. sajandi kunstivool, mis hakkas kujunema Pariisis 1907. aastal Pablo Picasso ja Georges Braque ’I töödes. Kubistide eelkäijaks oli Paul Cezanne . Mõiste “cubism” võttis kasutusele prantsuse kriitik Louis Vauxcelles ja see vihjab kuubist lähtuvale kujutamisele. Kubistide eesmärk oli vabastada teos jutustavast sisust ja kujutada loodusesemeid geomeetriliste põhivormide vahendusel, näiteks kera-, koonuse või kuubikujulistena. Nad lähtusid asjade ehitusest ega kujutanud neid sellistena, nagu inimne neid näeb, vaid nagu nad tõeliselt on.
Eestis asutasid cubismist mõjutatud noored kunstnikud 1923 Eesti Kunstnikkude Rühma. Cubismi viljeldi siin 1920. a-te lõpuni, järjekindlamaid kubiste olid Arnold Akberg ja Jaan Vahtra.
Algset kubismi , perioodi, mis algas 1909. Aastal, nimetatakse analüütiliseks kubismiks. Teine, hilisem vool kubismis , Kannab nime sünteetiline kubism. Sünteetiliseks nimetatakse ka Picasso ja Barque ´I cubismi pärast 1912. aastat.
Pablo Picasso oli 20. sajandi üks suurimaid kunstnikke. Hispaaniast, Katalooniast pärinev Picasso oli joonistusöpetaja pojana varakult tuttav kunstitehnikatega. Juba lapsepõlvest peale meeldis Picassole suhelda inimestega, ta lausa vihkas üksindust, välja arvatud juhtudel, kui ta maalis mõnda oma kunstitöödest. Tema sõprade rohkust on raske hinnata, kuigi neid, kes tema töödele otsest mõju avaldasid, ei olegi nii palju. Huvitav on, et hiljem, kui temast oli saanud kunstiuuendaja, harrastas ta kunstitegemist “vanaviisi”. Tol ajal viisid kõigi kunstnike teed Pariisi. Picasso asus sinna 19-aastaselt ja jäi ülejäänud eluks Prantsusmaale. Esimestel Pariisi-aastatel oli tal eriti lähedane suhe Fernande Olivieriga, naisega, kes teda suuresti inspireeris. Kui Picasso Fernande'i hüljas, soojenesid tema suhted Marcelle Humbert’ga, Picasso kutsus teda hellitavalt Evaks. Picasso armastus naise vastu kajastub ka paljudes tema kubistlikes teostes. Kui Marcelle’l tuvastati vähk, oli entusiastlik kunstnik oma muusale igal sammul toeks .Esimese aasta jooksul maalis ta elu süngetel teemadel sinakas hallikas koloriidis. Edaspidised tööd on pisut rõõmsamad, maalitud roosakates toonides. 1918. aastal abiellus Pablo Picasso Olga Khoklovaga, kes oli elukutseline baleriin. Sel ajajärgul elab Pablo luksuslikku ja kõrgkihile omast elulaadi. Abielupaaril sünnib ka poeg Paulo, kes kasvab liiderlikuks ja kombelõdvaks mootorratturiks (elukutseline võistleja), ta on kaua aega oma isa sohver. Kuigi Olgaga tekkisid mitmed suhte jahenemise perioodid, kestis abielu siiski paberite järgi 1955. aastani. Oleks rumal uskuda , et Picasso sel ajal ei kurameerinud ka teiste daamidega, seejuures peamiselt väga noortega . Kui Pariis 1944. aastal vabastati, kiindus Picasso noorde kunstiõpilasse - Françoise Gilot’. Neil sündis 2 last: Claude ja Paloma. 1970. aastal asus Picasso maalima kompositsiooni “Avignoni naised”. Selle aluseks olnud grotesksevöitu foto oli Picassole ajendiks inimkehade lahutamiseks geomeetrilisteks vormideks.
Kubismi jaoks oli määrav eseme vorm, kuju. Värv jäeti meelega tahaplaanile, vormi röhutamiseks kasutati meelega tähelepandamatuid toone, enamasti hallikaid ja pruunikaid.
Kunstniku elu kaks viimast aastakümmet olid käige viljakamad tema pika kunstikarjääri jooksul. Pablo kunstilaad sel periodic oli segu paljudest lunstiliikidest, mis tema töödes ka kajastusid. Pablo tegeles palju vasegravüüriga. Selle aja tööd on tal üsna erootilise kallakuga. On huvitav märkida, et mõned tema tööd ei olnud mitte signeeritud ainult kuupäevaga, vaid isegi numbritega, see tähendas, et ta oli päevas loonud mitu erinevat tööd. Sellest ajast pärinevad näiteks säärased tööd nagu: “Musketäär”, “Härjavõitleja ja alasti naine”, “Embus” ja üks viimaseid töid, mis valmis 1972. aastal oli tema enda autoportree.
Suurkunstnik suri 9. Aprillil 1973 ning maeti Vauvenatgues pargi surnuaeda. Matuste juures oli kummaline, et tema oma lapsi ei lastud osaleda matmisel. On isegi teada Pablo Picasso elu viimased sõnad. Need kõlavad drink to me, mis pesks eesti keeled panduna tähendama “jooge minu heaks”.