Kubism (0)

Kubism
Kubism on 20.sajandi kunstivool , mis hakkas kujunema Pariisis 1907. aastal Pablo Picasso (1881-1973) ja Georges Braque 'i (1882-1963) töödes. Mõiste „kuism“ võttis kasutusele prantsuse kriitik Louis Vauxcelles (1870-1943) ja see vihjab kuubist lähtuvale kujutamisele. Kriitik kirjeldas Braque'i töid 1908. aastal väljendiga bizarreries cubiques (kuubilised veidrused). Nad lähtusid Paul Cezanne 'i (1839-1906) taotlusest leida igas esemes ideaalset geomeetrilist vormi.
Kubistide eesmärk oli vabastada teos jutustavast sisust ja kujutada asju nt. muusikainstrumendid , natüürmordid, maastikud jne geomeetrilistena nagu kuup , silinder jne, tükeldatud pindadena või stereomeetrilistena ehk esemete kujutamine mitmest vaatevinklist ühekorraga. Nad lähtusid asjade ehitusest ega kujutanud neid sellistena, nagu inimene neid näeb, vaid nagu nad tõeliselt on, näiteks me näeme korraga kuubi kolme külge, aga kubistid kujutasid selle kõiki kuut külge. Kubismi jaoks oli määrav eseme vorm ja kuju. Värv jäeti meelega tahaplaanile, vormi rõhutamiseks kasutati meelega tähele pandamatuid toone, enamasti hallikaid ja pruunikaid.
Algset kubismi perioodi, mis algas 1909. aastal, nimetatakse analüütiliseks kubismiks. Seda perioodi iseloomustab motiivide (majad, puud, natüürmordid) lahutamine justkui algosadeks st geomeetrilisteks kujunditeks ning nendest uue pildi ülesehitamine. Teine, hilisem vool kubismis kannab nime „sünteetiline kubism“. Sel juhul paneb kunstnik esmalt paika vormid ja värvid ning alles siis mõtleb välja motiivi. Sellise tee rajajaks võib pidada hispaanlast Juan Gris 'i (1887-1927), kelle töödes äratuntavad esemed peaaegu kaovad, alles jääb ainult värv ja vorm. Sünteetiliseks nimetatakse ka Picasso ja Braque´i kubismi pärast 1912. aastat. Oma teostega astusid nad suure sammu abstraktsionismi suunas. Aastast 1912 hakkasid kubistid oma piltidele kleepima juurde ajalehti, tapeeti ja kangaid. Hakati kasutama kollaažitehnikat.
Värvid kubistide maalidel on tagasihoidlikud ja tuhmid. Kõige tüüpilisemad on hallid- pruunid -tumerohelised ja kahvatusinised kooslused. Sünteetilist kubismi iseloomustab sageli ka suuremate geomeetriliste pindadel erksamate ning puhtamate värvitoonide kasutamine.
Kubismi võib leida ka skulptuuris. Omanäolisim oli rumeenlane Constantin Bruncusi (1876-1957), kes üritas leida igale kujutatavale esemele või olendile ainuõige olemusliku põhivormi. Teiste kubistlike skulptorite looming on sageli maalikunstnike tööde sarnane, kujud on kombineeritud geomeetrilistest kehadest ja seos kujutatavaga on sageli ainult aimatav.
Mõned noored ja vihased kunstnikud leidsid , et kubism on liialt staatiline ja üritasid oma teostes edasi anda liikumist. Ideid said nad futuristidelt. Tuntuim selline kunstnik on Robert Delaunay (1885-1941), kes oma motiivid leidis tolleaegsetest tehnika edusammudest ning kasutas sageli ebakubistlikult eredaid värve. Omamoodi tõusis kubismis esile Fernand Leger (1881-1955), kes lähtus järjekindlamalt Cezanne'i ütlustest, et maailma võib käsitleda geomeetriliste kujunditena.
Eestis viljeldi kubismi 1920. aastate lõpuni. Ühed järjekindlamad kubistid olid Arnold Akberg (1894-1984) ja Jaan Vahtra (1882-1947). Viimase eestvedamisel loodi 1923. aastal Eesti Kunstnikkude Rühm.
Koos fovismiga tegi kubism lahti tee 20. sajandi arvatavasti olulisimale kunstivoolule, abstraktsionismile.
Pablo Picasso
Pablo Ruiz y Picasso (25. oktoober 1881 Malaga, Hispaania – 8. aprill 1973 Mougins, Prantsusmaa) oli hispaania kunstnik, kubismi rajaja. Ta tegeles peamiselt maalikunstiga, kuid tegi ka lavakujundusi ja illustreeris raamatuid.
Pablo sündis Jose Ruiz y Blasco ja Maria Picasso y Lopezi perre esimese lapsena. Tema isa oli kunstiteadlane, kes tegutses peamiselt kohalikus muuseumis kuraatorina. Picasso esimesed kunstialased teadmised on just pärit isalt, näiteks õlimaalide tegemise oskus. Kogu lapsepõlve kestel külastas Pablo mitmeid kunstikoole, kus tema isa tunde andis. Vaatamata suurele kogemustepagasile, mis nende aastatega kogunes ei lõpetanud Picasso kunagi Madridi Kunstiakadeemiat. Picasso esimesed kunstikatsetused leidsid aset Barcelonas. Sellal toetas teda Jaime Sebartes, kes oli hiljem palju aastaid Picasso sekretär. Tema esimesed tööd olid mõjutatud peamiselt isa eestkostest. Prantsusmaale läks ta 23. eluaastal , sealt said alguse tema erinevad kunstiperioodid.
Picasso töid on sageli kategoriseeritud erinevatesse perioodesse. Ehkki tema kunstnikukarjääri hilisemad tööd on sageli vaidlustatud erinevate perioodide suhtes, sellest hoolimata saab eristada järgmisi perioode :
Sinine periood (1901- 1904 ), perioodi iseloomustab süngus, sinisetoonilised maalid on mõjutatud peamiselt tema Hispaanias olemisest ja reisimisest, sügavat mõju töödele avaldab ka tema lähisõbra surm. Piltidel kujutatakse akrobaate, arlekiine, prostituute ja vaeseid. Eriti iseloomulik on sel perioodil vägivaldse anatoomia kujutamine. Tähtsamateks töödeks võiks lugeda „Vana kitarrimängija“ (1903), tema autoportree, „Tragöödia“ ja „La Celestina“.
Roosa periood (1905-1907), seda ajavahemikku iseloomustab lõbusam ja rõõmsam stiil roosa- ja oranžitaoliste värvidega. Ka siin domineerib maalidel arlekiinide ja akrobaatide rohkus. Tema tööd on mõjutatud Fernande Olivierist, kes oli skulptor ja kunstnik Pariisis. Rõõmsameelsus töödes on tingitud ka Pablo Pariisis olemise algusaastate romantilisusest ja õhkamisest, mida ta suurlinnas alguses koges . Selle perioodi tippteosteks võiks lugeda „Arlekiinide perekond“, „Arlekiinide perekond ahviga“, „Kaks noorukit“, „Tüdruk kitsega“ ja „Alasti poiss“.
Aafrikat viljelev kunstiperiood (1908-1909), sel ajal on Picasso süübinud Aafrika motiividele ja mandri rahvuste eripäradele ning tunnusjoontele. Selle perioodi tippteoseks on „Avignioni neiud“, selle maaliga algatas Picasso kubismi.
Analüütilise kubismi periood ehk cezanne'elik periood (1909-19012), nagu nimetuski ütleb on tegemist kubimsi rakendusega. Selle perioodi peamine mõjutaja oli Picasso jaoks Georges Braque, kellega tema tööd ka suuresti sarnanevad. Töid iseloomustavad loodusvormide allutamine geomeetrilisele vormile. Maalidest võiks nimetada järgmisi „Kitarrimängija“, „Tütarlaps mandoliiniga“, „ Willhelm Uhde portree“ ja „Akordionist“.
Sünteetilise kubismi periood (1912-1919), sellele perioodile on iseloomulikud kollaaž ja paberi lõikus. Mainimisväärseteks töödeks on „ Kitarr ja viiul“, „ Muusikariistad “, „Itaalia tüdruk“, „Naine tugitoolis“, „Arlekiin viiuliga“.
Vaatamata omaenda kunstiteoste tohutule arvule ( arvatavalt 22 000 kunstiteost) armastas Picasso koguda teiste kuulsate maalikunstnike, näiteks Henri Matisse töid. Pärast kunstniku surma oli paljude Picasso maalide saatus üpris lahtine . Paljud suurteosed läksid oksjonile, osad kunstimuuseumidesse jne. Tema tööde hinnad oksjonil olid hiiglasuured, näiteks töö „Pierrette'de abielu“ müüdi 51 miljoni dollari eest.
Kasutatud allikad:
http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/modernism/kubism.ht m
http://et.wikipedia.org/wiki/Kubis m
http://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Pablo_Picasso