Kriminaalkirjandus (0)

Kriminaalkirjandus
Kriminaalkirjandus on kindlasti üks huvitavamaid kirjanduseliike. See pärineb 19. sajandist ja üheks selle loojaks peetakse inglast Arthur Conan Doyle’i. Edasiarendajatena on paistnud silma tema kaasmaalane Agatha Christie ja prantslane Georges Simenon.
Ühel kriminaalromaanil on suhteliselt lihtne ülesehitus. Peamised komponendid on detektiiv , mõrv, mõrvar, kuritegu ja lahenduskäik. Traditsioonilisteks osadeks on kuritegu, kuritöö uurimine ja lahendus. Kõige tavapärasemateks tegelaskujudeks on ohver, kuriteo uurija ning kurjategija .
Kriminaalromaane on kolme liiki – detektiivromaan, thriller ja kohtudraama.
Detektiivromaanis on peategelaseks salapolitseinik ja loo sisu seisneb kuritöö avastamises ning selle lahendamises. Detektiivromaan on minu arvates ilmselt üks põnevamaid ja kaasahaaravamaid.
Thriller keskendub pinge ja põnevuse loomisele ning selle üleval hoidmisele. Thrillerist leiab vastupidiselt põnevikule tunduvalt rohkem tõsist vägivalda ning lugu kulgeb küllaltki kiiremini ja intensiivsemalt.
Kuid kust saadakse ideid ühe kriminulli kirjutamiseks? Kõige enam materjali saadakse just elust enesest. Kõigest, mis meie ümber aset leiab. Jutustatakse inimloomuste pahedest ning seadusevastastest tegudest. Lugejaid köidab sünge kurjuse olemus, lubatu ja lubamatu piir ja igasugused ühiskonna pahed.
Mis muudab ühe kriminaalteose huvitavaks, mida jääb vajaka? Leian, et kriminaalkirjanduse positiivseks küljeks on kindlasti selle pingelisus. Tihti on kriminaalteosed just need raamatud, mida on pea võimatu hiljem käest panna. Teose keskmes on peategelane, kelle silmade läbi sündmusi jälgitakse. Lood on põnevad ja annavad lugejale võimaluse end peategelasega samastuda ning ohtlikke situatsioone ette kujutada. Nii saab lugeja fantaseerida olukordadest, mida tavaelus just enamjaolt ette ei tule. Kõige põnevam ehk ongi lugejal võimalus end panna tõelise superdetektiivi olukorda ning sündmuste käigule täielikult kaasa elada.
Kriminaalkirjaduse negatiivsetele omadustele on pisut keerulisem mõelda ning neid välja tuua. Küll aga võiks selle kirjandusliigi miinuseks olla see, et lugu saab alati kindla lahenduse ega paku peale lugemist kuigi pikaajalist mõtlemisainet.
Tänapäeval valitseb detektiivromaanides enamasti üht tüüpi süžee . Ülesehituses näeb tavapäraselt väga ühtmoodi. On ohtlik ja kaval kurjategija, kelle isik jääb poolvarju. Ta sooritab kuritöö (mõrva või röövi). Kellegi abipalvega pöördutakse detektiivi poole, kes tööle asub. Detektiiv ja kurjategija kohtuvad erinevates olukordades , millega luuakse põnevus ja näidatakse nende omavahelist võitlust. Detektiiv võidab kurjategija oma vaimse üleoleku, osavuse või jõuga ning jääb ootama oma uut ülesannet. Lugejale näidatakse teda tagasihoidlikuna ja omakasupüüdmatuna.
Minu arvates näevad detektiivid/ uurijad välja väga salakavalad ja üsnagi omaette nokitsejad. Tihti on nad parajalt humoorikad ja samas ka veidi taktitundetud. Selline imidž on näiteks Sherlock Holmes ’il. Mina naudin näiteks Sherlock Holmes’i ja Hercule Poirot ’i seriaale. Väga huvitav on jälgida, kuidas nad oma vaimukuse ja šarmiga keerulisi ülesandeid lahendavad ning oma taiplikkust proovile panevad.