vahel. Hinnata materjali kõvaduse olulisust materjali valikul. Kasutatud töövahendid: Karastatud terasest viil, Brinelli katsemasin, Rockwelli katsemasin, Vickersi katsemasin, etalonplaadid. Katsetulemused: Materjali Viilikatse Jälje HV Võrdlusskaa Rm iseloomustus suurus la mm Messing Kriimustas 3,4 113 107 HBS 360 Lõõmutatud Ei 113 63 HRB 360 teras kriimustan ud Karastamata Kriimustas 161 153 HBS 513 teras 82 HRB Alumiiniumsula 115 64 HRB 365 m Pehme teras 115 64,5 HRB 370
oli liiga liiga pehme, katsekeha purunes Alumiinium HV30 300 30 Aeg - 10 sekundit, (katse 2) raskus 10kg Lõõmutatud HRB63 360 113 Viil ei krrimustanud. süsinikteras Messing HBS107 360 113 Viil kriimustas Karastamata terasHRB82 513 161 Viil kriimustas. HBS153 Alumiiniumsulam HRB64 365 115 Pehme teras HRB65 370 115 Viil ei kriimustanud. Karastatud teras HBS340 1020 316 HRC32 Kokkuvõte/järeldused: (Katsetulemuste analüüs, märkused, järeldused)
Ma abiellusin vara. Meil naisega oli linde, kuldkalu, kena koer, küüülikuid, pisike ahv ja kass. Too viimane, Pluto, oli must ja üllatavalt tark. Ta oli mu lemmik. Kuid mu iseloom muutus pahuramaks, sest hakkasin liiga palju alkoholi tarbima. Lõpuks kasutasin naise kallal vägivalda. Loomade vastu olin julm. Isegi Pluto sai tunda mu halva tuju tagajärgi. Ühel õhtul kui ma purjus peaga koju tulin, märkasin, et kass hoiab minust eemale. Haarasin ta kätte, kuid ta kriimustas hammastega mu kätt. Mind valdas meeletu raev. Võtsin taskust sulenoa, haarasin loomal kõrist kinni ja pistsin talt kõhklemata ühe silma välja. Vahepeal kass aegamisi toibus. Ta põgenes alati minu lähenedes. Ühel hommikul libistasin talle külmavereliselt silmuse kaela ja poosin ta ühe puuoksa külge. Selle päeva ööl läks põlema mu maja. Suure vaevaga pääsesin koos oma naise ja ühe teenijaga. Tulekahjule järgnenud päeval käisin maja varemetel
Ma abiellusin vara ja nnelikult. Meil oli palju loomi ja nendest lemmik oli mulle must ja suur kass. Ainult mina toidsin teda ja ta oli minusse kiindunud. Ajapikku muutusin pev-pevalt tujukamaks ja ma ei valinud enam snu oma naisega rkides, kitusin loomadega ebaviisakamalt, ainult must kass Pluto pses sellest. Ajapikku mu haigus svenes sest millist haigust saakski Alkoholiga vrrelda. Ning plutogi sai vahest tunda mu pahura tuju tagajrgi. hel htul haarasin kassist kinni , aga ta kriimustas mind ja raevunult likasin talt sulenoaga silma peast vlja. Ma ei tundnud ennast enam ra ja kasski aegamisi toibus. Nd li minus vlja pikpisuse vaim. hel hommikul sidusin ma Pluto kaela mber nri ja viisin ta ue ning poosin ta he oksa klge les. Samaml sel puhkes mu majas tulekahju ja vaevu psesin majast minema. Seinad, peale he olid kik sisse vajunud. See sein, mis psti oli jnud meenutas kassi kellel oli kis kaelas. Ajapikku hakkasin kahetsema oma tegu ja hakkasin uut otsima
välja, võttis toored naerid ja hakkas neid vanapaganale vastu pead loopima. Vanapagan ütles: „Ära tee, ma peksan!” Rehepapp ei kuulanud sest midagi, vaid virutas aga ikka naeriga vanale vastu pead, niipea kui ta selle ahjust õue viskas. Viimaks sai vanapagana süda ometi täis; ta kargas rehepapi kallale, ja juba käisid vopsud mehele selga. „Pärt, appi! Pärt, appi!” karjus rehepapp. Oli ka Pärt kohe vanapagana kallal ja kriimustas mehe moodi. Küll ütles vanatühi: „Tee, mis sa teed, kakle, mis sa kakled, aga ära suud-silmi lõhki kisu!” Karu ei hoolinud sest midagi, vaid virutas hullemini. Viimaks sai vanatühi mahti ja kadus kui maa alla. Rehepapp tänas karutantsitajat hea nõu eest ja maksis talle mitu kotti vilja palgaks. Aga vanapagan ei usaldanud sest ajast saadik enam rehepappi tülitama tulla.
Viimaks läks rehepapp välja, võttis toored naerid ja hakkas neid vanapaganale vastu pead loopima. Vanapagan ütles: ,,Ära tee, ma peksan!" Rehepapp ei kuulanud sest midagi, vaid virutas aga ikka naeriga vanale vastu pead, niipea kui ta selle ahjust õue viskas. Viimaks sai vanapagana süda ometi täis; ta kargas rehepapi kallale, ja juba käisid vopsud mehele selga. ,,Pärt, appi! Pärt, appi!" karjus rehepapp. Oli ka Pärt kohe vanapagana kallal ja kriimustas mehe moodi. Küll ütles vanatühi: ,,Tee, mis sa teed, kakle, mis sa kakled, aga ära suud-silmi lõhki kisu!" Karu ei hoolinud sest midagi, vaid virutas hullemini. Viimaks sai vanatühi mahti ja kadus kui maa alla. Rehepapp tänas karutantsitajat hea nõu eest ja maksis talle mitu kotti vilja palgaks. Aga vanapagan ei usaldanud sest ajast saadik enam rehepappi tülitama tulla. Mõne aja pärast hulkus vanatühi jälle mõisa lähedal ja küsis mööda minnes karjaste käest:
veel läbi lugeda. Kas B võib nõuda raamatu tagastamist? Vt ka AÕS § 80, VÕS § 389 ja 390 B annab asja tasuta kasutamise lepinguga VÕS-i §389 vastavalt A kätte. Seega vastavalt §393 peab A kasutusse antud eseme kasutustähtaja lõppemisel tagastada vastavalt lg 1, B saab temast nõuda eseme tagastamist vastavalt lg 2. 3. Sõbrad Karu, Rebane ja Hunt sõitsid kõik Karu autoga metsa seenele. Metsas kriimustas Hunt kogemata seenenoaga Rebase jalga. Kuna nuga oli eelnevalt puhastatud vahendiga, mille suhtes Rebane oli allergiline, siis jalg paistetas hetkega, Rebasel tekkis õhupuudus ja sümptomite tõsiduse tõttu oli karta (sõpradest ei olnud küll keegi arst), et Rebase seisund on väga tõsine, ilmselt lausa eluohtlik. Hunt reageeris kiiresti, teatas, et sõidutab Rebase haiglasse ja palus Karult auto võtmeid. Karu aga oli kas ehmatusest või muul põhjusel endast väljas,
täis surmavaid baktereid) Ta leidis sellesama kohaliku, kes oli sõrmuse ja toiduga kanuu juures, ning tänas õnne, et ta leidis. Kui Garry Londonisse jõudis, viis ta sõrmuse Shaliki juurde. Shalik pakkus talle honorarina rohkem raha, kuid ta keeldus, ta ei tahtnud sellest kohutavast kogemusest mingit jälge( ja ta oli nüüd ka 100 000 dollari võrra rikkam). Shalik oli sõrmuse üle rõõmus, katsus seda, kuid siis kriimustas sõrme. Ta imes sõrme verest puhtaks ning mõtles, et 400 aastat sõrmus ei saa enam töötada, mürk on ammu kuivanud, ning valis kollektsionääri numbri.... FINITO
Mida aeg edasi, seda kergem on armuda. Kellesse usud, seda ootad. Milles on küsimus, pole neilgi selge. Kellest räägitakse, see tuleb. Kui minna, siis kohe. Mis öeldud, jääb meie vahele. Et inimene muutub, on loomulik. · Ja nüüd oleks ta nagu poisi unustanud, kohendades pabereid laual. Minu ehmatus oleks nagu teisteski läbi käinud. Aga mees nagu ei kuulanudki neid sõnu. Aga Andres nagu ei kuulnudki neid sõnu. See nutt aga nagu kriimustas tema südant. Aga majast üksi oleks nagu temale vähe. Hobuse rõõmuhirnatuses kustus nagu tükk naise senisest elust. · Ei, see pole laimujutt, vaid tõde. Andres, noh, tema on niisugune, nagu ta on. Oi heldeke, niisuguste juttude vastu ei või ma midagi. · Ah seda inimest küll! (Ei ole koma vaja.) · Tappa mitte ellu jätta. Selgemaks saada mitte käega lüüa. Teksti koostamisel on kasutatud järgmist kirjandust: 1. Mati Erelt, Lause õigekeelsus. Tartu, 2006
Esimene kaasaegne "hambapuhastaja" tuli müügile Suurbritannias 18.sajandil. Seda pakuti keraamilises potis nii pulbri kui pastana. Rikkamad hõõrusid seda hammastele harja abil, vaesemad sõrmedega. Tollal arstide, hambaarstide ja keemikute poolt välja töötatud pulbrid sisaldasid sageli äärmiselt abrasiivseid koostisosi (peenestatud tellise-, portselani- ja savinõude tolmu), mis hamba pealispinda tugevalt kriimustas (Hambaarst.ee) 18. sajandist 3 pärinev hambapasta retsept sisaldab söestatud leiba ja kaneeli. Aastaks 1900 oli leiutatud hambapasta, mis koosnes hüdrogeenitud peroksiidist ja söögisoodast ning seda soovitati kasutada koos hambaharjaga. Selliseid esmaseid, uuema aja hambapastasid, hakati turustama 19. sajandil, kuid need ei saavutanud populaarsust enne I maailmasõda. Aastal 1892 valmistas doktor Washington Sheffield hambapastale tuubi
koera, kui nad juhuslikult või kiindumusest mulle teele ette sattusid. Mu haigus aga süvenes – sest millist haigust saab Alkoholiga võrrelda! – ja isegi Pluto, kes hakkas vanaks jääma ja seetõttu pisut pahuraks muutus – isegi Pluto sai tunda mu halva tuju tagajärgi. Ühel õhtul purjus peaga linnas hulkumast koju tulnud, tundus mulle, et kass püüab must eemale hoida. Haarasin ta kinni; ehmunud mu ägedusest, kriimustas ta hammastega mu kätt. Otsekohe valdas mind meeletu raev. Ma ei tundnud iseennast enam ära. Näis, nagu oleks mu tõeline hing jalamaid kehast põgenenud; ning mingi džinnist turgutatud ülikuratlik õelus pani iga mu ihuliikme võbisema. Võtsin vestitaskust sulenoa, avasin selle, haarasin vaesel loomal kõrist kinni ja pistsin tal kõhklematult ühe silma välja! Punastan, põlen, värisen häbist, kui ma seda vastikut jõledust kirja panen.
saadeti kingituseks tsaar Aleksander I-le. Katsetamisel täheldas Arhipov, et plaatina soolad liituvad kergesti klaasi ja portselaniga, võimaldades neile teha ilustusi. Arhipov töötas välja meeldiva roosaka värvusega uraalimetalli (75 %Pt, 25 %Cu), mis on ilusam puhtast plaatinast. See sulam on hästi poleeritav ning leidis kasutamist galanteriiesemete valmistamisel. Sulatades plaatinat rauaga, sai Arhipov suure kõvadusega terase, millega võis lõigata klaasi. Sellest kirjutati:"...kriimustas klaasi ja lõikas rauda nagu tina." Sulamist soovitati toota habemenuge. Praegu teatakse, et plaatinal on palju isotoope. Kaunitaride sõrmedes sirav plaatina koosneb 5 stabiilsest (192Pt, 194Pt, 195Pt, 196Pt, 198Pt) ja ühest radioaktiivsest isotoobist (190Pt). Viimase poolestusaeg on 6,9 x 1011 aastat ja tema osa plaatina üldmassis on väike (0,0127 %). Kõige enam leidub plaatinat, mille massiarvud on 195 (33,8 %), 194 (32,9 %) ja 196 (25,2 %). Teadlased on loonud ka 20 plaatina
annaabi.ee 
