Kreutzwald oli Eesti
ärkamisaegne
suurkuju , kirjanik, rahvaluulekoguja ja arst. Ta oli
eeskujuks
paljudele järgnevatele kirjanikele ja luuletajatele.
Kreutzwald oli tihedalt seotud saksa
kultuuriga .
Faehlmanni surma
järel jäi Kreutzwald suurimaks
rahvuslikuks autoriteediks,
moodustades omalaadse silla eelärkamise ning ärkamisaja vahel.
Kreutzwaldi laiahaardelises
kirjanduslikus tegevuses võib näha kahte suurt poolust:
ühiskondlikku, rahvavalgustuslikku ning romantilist, lüürilist.
Kogu Kreutzwaldi loomingulise perioodi vältel võib jälgida autori
missioonlikku, teadlikku ja kavakindlat tegevust eestikeelse
kirjasõna arendamisel.
Esmalt hakkas ta
maarahva tarbeks mugandama
eesti keelde õpetlikke-harivaid jutte, millega tõi eesti lugeja
lauale kõige kaasaegsemat saksa romantilist ajaviitekirjandust ja
rahvaraamatuid. Ta oli seisukohal, et maarahvale tuleb pakkuda
lugemisvara , mis on mõistetav ja ka taskukohane.
Suur osa Kreutzwaldi teostest
oli rahvavalgustusliku eesmärgiga, näiteks „Wina-Katk“(1840),
mille eeskujuks on peetud šveitsi autori H. D.
Zschokke teost .
Rahvavalgustuslike töödega püüdis Kreutzwald arendada lugejate
silmaringi ja levitada teadmisi. Praktilistele väärtustele
vaatamata on neil väljaannetel Kreutzwaldi loomingus siiski
teistsugune osa
Luuletajana kirjutas
Kreutzwald põhiliselt saksa eeskujude järgi ning oli eeskujuks
paljudele järgnevatele Eesti luuletajatele, näiteks Koidulale,
Veskele, Reinvaldile ja paljudele teistele. Samuti kirjutas ta saksa
vabalt tõlgitud värsse. Peamisse värsikogusse “Viru lauliku
laulud” koondatu hulgas on ülekaalus Schilleri,
Goethe , Lenau,
Uhlandi, Hauffi, Freiligrathi jt luule eestindused, ometi andis
Kreutzwald selle raamatuga olulisi impulsse eesti luule järgnevaks
arenguks. Hilisemal eluperioodil avaldas Kreutzwald veel tõlkeid
Heine jt luulest. Kreutzwald on toonitanud,et ta sai kirjanduslikke
mõjutusi juba lapsena, kuulates Kaarli mõisateenri Kotlepi
suust lugusid muistsest vägilasest Kalevipojast.
Lastele juturaamatute
kirjutamine oli Kreutzwaldi aegadel veel väga uudne idee. Siiski on
mõndagi tema loomingust (algkujul või ümberjutustusena) jõudnud
ka laste raamaturiiulile, eelkõige muidugi muinasjutud. „Eesti
rahva
ennemuistsed jutud“ on eesti lastekirjanduse arengut
tugevasti mõjutanud. Kreutzwald võttis eestikeelsete
Rebase -
lugude eeskujuks saksa kirjanike J. W. Goethe ja A. H.
Hoffmani vastavad
teosed, kuid ta kohandas need eesti oludele ja
lisas mõne eesti
muinasjuttude motiivi ja rahvajuttude kangelase.
Kreutzwald
kuulus uue kirjaviisi järjekindlamate
toetajate hulka Eestis,
kasutades seda oma kirjutistes, ja ühtlasi vana kirjaviisi
kasutajaid halastamatult kritiseerides. võttis uue kirjaviisi mõni
aeg hiljem kasutusele C. R.
Jakobson . Kõikides valdkondades, milles
Kreutzwald sõna võttis, lõi ta hulgaliselt uusi sõnu (
palavik ,
organ,
reuma , laviin, röövik,
kilpkonn ,
kristlane , täheldama jpt),
rikastades sellega oluliselt kaasaegset eesti kirjakeelt.
Aastail 1848–1849 avaldas
Kreutzwald uues kirjaviisis viis
annet rahvavalgustuslikku kuukirja
“Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on”. Kreutzwaldi eeskujuks
olid Peter Hebeli rahvaraamatud ning Johann Weberi “Das
Pfennig-Magazin”. Populaarteadusliku informatsiooni
jagamise kõrval
toetas Kreutzwald kuukirjas emakeelset haridust ja halvustas
poolharitud kadakaid, kes
emakeelt salgavad. Küllalt tugev oli ka
Kreutzwaldi isiklik mõju rahvusliku liikumise tulevastele
liidritele, eriti Jakob Hurdale.
Kreutzwaldi elutööks kujunes
Faehlmanni poolt visandatud rahvuseepose “Kalevipoeg” kokkupanek.
Tugevalt mõjutas “Kalevipoeg” kasvava rahvusliku haritlaskonna
kujunemist, sisendades paljudele usku eesti rahva
tulevikuväljavaadetesse.
Laiematele hulkadele jäi “Kalevipoeg”
aga esialgu suhteliselt tundmatuks. Alles noorem eesti
haritlaspõlvkond (J.
Hurt , C. R. Jakobson, L. Koidula, P. Blumberg,
M.
Veske jt) võttis „Kalevipoja“ vastu suure innustusega. Teost
tõsteti esile ja tunnustati tingimusteta kui rahva arenguvõime ja
eluõiguse tõendit. Huvi teose vastu kasvas ka rahva laiemates
hulkades .
Kõik kommentaarid