Korrosioonikindlus Korrosiooniks nimetatakse materjali ja keskkonna (õhk, gaasid, vesi,
kemikaalid) vahelist reaktsiooni, milles materjal hävib. Metallide
korral eristatakse
keemilist korrosiooni, mida
põhjustavad keemili-sed reaktsioonid metallide ja agressiivsete
gaaside või vedelike vahel, ja
elektrokeemilist korrosiooni,
mida põhjustavad elektrokeemilised reaktsioonid (anoodi- ja
katoodiprotsessid) metalli ja elektrolüüdi kokkupuutepinnal.
Metallide korrosioonist tingitud
kahjude korvamiseks kulub umbes 10%
metalli aastatoodangust. Korrosioonikindlamad on keraami-lised
materjalid ja
plastid .
Kulumiskindlus
Kulumine on protsess, mis toimub pindade hõõrdumisel, mille
tagajärjel pinnalt eraldub materjali ja/või suureneb keha
jääkdeformatsioon. Seega muutuvad kulumisel pidevalt detailide
mõõtmed, suureneb detailide
viskumine ja müra, tekib kloppimine
ning masinat pole võimalik edasi kasutada. Kasutamise seisukohalt on
kulumine kahjulik nähtus, mida püütakse vähendada kulumiskindlate
materjalide, pinnete,
sobivate määrdeainete kasutamisega või muul
viisil.
Materjalide mehaanilised omadusedMaterjali vastupanu deformeerimisele ja purunemisele
iseloomustavad materjalide mehaanilised omadused: tugevus,
kõvadus,
plastsus ja sitkus.
Tugevus on materjali võime
purunemata taluda koormust, ebaühtlast temperatuuri vm.
Metal
lide tugevusnäitajateks on
voolavuspiir , tugevuspiir jt.
Eristatakse konstruktsioonitugevust, staatilist, dünaamilist ja
kestustugevust.
Kõvadus on materjali võime
vastu panna kohalikule plastsele deformatsioonile. Tuntumad
kõvadusteimid (Brinelli,
Rockwelli ja Vickersi meetod)
põhinevad kõvast materjalist otsaku (indentori) surumisel
uuritava materjali pinda.
Plastsus on materjali võime
purunemata muuta talle rakendatud väliskoormuse mõjul oma kuju ja
mõõtmeid ning säilitada jäävat (plastset) deformatsiooni
pärast väliskoormuse lakkamist.
Sitkus on materjali
omadus koormamisel taluda (enne purunemist) olulist deformeerimist.
Sitkuse
vastupidine omadus on
haprus.Sõltuvalt tööolukorrast (koormamise viisist) eristatakse
staatilisel, dünaamilisel ja tsüklilisel koormamisel määratavaid
mehaanilisi omadusi.
Põhilisteks staatilise katsetamise moodusteks on tõmbeteim,
surveteim,
paindeteim , väändeteim ja kõvadusteim. Metallide
puhul on painde- ja väändeteim harva kasutatavad, mistõttu
eelkõige tõmbeteimil (malmi korral ka surveteimil) määratavad
mehaanilised omadused on metallide valiku ja tugevusarvutuse
aluseks.
Lähtudes sellest, kas katsetatavast materjalist katsekeha (teimik)
või sellest valmistatud detail purustatakse või katsetamise käigus
materjali või sellest valmistatud detaili oluliselt ei kahjustata,
eristatakse purustavaid ja mittepurustavaid katseid (teime).
Purustavad katsed (teimid)Materjalide purustava katse tagajärjel purustatakse detail või
selle materjalist valmistatud (valatud, pressitud, lõiketöödeldud)
spetsiaalsed katsekehad –
teimikud. Metalsete
materjalide korral on põhilisteks katsetusviisideks tõmbeteim
(teras jt. plastsed metallid), surve- ja paindeteim (
malm ,
kõva
sulam jt.
haprad metallid) löökpaindeteim, vahel ka
väändeteim. Plastide korral kasutatakse tõmbeteimi,
läbipaindetemperatuuri teimi, surveteimi, roometeimi ja
löökpaindeteimi. Siinjuures erinevad teimitingimused metallide
ja plastide korral.
Käsiraamatuis esitatavad andmed materjalide mehaaniliste omaduste
kohta on põhiliselt määratud tõmbeteimi tulemuste põhjal.
TõmbeteimVastavalt standardile EVS-EN
10002 -1 (
Metall materjalid.
Tõmbeteim) määratakse tõmbeteimiga materjali tugevus- ja
plastsusnäitajad.
Sele 1.2. Tõmbeteimikute
kujuKatsetamisel tõmbele määratakse
tugevusnäitajatest:
a) tõmbetugevus Rm, see on maksimaaljõule Fm
vastav
mehaaniline pinge (sele 1.3)
Rm = Fm/So,
kus Fm - maksimaaljõud,
So - teimiku algristlõikepindala.
b) voolavuspiir ReH (ülemine) ja ReL
(alumine) –
sele 1.3:
ReH - pinge väärtus, mille saavutamisel
esmakordselt täheldatakse jõu vähenemist,
ReL - pinge madalaim väärtus plastsel voolamisel.
Kõik kommentaarid