Korilaste- küttide ja põlluharijate eluolude võrdlused (1)

Korilaste , küttide ja põlluharijate eluolude võrdlused
Vanim teadatuntud asulakoht Eesti alal on avastatud Pärnu jõe ääres Pullis ja seda dateeritakse V|| aastatuhande keskpaika eKr. ehk teisisõnu umbes 9500 - aasta vanuseks.
Niisiis algas Eesti ajalugu esimeste inimasukate saabumisega. Võib- olla olid nendeks kütisalgad, kes suviti kuumuse ja sääskede eest sulavate jääliustike juurde pagevaid põhjapõdrakarju jälitasid. Taoline tegevus kestis sajandeid . Ei olnud kerge olla esimeste asukate seas.Inimesi elas tollal Eesti aladel väga vähe, üheaegselt alla tuhande, sest jaht ja kalapüük ei toitnud suuremat hulka ära.
Kuid siiski elatuti tollal küttimisest, korilusest ja kalapüügist ning karilusest ehk põlluharimisest ja karjakasvatamisest. Peamiseks jahiloomaks oli põder ning ainsaks koduloomaks koer.
Elati püstkodades, asulad paiknesid enamasti veekogude ääres ning teadmiste ja oskuste areng oli väga aeglane. Samas teadsid aga loodusrahvad hämmastavalt palju oma elukeskonnast, loomadest ja nende meelelaadist, taimedest ja nende omadustest. Pikapeale võeti kalapüügi ahingute ja harpuunide kõrval kasutusse ka õnged ja võrgud. Hakati harvendama metsi, et lagendikele kasvav võsa jahiloomi ligi meelitaks.
Niisiis lähemalt kõigemalt korilusest ja korilastest. Korilus on maailma vanim tootmisviis ühiskonnad. Vanimaks võib teda nimetada juba seetõttu, et on võimalik abivahenditeta, põhimõtteliselt samal viisil koguvad toitu loomadki. Eks just taoline loomade kombel mõtlemine oligi muinaseestlastele ja nende nn. loodusrahva päritolu eeskujuks. Korluse alla mõistame me aga marjade , puuviljade, seemnete, juurte, mugulate ka pisiloomade, putukate ja muu sarnase loodussaaduse korjamist toiduks. Algmajanduses oli korilus küttimise ja kalastuse kõrval mõningalt isegi tähtsam tegevus, kuuludes tavaliselt naiste ja laste tööde hulka. Kuid korilased pidid oma elukohta pidevalt muutma , sest toitu ei jätkunud. Korilased suudavad end elatada vaid väga hõredalt asustatud maal.
Algeline maaviljelus tekkis omamkorda korilusest. Kuna korilased täheldasid, et kasvavad viljad ja seemned muutusid küpseks ühel ja samal aastaajal. See on järjekordne näide muinasaja inimeste suurest nutikusest. Niisiis viljade korjamisel varises osa marjadest maapinnale, millest pehmest mullakihis sirgusid migni ajaperioodi möödudes uued taimed uue saagiga. Korilased üritasid kaasaaidata toidutaimede paljunemisele. Viljaks maapeenrad puhastati umbrohust ja võsadest, seda kõike tehti kõpla taolise tööriistaga. Kobestatimuld ning seemned pandi maasse. Taolist põllumajanduslikku viisi nimetatakse kõpla põllumajandusesks. Seega alguse oli saanud põllumajandus.
Samaaegselt maaviljelusega sai alguse koduloomade kasvatamine , mis oli oma korda seotud küttimise ja jahil käiguga. Jahiretkelt kaasa toodud metsloomast sai koduloom siis kui ta hakkas andma järelkasvu.
Jahil käies saadi mõnikord saaki rohkem kui jõuti ära süüa ning kardeti, et liha läheb raisku. Kui aga loom õnnestuti mingit moodi elusalt kätte saada siis võis teda tappa kui vaja läks. Peatselt õpiti loomi tarandikesse ajama ning seal kinni hoidma. Kui kinnipeetavad loomad poegisid siis kasvatati nad ka üles.
Kui rääkida korilaste, küttide ning põlluharijate eluoludest pean kõige elamisväärseimaks nign kergeimaks korilust, kuna kütina pidid sa kulutama lisaks füüsilise energiale ka palju vaimset energiat, sinu mõte pidi liikuma sama kiiresti kui silm ja käsi nign jõud pidi olema suur. Põlluharijate töö ei olnud ka lihtne, nemad pidid algeliste tööriistadega terveid suuri lagendikke
tekitama ning ilmaga võitlema, kui ega inimene ju looduse vastu ei saa see on tõsi, seega oli nende töö raske. Ja tegelikult ei saa ju õelda, et korilastelgi kerge oli, nende vähene saak ei elatanud ammugi rahvast ära ning pidid nad taluma koormust enda igas kehaosas, kuna veetsid päevad enamasti kükitates, rännates ja puude otsas kakerdades, lisaks taolisele koormusele vedasid nad endaga kaasas korve ja muid selliseid nõusid ning anumaid kuhu antud saak panna.
Nagu algul juba mainitud sai ei olnud lihtne olla esimeste asukate seas ning seega tahaksin õelda, et elutingimuste ja olude kohapealt olid ju tegelikult kõik võrdsed. Ei olnud liiga hea ega ka liiga halb. Elu elati nii nagu seda elama peab, mida kahjuks tänapäeva elulaadi kohta õelda ei saa. Minu arvates on jahimehed , korilased ja põlluharijad ära teeninud ühe suure suure austuse, kuna just nemad on aidanud jalule iga ühiskonna maalimas olgu see nüüdseks mistahes sugune.