Tulemuseks on geenivahetus. Spermatogenees seemneraku areng spermatogoonist küpse spermini. Ovogenees munaraku areng ovogoonist küpse munarakuni. Ovulatsioon küpsenud munaraku vallandumine munasarjast ja liikumine munajuhasse. Viljastumine gameetide ühinemine uue organismi tekke jaoks. Partenogenees uue organismi arenemine viljastamata munarakust (mesilane, lehetäi, pisivähk). Embrüogenees organismi looteline areng, kestab munaraku viljastamisest sündimiseni/koorumiseni/idu moodustumiseni seemnes. Postembrüogenees organismi lootejärgne areng. Platsenta loote kest, mille kaudu ema ja arenev organism on omavahel seotud, loodet ühendab platsentaga nabanöör. Ektoderm välimine looteleht Entoderm sisemine looteleht Mesoderm keskmine looteleht Ontogenees organismi individuaalne areng Fülogenees liigi ajalooline areng Kliiniline surm inimese pulss, südamelöögid ja hingamine katkevad, kuid taastuvad ~5 minuti jooksul
Temperatuuril 8°C jääb linask juba talveunne. Linaski toidusedelisse kuuluvad peamiselt selgrootud loomad: surusääsklaste vastsed, kirpvähid ja limused, kuid ta võib neelata ka kalamarja, vastseid ja väikesi kalu. Linask koeb keset suve mai lõpust kuni augustini, kui vesi on maksimaalselt soe. Kudemispaik asub kalda lähedal ning on tuulte eest kõrgema taimestikuga hästi varjatud. Mari koetakse veetaimedele ning see areneb 3...6 päeva kuni vastsete koorumiseni. Algul on vastsed liikumatud ja elavad taimedel rippudes, kuid paari nädala pärast hakkavad iseseisvalt toituma. Suguküpseks saab linask 4...5 aasta vanuselt ja ta eluiga ulatub umbes 10 aastani. Linask on kõrgelt hinnatud maitsva liha tõttu, kuid kahjuks on tal nõrk tervis ning ta on väga vastuvõtlik lõpuseparasiitidele ja lõpusemädanikule. Linaskit kasvatatakse ka kunstlikult, tavaliselt lisakalana karbitiikides.
Kudemisel võtavad kohad end paaridesse ning toimuvad pulmamängud. Paar ujub kudemisplatsil 1...2 ööpäeva ringi, tekitades tugevat veepladinat. Kudemine toimub tavaliselt päikesetõusul. Isaskala puhastab kudemiseks väljavalitud platsi mudast ja prahist ning kaevab sinna pesalohu. Vastandina tormakale pulmamängule, on kudemine vaikne ja tähelepandamatu tegevus. Peale kudemist emane koha lahkub, isase osaks jääb aga lõimetishoole: ta valvab arenevat marja kuni vastsete koorumiseni. Isaskoha õhutab pesas olevat marja rinnauimede liigutamise abil, kõrvaldab pesast prahti ja muda ning ajab minema marjavargaid. Kogu valvepidamise ajal ei söö ta midagi. Omapead jäetud mari on määratud hukkumisele - see kas süüakse ära või läheb hallitama ja kattub mudaga. Vastsed kooruvad 7...10 päeva pärast ning toituvad esimesel elusuvel peamiselt planktonist, sama aasta sügiseks lähevad aga juba üle röövtoidule.
rooliblede kihiga. Pesa läbimõõt on 80 sentimeetrid ja kõrgus 20-30 sentimeetrid. Toitumine Sookured toituvad enamasti marjadest, konnadest ja sisalikest ja roomajadest. Kui on võimalik nopivad põllult vilja ning isegi kartulit ja porgandid. Pereelu Pulmarituaalide juurde käib kaela painutamine seljale. Emalind muneb tavaliselt 2 mina aprilli lõpus ning mõlemad vanemad hauduvad mune ,kuni poegade koorumiseni. Pojad kooruvad mai lõpus või juunis. Vaenlased Lennuvõimetul pojale võib saada saaduslikuks rebane, kährik või hunt. Täis kasvanud ,täi tervis juures vaenlasi ei ole, sest lindu päästab ha kuulmine ja nägemine. Mingil moel haige lind võib saada kiskjate saakiks.
Arvatakse, et umbes pooled noorlinnud pöörduvad pesitsema oma kodukanti tagasi, ülejäänud hajuvad mujale. Eestis sündinud kurgi on pesitsusealisena suvel vaadeldud näiteks Soomes, kuni 525 km kaugusel sünnikohast. Sookure pesakonnas on üks või kaks poega. Väidetavalt on leitud ka kolme pojaga pesakondi, kuid kindlaid tõendeid selle kohta pole. Sookured võivad adopteerida ka orvuks jäänud võõra poja. Sookurepaari pesitsusala ehk kodupiirkonna kese on kuni poegade koorumiseni pesa. Haudumisperioodil on üks vanalind pesal ja teine toitumas või pesa lähedal valvet pidamas. Toitumisretked ei ulatu mõnest kilomeetrist kaugemale. Koorunud pojad püsivad pesas vaid mõne päeva, seejärel hakkab perekond ette võtma ühiseid toitumisretki. Ööseks naastakse esialgu siiski pessa. Kui pesakoht ei tundu piisavalt turvaline, kolib perekond ööbima mõnda uude, turvalisemasse paika. Mida vanemaks pojad saavad, seda kaugemal kurepere toitumas käib.
Loomade ökofüsioloogia 2. kontrolltöö kordamisküsimused ja vastused 1. Miks on mäletsejatel loomadel sümbiontsed mikroorganismid, kui loomad söövad vähese toitainetesisaldusega toitu, näiteks valguvaene põhk? Mikroorganisimid mäletsejate maos toituvad tselluloosist ja produtseerivad kergeid rasvhappeid. 2. Ovovivipaaria? Selliseid loomi, kes kannavad oma mune kuni "koorumiseni" suguteedes, nimetatakse ovovivipaarideks (arusisalik, mõned haid, rästik), kuna nad oma järglased ilmale toovad, ehk sünnitavad. 3. Otsene kalorimeetria? Otsene kalorimeetria on meetod, kus organismi energiakulu leitakse eraldunud soojushulga mõõtmisel. 4. Semiokemikaalid? Signaali kandev kemikaal, neid on erakordselt palju. Semiokemikaale kasutatakse: – Kahjurite monitooringuks – Masspüügil arvukuse vähendamiseks – Paaritumise takistamiseks
mesoderm; gastrula ei ole veel loode, kujunevad elundid ja elundkonnad; Diploidne kromosoomistik/Diploidsus - kromosoomikomplekti kahekordsus kromosoomistikus. Ektoderm - välimine looteleht Ektoderm välimine looteleht, milles areneb närvisüsteem, meeleelundid, nahk, küüned, suuepiteel. Emaka limaskest ehk platsenta kujuneb välja kuuvanusel embrüol, ühendab emaorganismi, areneva lootega Embrüogenees - organismi looteline areng, kestab munaraku viljastamisest sündimiseni/koorumiseni/idu moodustumiseni seemnes. Entoderm sisemine looteleht, milles areneb seede- ja hingamiselundkond. Fülogenees - liigi ajalooline areng Gameet - organismi sugurakk (munarakk ja seemnerakk) Gastrula ehk karikloode Haploidne kromosoomistik/Haploidsus ühekordne kromosoomistik Interfaas - vaheaeg kahe jagunemise vahel (organellide arv suureneb, makroergiliste ühendite süntees, tsentrisoolide kahestumine, raku mõõtmete suurenemine, DNA kahekordistumine). Karüokinees - tuumajagunemine
Neil on suured silmad (ehituselt sarnased selgroogsete omadega), eristavad esemete kuju. Närvisüsteem võimaldab kiiresti liikuda ja kiiresti muuta kehavärvust. Soole tagaosa läheduses on tindinääre, mille eritise vettepaiskamisel muutub see sogaseks, võimaldades saaki püüda või põgeneda. Nad on lahksugulised, isasloom viib kombitsate abil seemnerakud emase mantliõõnde, kus toimub viljastamine. Munad asetatakse merepõhjale ning valvatakse kuni järglaste koorumiseni. Liikumine - mantlihõlma abil imetakse vesi mantliõõnde, mis seejärel suletakse. Mantlilihaste abil surutakse vesi läbi lehtriava välja. Peajalgne liigub tagakeha ees tänu väljapaiskunud veejoale (liiguvad raketi põhimõttel). Peajalgsed toituvad kaladest, vähilaadsetest, karpidest, loomakorjustest, olles ise toiduks kaladele, lindudele ja ka imetajatele. Lülijalgsed Lülijalgsed on selgrootud loomad, kelle keha on lüliline, neil on lülilised keha jätked ja
kutiikua, hõbedased lehed. Ainvahetusest. Kui temp tõsta 10 kraadi võrra, siis ainevahetus kiireneb 2,5 korda. FÜSIOLOOGILINE AEG = päev-kraadi konseptsioon. Arengu kulgemise pikkus ektodermide puhul sõltub keskkonna temperatuurist. Nt: rohutirtsul, selleks, et munadest algaks areng pihta, on vaja 16ndast kõrgemat kraadi. Siis on munade arengu alumine lävi saavutatud. Munadest väljuvat tirtsud 70 päeva pärast. Kui temp on 4 kraadi kõrgem, nt 20 kraadi, siis koorumiseni kulub 17 ja pool päeva. Kui temp on lävendist kõrgem veelgi, nt 30 kraadi, siis kulub koorumiseni 5 päeva.Temperatuur võib olla stiimul. Nt üks taimestik vajab külma perioodi, enne ta ei hakka paljunema. Ka valgus on nt stiimul. Sookasel ei hakka seemned enne arenema, kui on olnud piisavalt pikk fotoperioism piisavalt pikk valgusperiood. Aklimatiseerumine külmaga kohanemine. (=looduses, laboris on aklimeerumine)Kõrged temperatuurid on paljudele organismidele
tühjaks. Pärast vurritamist võib kärgedesse jääda ligi 10 % mett. Ettevalmistused talvitumiseks Sügisene pesade koondamine ja nende korjejärgne läbivaatus: Peakorje lõpul, kui magasinid on eemaldatud, vaadatakse kõik pered läbi ja koondatakse. Vaadatakse perede tugevust, haudme hulka, söödavaru ja kärgede kõlblikkust edasiseks kasutamiseks. Kui kõrvaldatavates kärgedes on hauet, tõstetakse need haudme koorumiseni pesa äärde ja kõrvaldatakse sealt hiljem. Mida rohkem noori mesilasi läheb talvituma, seda vähem kulutatakse talvesööta ja seda vähem esineb peredes langetist. Oluline on et noored koorunud mesilased jõuaksid ära teha sügisese puhastuslennu, mis toimub oktoobri keskel. Umbes 25 päeva enne seda s.o. hiljemalt 20. septembril tuleb lõpetada täiendussöötmine. Perede korrastamine talveks: Pesa lõplikul koondamisel eemaldatakse tarust vähese meega ja
Toituvad meest ja õietolmust. Erakmesilased sülemeid ei moodusta. Nad nõelavad harva MESILASEMA Ühe mesilaspere moodustavad üks emasmesilane ehk mesilasema, kes on täiskasvanu ja teistest tunduvalt suurem ja elab 50 korda kauem kui teised. Eluiga on neil kuni 5 aastat, mida vanem on ema seda väheb ta muneb. Emamesilased on kõige pikemad, sihvaka tagakeha ja lühikeste tiibadega. Tavaliselt areneb mesilasema emakuppu munetud viljastatud munast. Keskmiselt kestab tema areng munast koorumiseni 16 päeva. 23 päeval on suuteline emamesilane munema. Ta muneb 1500-2000 muna päevas, neil on hästi arenenud munasarjad. Ema toitub toitepiimast mida valmistavad töömesilased. Emamesilane on mesilaspere alus, tema hukkamisele võib järgneda kogu pere hukkumine. Ta paaritub kord elus, pulmalennu ajal kõrgel õhus. Muneb seejärel 4-5 aastast pesast lahkumata. Pesast ta lahkub ainult korra paaritumiseks või hiljem koos sülemiga. Tööst ema osa ei võta.
5 1 2 4 9 2 1 0 0 7 5 3 1 0 9 1 . d o c ( M i h k e l T i b a r 2 0 0 7 ) Marjaterade arv oleneb emase vanusest ja seega ka suurusest. Esimest korda kudevate emaste mari on tavaliselt peenem ja seda on vähem. Munemiseks arenenud marjaterade arv võib küündida 445-ni, jäädes tavaliselt vahemikku 150350. Osa munetud marjast jääb viljastamata ja irdub ning marjateri läheb kaotsi ka talve jooksul. Koorumiseni jõuab umbes 5070% marjateradest. Emane koeb marjaterad keskmiselt poolteist nädalat pärast paaritumist. Munemise ajal viljastuvad marjaterad spermatofoorist lahustunud spermatosoididega. Marjaterad kinnituvad lima abil laka ja selle alapoolel paiknevate jalakeste külge, kuhu jäävad kuni kevadeni[2]. 6.4.1 Muna areng Esimene talv koos emaga. Marja arengus on eriti kriitilised esimesed 150 kraadpäeva (päevade arv korrutatud vee temperatuuriga). Seejärel algab muna arengus talvine
m2 Marja hautamine Viljastamata mari ja võõra vähiliigi poolt viljastatud mari võib olla emase vähi sabajalgade küljes detsembri lõpuni (2-3 kuud), kuid eraldub enne maikuud (6-7 kuud). Hautamisaegset agressiivsust võib vähendada pidades emased eraldi, millega marja kadu on väiksem. Liiga väikestes varjepaikades või sektsioonides peetud emaste vähkide marjakadu võib suureneda. Jõevähi mari vajab koorumiseni arenemiseks ligikaudu 1300-1900 kraadpäeva (päevaste keskmiste veetemperatuuride summa), seejuures looduslikes temperatuurioludes keskmiselt 1500 kraadpäeva ja soojas hautamisel 1300 kraadpäeva. Madalal temperatuuril pikeneb hautamine ja suureneb kraadpäevade arv. Pojad vabanevad ema laka alt 180 kraadpäeva järel koorumisest alates (teise astme vastsed). Signaalvähi mari vajab koorumiseni arenemiseks 900-1600 kraadpäeva. 24
saavad kasvada. Kasvuks sobiv temp-vahemik on omakorda kitsam temp-vahemikust, kus neil on võimalik veel ellu jääda. Kui me räägime ektdermaalsetest organimidest, siis temp on selline faktor, mis sõltub enim arengut. Arenemine nõuab teatud füsioloogilist aega. Ntks rohutirtsul: tema puhkeseisundis järglaste munade arenguks on vja, et temp püsiks 70 päeva 16st kraadist kõrgemal (16 kraadi on arengu alumine lävi). Munemisest kuni koorumiseni kulub rohutirtsul 17,5 päeva, kui temp on 20 kraadi (st 4 kraadi lävest kõrgem). Ainult 5 päeva, kui temp on 30 kraadi (14 kraadi lävest ülapool). Kõigil neil juhtudel kulub arenguks 70 päev-kraadi: 17,5 x 4 = 70 ja 5 x 14 = 70. Sellise teadmistega saab näiteks ette planeerida tõrje algust. Selle kohta on tark mees öelnud: ,,ökoloogid peavad õppima nägema mitte läbi enda silmade vaid läbi organismi silmade".
22 MESILASEMADE KASVATAMINE MESILASEMADE KASVATAMINE 23 • inkubaatorist, kus inku- 13. VAGELDUSMEETOD beeritakse kinniseid emakuppe kuni mesilasema koorumiseni Mesilasemade nn. kunstlikul kasvatamisel on levinuimaks meetodiks • paarumistarudest, kuhu töölisvaklade ümbertõstmine kärjekannudest kupualgetesse. Seda mee- pannakse paaruma paarumata todit nimetatakse vageldamiseks. mesilasemad Vageldatakse enamasti 1 ööpäeva vanuseid töölisvaklu. Kaasajal kasu-
Spetsiifilised, ainult kindlal peremeesliigil. Selts: täilised (Anoplura). Lutikad: eluviis/moone: vaegmoondega, imemissuistega putukad, võivad imeda nii taimede kui loomade mahla. Mõned ka magevees, röövloomad. Selts: lutikalised (Heteroptera, ka Hemiptera). Prussakad: eluviis/moone: Vaegmoondega. Ainult maismaal, peamiselt taimesööjad, haukamissuistega. Mõned ka inimkaaslejad: prussakas (Blatella germanica), tarakan (Blatta orientalis). Emane hoiab munapakke enda juures kuni poegade koorumiseni. Selts: prussakalised (Blattodea). 68. Ühiskondlikud putukad termiitide (Isoptera) ja kiletiivaliste (Hymenoptera) seltsist: ühis- ja erijooni Termiidid: töölised/sõdurid võivad olla nii isased kui ka emased. Pärast pulmalendu jäävad termiidid maa alla kolooniasse ning enam päevavalgele ei tule. Rajatakse suured maapealsed pesad ventilatsiooniavadeks, põhikoloonia mullas. Toituvad tselluloosist, kasutades selleks sümbiontbaktereid. Kehaehituselt
tanniiniga). Karpkalade mari on õrn ja seda segatakse linnusulega. Marja inkubeeriimine toimub Weissi pudelites (tagurpidi pööratud põhjaga klaasnõud, millel pudeli suust tuleb sisse vesi, ülalt voolab välja). Marjaterad on veevoolus pidevas liikumises. Vajalik on surnud ja hallitusega kaetud marja eemaldamine. Marja arengu kiirus: 60-80 kraadpäeva koorumiseni = 3,5 4 päeva 20 kraadise vee puhul. Kui looted on marjateras arenenud koorumisvalmiteks (esimesed vastsed juba kooruvad spontaanselt, kasutatakse kiireks samaaegseks koorutamiseks ajutist hapnikuvaegust. Vastseid hoitakse algul tihedates väikestes sumpades, kuhu on lisatud kadakaoksi, mille okastele kinnituvad vastsed kuni rebukoti imendumiseni. Vastsed asustatakse tiikidesse, kui nad hakkavad ujuma (mõni päev
annaabi.ee 
