raskendab allikate vähesus. Piiskoppide ja toomkapiitlite tegevusest on paremini jälgitav poliitiline külg, kogudusekirikute ja kloostrite puhul aga majanduselu. · Keskaja lõpul oli Eestis kokku 12 kloostrit ja kerjusordude konventi: tsistertslaste mungakloostrid Padisel. Kärknas, nunnakloostrid Tallinnas ja Lihulas, dominiiklaste konvendid Tallinnas ja Tartus, frantsisklaste konvendid Tartus, Viljandis ja Rakveres, naistertsiaaride konvent Tartus ning birgitiinide klooster Pirital. Vahetult enne reformatsiooni alustati ka dominiiklaste konvendi rajamist
põhineb kirjakohal "Teie olete minu tunnistajad, ütleb Jehoova" (Jesaja 43:10) ja võeti rangelt tsentraliseeritud juhtimisega hierarhiline organisatsioon juhib tänapäeval seitsmest liikmest koosnev,New Yorgis paiknev vanemate kogu, millel on ainuõigus sõnastada ja muuta Jehoova tunnistajate õpetusi Tegevused Aktiivne kuulutustöö Iga nädalased koosolekud Kuningriigisaalides Jeesus Kristuse mälestusõhtud Mitu korda aastas kahe päevased konvendid üle maailma Ajakirjad Vahitorn ( 240 keeles ) ja Ärgake! ( 101 keeles ) Inimeste ristimine Kuressaare kuningriigi saal Peetel “Jumala koda” juhitakse ja toetatakse kuulutustööd Peeteli pered - elavad ja töötavad koos, söövad üheskoos ning uurivad üksmeelselt koos Piiblit Täisajalised jumalateenijad, kristlikud mehed ja naised, kes on pühendunud Jumala tahte täitmisele ja kuningriigi huvide edendamisele Keegi ei saa palka, antakse
1932 alustas tegevust Põllutöökoda. Põllutöökoda Talupidajate kutseorgan, mille põhiülesandeks oli talupidajate huvide kaitse ja igakülgse nõuande korraldamine. Koosseisu kuulus 60 liiget. Valida said põllumehehed, kellel oli vähemalt 5 ha põllumaad või 1 ha aiamaad. 1935. a. muudeti kaheastmeliseks põllumeeste kutseesinduseks. Täiskogu koosseisu kuulusid kõigi kohalike põllumeeste konventide esindajad + 10 liiget. Konvendid:4-9 valda, 1500-2000 talu. Kohalikel konventidel olid omad ülesanded. Nõuandetalitus Juhtis põllumajanduslikku nõudetööd. 1930. a.oli koosseisus 72 mitmesugust maatulunduskonsulenti. Suur tähelepanu suunatud uudismaade ülesharimise korraldamisele. Konsulendid organiseerisid võistlusi, kursusi, koosolekuid ja mitmesuguseid erialaseid päevi. Konsulentide töökohustuste hulka kuulus uute organisatsioonide asutamine ning eriülesannete täitmine.
haldusüksusteks komtuur- ja foogtkondadeks , mille keskus oli ordulinnus. Ordul oli Eesti alal neli komtuurkonda (Tallinna, Pärnu, Viljandi ja Kursi) ning seitse foogtkonda (Järva, Narva, Vasknarva, Karksi, Maasilinna, Rakvere ja Toolse). Ajutiselt oli olemas ka Lihula komtuurkond ning ametis Sauga foogt. Ordulinnuseid ja neid ümbritsevaid piirkondi (komtuurkondi ja foogtkondi) valitsesid komtuurid ja foogtid, neid abistasid konvendid. Ordu algusaegadel oli komtuuri ja foogti vahel selge seisusevahe, hiljem see kadus. Liivimaa Ordu sõjaväe (15. sajandi alguses umbes 4000 meest) moodustasid rüütelvennad koos sõjasulastega ja vasallid; 14. sajandi lõpus hakati kasutama ka palgasõdureid. + Saksa Ordu alad 1480 Vormiliselt oli Liivimaa Ordu kui Mõõgavendade Ordu õigusjärglane Liivimaa piiskoppidest läänisõltuvuses, kuid olles piirkonna tugevaim sõjajõud, saavutas ta 15.
Keskmise linnakodaniku maja oli kahe- või kolmekorruseline. Esimesel korrusel paiknes töökoda, teisel asusid eluruumid,kolmandal aga panipaigad ja ladu. Mööblit oli tubades vähe,selle hulk ja kaunidus sõltusid peremehe jõukusest. Kui võrrelda keskaegset linna külaga,siis oli vahe tohutult suur. Tänavatel ja väljakutel tunglesid linnakodanikud ja kerjused, talupojad oma linnakäikudel,hulgused, üliõpilased, liikusid vankrid ja kaarkud. Suuremates linnades asunud kerjusmungaordude konvendid pakkusid peavarju nii munkadele kui nunnadele. Kõrged kirikud ja tornidega linnamüür paistis rändajatele juba kaugelt silma. Müüd oli mõeldu kaitseks vaenase rünnakute ja kallaletungide vastu. Esialgu oli müür madal,kuid järk-järgult lisati sellele kõrgust ja tugevust. Linnad kasvasid kiiresti ning kui müüriga piiratud ala kippus kitsaks jääma. Siis ehitati uus ja pikem ringmüür. Linnamüürist tõusid tornid ja ringmüüril jalutasid relvastatud valvurid
Paljud tänavad olid sisuliselt koridorid- neid katsid kas varikatused või lihtsalt ülesriputatud riidepalakad. Majade uhkemad küljed olid muidugi tänava poole. Keskaja inimene armastas eredaid värve, eriti punast ja kuldset, mis lisasid linnapildile veelgi kirevust. Tänavatel ja väljakutel tunglesid linnakodanikud ja kerjused, talupojad oma linnaskäikudel, hulgused ja üliõpilased, liikusid vankrid ja kaarikud. Suuremates linnades asunud kerjusmungaordude konvendid pakkusid peavarju nii munkadele kui nunnadele. Avalikeks paikadeks olid kohati muutunud isegi linnasurnuaiad: vaesemad inimesed jõid siin veini ja mängisid hasartmänge ning lõbunaised pakkusid haudade vahel oma teenuseid (Helmut Piirimäe 2000). 2. 4. 2. Müürid ja privileegid Linna kaitsesid tema privileegid. ,,Linna õhk teeb vabaks," öeldi selle kohta. Aga vabadus ei laienenud kõigile linnas elavatele inimestele ühtmoodi (Helmut Piirimäe 2000). Eelisseisundis
reformatsiooni-ideede kuulutamise, 1525 järgnesid keelamistega Hamburg, Lüneburg ja Rostock. Tallinna puhul on allikates selgelt jälgitav rae osavõtt linna kirikuelu ümberkorraldamisest. Evangeelse jumalateenistuskorra kehtestamiseni Tallinnas tollal aga veel ei jõutud. Kõige radikaalsemaid samme võeti evangeelse liikumise ajal Tallinnas ette dominiiklaste konvendi vastu ning nii Tallinnas, Tartus kui Riias saatis raad kerjusvendade konvendid laiali. Dominiiklastel keelati 1524. aastal kõik eestikeelsed jutlused, saksakeelsetes jutlustes ei tohtinud nad aga kuulutada muud kui "puhast jumalasõna". 1520. aastate usuelu ja linnarahva eluolu puudutavaid uuendusi ja raemäärusi on säilinud tolleaegsete ametnike ärakirjadena köites (nn skraaköites), millest suurem osa on pühendatud tsunftiskraade ärakirjadele. Skraaköites on muude linnaelu reguleerivate määruste
käsknikud olid foogtid ja kontuurid, kes valitsesid Ordu valdusi kohtadel. 14. saj alates foogt ja kontuur olid võimupiirkondadelt samad. 13. sajandil on loetud kontuuri loetud tähtsamaks kohaks kui foogtkond. Keskaja lõpu poole väiksemad kontuurpiirkonnad likvideeriti ja liideti teistega. Siin kajastub ka asjaolu, et 16. sajandil nappis Saksa Ordus juba liikmeid, enam ei olnud nii palju rüütleid, et nad oleksid suutnud täita kõiki ametkond - rüütelkonnad moodustasid konvendid, 16. sajandil võis konvendi suurus olla juba 2-3 liiget. Viljandi, Tallinna, Pärnu ja Lihula olid Eestis kontuurid, Narva, Rakvere, Vasknarva, Toolse ja Põltsamaa... ja olid foogtkonnad. Need olid väga erineva suurusega - Viljandi oli suuremaid linnuseid üldse, suure konvendiga, samas teine kontuur Kursi oli väga tilluke. Isikute roll on olnud foogtkondade ja kontuurkondade valitsemisel üsna ambivalentne. Ordumeistrid konsulteerid
Pitsatiõigus 13. sajandi kanooniline õigus (glossaatorid) väitis, et pitseerimisõigus on paavstil, keisril, kuningatel, kardinalidel, legaatidel, piiskoppidel, ordumeistritel, suurte kloostrite abtidel; ilmalikest vürstidel, notaritel, institutsioonidest ordul, toomkapiitlil, maksuvabadel kloostritel. Saksa tavaõigus - shvaabi peegel 1274-75 - ütles aga, et igaüks võib oma asjas pitserit kasutada, seevastu võõras asjas ainult paavst, keiser, kuningad, vürstid, kõik kloostrid ja konvendid, linnad (kui neil on maahärra kinnitatud pitsat ja ainult oma kodanike asjus), kohtunikud kohtuasjus. Võõras asjas kasutati pitserit: a) kaaspitseerimine (tavaliselt juuresolevate tunnistajate omad, aga neile pole ürik õiguslikult siduv) b) Üriku valmistab isik, kellel polegi pitsatit, laseb selle kinnitada selle poolt, kellel on. c) Üriku valmistab tellijale autentse pitsati omanik (piiskopi ametnik, linnakirjutaja).
võimalust usule keskenduda. Linnakodanikkonnale avasid juurdepääsu jumalasõnale kerjusmungaordud. Olid kaks suurt ordut, mis mõlemad said alguse 13. saj alguses, mis oli paljude ketserlike õpetuste kujunemise aeg. Ketserlike jutlustajate vastu astus Dominio de Guzman rajas uue ordu, mida tema nime järgi nimetatakse dominiiklaste orduks. See kinnitati paavsti poolt 1216. aastal ning selle ametlik nimi oli ametlik nimi oli Jutlustajate Vendade ordu. Kerjusordude konvendid rajati linnadesse, inimeste keskele. Tollaste kiriklike ideoloogiliste vastasseisude oluliseks teemaks oli vaesus: küsiti, kas kirikule on kohane olla rikas ja kas õiglane on aadlikest piiskoppide jõukus ja pillav elulaad, kerjusordude liikmed loobusid aga omandist. Nad pidid ennast ülal pidama kerjates sellest, mida inimesed neile andsid. Reformatsiooni ajal sai varapuudus neile saatuslikuks: vanematel ordudel oli majanduslik baas, kerjusmungad aeti aga linnadest välja
Hakkas ümber korraldama hoolekandesüsteemi. Loodi ühislaegas, mis pidi oma sissetulekud saama varasematest katoliku kiriku sissetulekutest (rentidest), mille vahenditest tuli maksta palka evangeelsetele vaimulikele ja toetada vaestehoolekannet. Katoliku piiskopid ja toomkapiitlid jäid esialgu tegutsema. Maale luterlikud ümberkorraldused ei tulnud niipea. Riia algatusel likvideeriti dominiiklaste ja frantsisklaste konvendid (Tallinn, Tartu) - Opositsioon evangeelsetele jutlustajatele. Luterlik kirikukirjandus- Tolleaegseid jutlusetekste ei ole säilinud. 1530. aastatel koostas Tallinna Oleviste kiriku jutlustaja Simon Wanradt alamsaksakeelse luterliku katekismuse, mille õpetaja Johann Koell tõlkis eesti keelde. Katekismus ilmus kahes keeles 1535. aastal.
annaabi.ee 
