Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse

Kontserdiarvustus (1)

3 HALB
Punktid
Kontserdiarvustus
Käisin pühapäeval 15. Novembril kell 14.00 EMTA orelisaalis kuulamas orelikontserti , mis toimus 10 aastat Eesti Orelisõprade Ühingu asutamisest" raames. Algselt oli plaanis, et esinejateks on EMTA üliõpilased, kuid seoses viirustega, mis praegu Eestis ringi liiguvad, oli üks neist puudu ning esines hoopis nende professor Andres Uibo , kes oli ka ülejäänud kolmest esinejast, kelle nimed olid Denis Kasparovitš, Aleksandr Arusoo , Laura Vaikma, kindlalt üle.
Esimene esineja oli Laura Vaikma, kes mängis Bachi jt heliloojate teoseid. Esimese loo ajal ei saanud ma hästi aru, miks üks mees tema kõrval seisab, kuid hakates tegutsema ja orelimängijat abistama, surudes või tõmmates neid nuppe välja või sisse, oli pilt selge. Kõige rohkem meeldis mulle tema mängu juures see, et kui ta jalgadega klahve vajutas, ei pidanud ta oma jalgu jälgima, vaid lihtsalt mängis. See lisas tema esinemisele soravust, kui pidada ta kehaliigutusi silmas. Muusikavalik oli hea, st oli nii tempokamaid lugusi kui ka natuke aeglasemaid. Kokku esitas 4 teost, millest viimane oli ehk kõige keerukam ja tehnilisem. Tempo oli palal samuti väga kiire.
Teiseks esinejaks oli Aleksandr Arusoo, kes esitas nagu Lauragi 4 lugu. Tema juures häiriski mind kõige enam see, et ta vaatas igakord enne jalaklahve vajutades oma jalgu. Sams oli hea vaadata tema alustamist. Kummardus, sättis noodid paika ning istus pukile maha. Ootas seal ligikaudu 30 sekundit ja seejärel hakkas mängima. Temokust oli lugudel piisavalt ning ei tekkinud unelemise tunnet. Samas meenub mulle orelimänguga alati kirik , samuti ka selles saalis, mis tõttu liiga tempokad lood tundusid võõrad minu jaoks.
Kolmandaks esinejaks oli Denis Kasparovitš, kes jättis mängijana kõige sümpaatsema mulje, kui välja arvata nende õpetaja Andres Uibo. Kui teistel esinejatel käisid abiks õpilased, siis temale tuli appi Uibo ise. Kasparovitš, kes sai III preemia D. Buxtehude interpretatsioonikonkursi ning esines ka Tallinna rahvusvahelisel orelifestivalil (TROF), alustas oma esinemist ainult jalgadega, ning algus oli väga kõva tempoga. Mina ei olnud kunagi varem näinud, et orelit mängitaks nii kiiresti jalgadega. Ma saan aru, kui inimene suudab oma käsi ja sõrmi nii kiiresti liigutada, kuid tervet jalga. See näitas juba omaette klassi teiste esinejate ees. Tema repertuaari kuulus üks väga pikk lugu Bachilt, mida aitaski esitamisel Uibo, keerates noodilehekülgi ning tõmmates ning surudes kange sisse välja. Samuti esitati ühe hollandlase, kelle nimi oli Peter van Dijk , teos.
Andres Uibo kui temale eelnevate esinejate õpetaja, lõpetas kontserdi palaga, mis kestis oma 15 minutit. Teose nimeks oli Passacaglia c-moll ning autoriks Bach . Teda oli mõnus kuulata, sest ta mängis rahulikult ja oli tunda, et ta on selle ala professionaal .
Kuna tegemist oli pähapäevase päevaga, ning üsna lõuna ajal, polnud kohapeal väga palju kuulajaid. Koos esinejate endaga ulatus see arv kõigest 10-12 ni. Saal koosnes rivis toolidest, mis olid asetatud kaares seinaäärde. Samuti oli seal orel, millele oli kirjutatud peale ladina keelne lause laudate deum in cordis et organ. Tähendust ma sellele lausele ei teadnud , aga see kaunistas orelit hästi.
P 15. november kell 14.00 EMTA orelisaal
Orelikontsert "10 aastat Eesti Orelisõprade Ühingu asutamisest"
prof Andres Uibo ORELIKLASS: Denis Kasparovitš, Aleksandr Arusoo, Laura Vaikma, Anna Humal
Kontserdiarvustus #1 Kontserdiarvustus #2
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 2 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2010-01-11 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 36 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor lennupungas Õppematerjali autor
Orelikontsert, mis toimus EMTAs. 4 solisti, k.a. prof. Uibo.

Sarnased õppematerjalid

A dumas Kolm musketäri terve raamat
0
docx

A.dumas Kolm musketäri terve raamat

Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep?

Kirjandus



Kommentaarid (1)

endriko profiilipilt
endriko: See arvustus aitas mind!
10:51 27-09-2011



Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun