Kontserdiarvustus Koit Toome kontserdist (0)

Kontserdiarvustus
16. novembril toimus Pärnu Endla teatri suures saalis Koit Toome üleriigiline kontserttuur „Mälestused.“ Koit Toomet saatis akustilisel kitarril Jorma Puusaag. Kontsert sisaldas läbilõiget 15 lava-aastast, esitusele tulid nii varasemad lood kui ka rahva lemmiklaulud uuelt heliplaadilt „Kaugele siit.“
Kontsert algas täpselt kell seitse , kui saal muutus hämaraks ja lavale astus Koit koos Jormaga, valju kisa saatel. Alustuseks mängiti vanemaid teoseid. Täiskasvanutele valmistas suurt rõõmu, kui esitusele tuli „On küll hilja .“ Koit Toome andis mitmel korral inimestele võimaluse kaasa laulda, kuid saal ei läinud sellega kaasa. „Mere lapsed,“ mis esindas 1998. aastal Eestit Eurovisiooni lauluvõistlusel, pani nii mõnegi vaikselt kaasa ümisema. Koit Toome üritas pidevalt nalja teha, kuid minu arvates tundusid naljad üsna lamedad ja rahvas ei saanud õigupoolest nendest aru. Lugude vahele rääkis Koit oma 15-st aastast laval. Vanematest lugudest siirduti Jaak Joala laulude juurde. Kontserdi tipp-punkt oli siis, kui esitusele tulid kaasaegsed poplaulud nagu „Kaugele siit“, „Nädalalõpp“ ja muidugi „Mälestused.“
Koit Toomel on vapustavalt hea hääleulatus, suudab puhtalt lauda väga kõrgeid noote, mis oli üllatav. Oma hariduse on laulja saanud Tallinna Muusikakoolis ja hiljem Georg Otsa muusikakoolis ning seetõttu oskab laulja hästi ennast ise klaveril saata.
Kontserdi puhul valmistas suurt pettumust eelkõige dekoratsioon . Kontsert toimus teatris, kus on väga palju vahendeid ja võimalusi lava dekoreerimiseks, aga seda võimalust ei kasutatud. Lava oli üksluine ja tühi, suurimaks dekoratsiooniks võib pidada elektri- ja pikendusjuhtmeid. Helikvaliteedi puhul oli alguses probleeme, kui kontsert algas siis kõlarid sahisesid. Isiklikult ei meeldinud Koit Toome klaverimäng – klaveril ei pea „tammuma.“ Enne kontserdi algust oli probleemiks ka istuma saamisega , inimesed ei istunud üksteise järel vaid jätsid üksikuid kohti ning seetõttu tuli mõningad inimesed rõdule suunata ja kes istekohta ei saanud seisis terve kontserdi püsti. Positiivseks võib pidada seda, et laulude valik oli hea, kuna lisaks väikestele lastele oli saalis ka täiskasvanuid, kes ootasid vanemat repertuaari.
Kontserdi lõpu poole, kui esitamisele tulid poplood hakkas publik rohkem kaasa laulma, seda tegid eriti väikesed lapsed. Väga meeldiv vaatepilt avanes, kui noorem põlvkond koos Koiduga laulis .
Kontsert tegi isiklikult mulle rohkem nalja kui pakkus elamust, kuigi imestama pani, et Koit suudab live’s lauda üllatavalt hästi ja väga võimsalt. Lahkusin saalist emotsioonideta, sest mulle tundub, et kõik artistid püüdlevad rohkem massimuusika suunas, kaotades sellega oma originaalsuse.
Kaspar Rätsep