Kontserdianalüüs, lumivalgeke ja seitse pöialpoissi (0)

Kontserdi arvustus
Käisin 18. aprillil 2010 Estonia teatris vaatamas G.Harangozo lastebaletti ’’ Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi’’, mis oli tehtud T.Kocsaki muusikale . See ei olnud lihtsalt balett , vaid nõudis baleriinidelt ka näitlemisoskust. Peaosatäitjad olid Lumivalgekese osas Heidi Kopli, võõrasema Urve-Ly Voogand , prints Aleksandr Prigorovski ja jahimees Artjom Maksakov, Aevastaja Viktor Jelissejev, Doktor Juri Mihhejev, Õnneseen Mihhail Jekimov, Häbelik Martin Lagos Kuusk , Unimüts Jonathan Hanks, Ninatark Daniel Kirsipuu ja Toriseja Sergei Fedossejev.
Muusika oli vastavalt sisule ja tegelaskujule väga erinev. Loomulikult Lumivalgekese ja printsi puhul õrn ja romantiline, võõrasema puhul aga võimas ja hirmuäratav. Esimene vaatus koosnes viiest pildist, mis vahetusid tihti vaataja silme all. Algas etendus lõbusate pöialpoistega, kes avasid muinasjuturaamatu kurja nõia pildiga. Järgnes pilt lossiaiast, kus Lumivageke pidi tööd tegema ja raevutsevast võõrasemast. Järgnes tseen võõrasemast ja võlupeeglist, mis ehmatas ka mõnda väiksemat pealtvaatajat saalis, sest koos hirmutava muusikaga oli suures peeglis projektoriga tekitatud peeglivaimu kujutis. Järgnes metsapilt, millelt oli väga huvitavalt lahendatud üleminek pöialpoiste koju. Nimelt tõusis põrand ja tekkis kaks korrust – all oli pöialpoiste kodu ja üleval mets.Kaks jämedat köit hoidsid üleval pöialpoiste maja katust.
Teine vaatus algas võõrasema juures, kes sai peegli vaimult teada Lumivalgekese olemasolust pöialpoiste juures. Ja edasi kulges nii nagu selles muinasjutus ikka – õun, mürgitamine, klaaskirst, kurvad pöialpisid ja päästev prints ning õnnelik , ilus lõpp. Etendus lõppes sellega, et Ninatark sulges muinasjuturaamatu uhkeldava võõrasema kohalt.
Kogu etendus oli väga võimsa ja suursuguse lavakujundusega. Oli suur kuningaloss vägevate treppide ja lossiaiaga. Ühes stseenis ronisid pöialpoisid mööda laval olevat kaldpinda loogeldes ülesse, et tekiks tunne nagu nad roniksid mäkke. See lahendus meeldis mulle isiklikult, kuna polnud sellist varem näinud ja üleüldse oli see hea idee. Eks lasteetendusel on kujundusel ka tähtsam roll. Lava ja valguskujunduse oli teostanud Kentaur Ungarist. Orkestrit dirigeeris Erki Pehk ja Mikk Murdvee. Kostüümid olid samuti ungarlase Rita Velichi teostatud. Need nägid välja tegelaskujudele iseloomulikult, kas külluslikud ja ilusad või lõbusad ja lihtsakoelised. Lumivalgekesel oli seljas tavaline kleit, mis tundus mugav ja mitte peenutsev, tema elustiiliga sobiv. Võõrasema kandis väga uhket lillat kleiti , mis rõhutas tema kuninglikku päritolu, sellel oli palju kaunistusi ning uhke keep . Pöialpoisid olid kõik terve etenduse vältel ühesuguste riietega, jalas linased püksid seljas pintsak ning peas tutimüts. Lõpus, kui tuli õnneliku lõpu koht, olid ka tegelased rõõmu rõhutavates riietes . Näiteks printsil oli siis seljas valge kuub kuldsete kaunistustega ning valged saapad ning retuusid ja Lumivalgekesel oli seljas valge kleit. Valge ju sümboliseerib puhtust ja pulmad seostuvad ka minu jaoks vähemalt valgega.
Muusika , mis saatis kogu etendust võikski jagada esiteks pöialpoiste muusikaks, mis oli lõbus, hoogne, tantsuline ja kohati naljakas. Teiseks võõrasema saatemuusika, mis oli kohati ehmatav, jõuline, kurjust ja viha toonitav ja samas ka kohati kohutavalt võimas. Kolmandaks siis Lumivalgekese ja printsi saatemuusika, mis oli õrn ja ilus ehk selline, mis läks kindlasti peale rohkem tüdrukutele kui poistele. Meloodiline ja kena muusika, mis vahepeal paisus ja siis jälle rahunes.
Etendusest jäi meeldejääv mulje kindlasti tänu vahelduvatele ja uhketele lavadekoratsioonidele ja ka kostüümidele. Ning üllatav oli ka see, kui hästi on võimalik ainult tantsuga ja kehakeelega kogu sisu edasi anda. Kokkuvõttes mulle etendus meeldis.