Kontserdi retsensioon - EVITA (1)

„ EVITA “
Laupäeval, 27. veebruaril 2009 kell 19:00 käisin Nokia Kontserdimajas vaatamas Andrew Lloyd Webberi ja Tim Rice muusikali „Evita“. See lugu räägib sellest, kuidas 15-aastane vaese päritoluga tüdruk lõi elus läbi, jõudes Argentiina ühiskonna tippu. Eva Duarte abiellus Argentiina presidendi Juan Peróniga ning temast sai Ladina-Ameerika mõjuvõimsaim naine ja rahvuse vaimne liider, keda kõik armastasid. Vähktõbi lõikas aga lühikeseks tema erakordse elu 33-aastasena. Hoolimata oma varasest lahkumisest, on Evita siiani Argentiina kõige kuulsam inimene.
Kui ma teada sain, et Evitast tehakse muusikal ka Eestis, olin ma kindel, et olen üks neid inimesi, kes selle pileti endale soetab. Ma jäin etendusega väga rahule. Kuna ma olin eelnevalt „Evita“ filmi nii mitugi korda näinud, siis ma teadsin aboluutselt kõike, mis seal tulemas oli. Mind hämmastas see, et terve see muusikal oli üles ehitatud lauldes või väga vähesel määral muusika saatel rääkimisest. Ma polnud seda näiteks filmis üldse tähele pannud, kuid seal oli järele vaadates tõesti samamoodi. Võib-olla oli põhjuseks see, et ma teadsin kõike laule ning pooled olid mul täiesti peas.
Imelik oli kuulata neid palasid eesti keelsetena, kuid ei saa märkimata jätta, et solistide valik oli väga hea. Ma arvan, et Maarja-Liisist pole paremat inimest Eestis Evitat kehastamaks. Maarja näokuju sarananeb kõige rohkem temaga. Ma ei kujutaks lihtsalt kedagi teist selles rollis ette. Ma ootasin huviga , et näha, kuidas ta selle osatäitmisega hakkama saab, kuna nende lugude hästi välja laulmine nõuab tõsist tööd ja pingutust. Ei ole ju lihtne näidelda ja laulda 2 tundi järjest nii rasket osa. Seega muljed on mul väga positiivsed. Vahel tundus, et Maarja-Liisi hääl jäi kuidagi nõrgaks. Orkester mängis kogu aeg ning kõikidest sõnadest ei olnud võimalik aru saada, kuid see on andestatav.
Kõige rohkem ootasin ma seda kohta, kus Maarja oli väga uhkes kleidis ning laulis kuulsal Casa Rosada rõdul enamikule muusikakaugetele inimestelegi tuttavat laulu „Don't cry for me Argentina “. Seda küll eesti keeles, kuid külmajudinad käisid siiski üle keha. Kui teistest osatäitjatest veel rääkida, siis mind üllatas Vaiko Epliku esinemine. Tema mängis Che osa, kes nagu jutustas kogu seda Evita lugu. Stiilselt lauldud küllalt keerukas partii, ei midagi ülepakutut ega häirivat. Che's oli kõike parajal määral, mis tegi tema esituse igati professionaalseks. See näitas Vaikot hoopis teisest küljest ning ma sain aru, kui andekas inimene ta tegelikult on. Ka Marko Matvere , kes mängis Juan Peróni, jättis väga sümpaatse mulje.
Kuna Argentiina on eelkõige Tango sünnimaa, siis ka see ei puudunud etendusest. Seda tantsiti väga palju meeleolude - nii kurbuse kui rõõmu – väljendamiseks. Lavakujundus oli minu arust mõne stseeni ajal jällegi täiuslik, kuid mõnel igav ja tühi. Et selle kallal oleks võinud rohkem vaeva näha. Massistseenid olid kõige võimsamad, mis tekitasid tunde, nagu toimuks kõik tegelikkuses. Näiteks, kui rahvas oli tulnud Casa Rosada rõdu alla, tähistamaks Juan Peróni võitu valimistes.
“Evita” on juba nõnda kirjutatud, et see lugu kedagi külmaks ei jäta. Muidugi saab öelda, et see või teine solist ei intoneerunud kohati päris täpselt või et vahel laulis keegi lahtise tooniga ja kohati jäi vokaalses plaanis nii mõndagi puudu. Kuid see pole üldse oluline, sest emotsioon , mis etendusest saali kandub, on sedavõrd positiivne, et need nüansid ei jää häirima, vaid ununevad juba lõpuaplausi ajal, kui mitte varemgi.
Kui mul kunagi avaneb võimalus, siis soovin kindlasti seda muusikali näha ka maailmatasemel näitlejate esituses, inglise keeles. Kuid kindlasti on see üks parimaid muusikale , mis Eesti lavadel siiani on esitatud. Ma oleksin soovitanud kõigil muretseda omale selle etenduse pileti, kuni seda veel saada oli, sest olen veendunud, et need emotsioonid , mis sellega kaasnevad, jäävad veel tükiks ajaks meelde.