Konspekt (0)

Organismid võivad elada üksikult, kolooniate, parvede, perede või karjadena. Ka need on eluslooduse organiseerituse tasemed. Populatsiooni moodustavad ühel asustusalal elavad sama liigi organismid. Liik jaguneb populatsioonideks. Populatsioon ongi organismile järgnev eluslooduse organiseerituse tase.
Etoloogiaks nimetatakse loomade käitumist uurivat teadusharu . Liigi määratlemine toimub paljude tunnuste abil. Näiteks on igal liigil iseloomulik sise- ja välisehitus, talitluse eripära, kromosoomides paiknev sptesiifiline geenide kogum ja kindlal nõudmised elukeskkonnale. Liik on üks peamisi eluslooduse organiseerituse tasemeid.
Ökosüsteemi moodustavad ühisel territooriumil omavahel toitumissuhetes olevad organismid koos ümbristeva eluta keskkonnaga. Selle tasandiga tegeleb ökoloogia.
Biosfäär on kõige suurem ökosüsteem. See on ka kõige kõrgem eluslooduse organiseerituse tase.
Eluslooduse peamised organiseerituse tasemed on molekulaarne , rakuline, organismiline, liigiline ja ökosüsteemne.
1.3 Teaduslik uurimismeetod
Loodusseadused on teaduslike faktide üldistused, mis võimaldavad samaaegselt selgitada mitmeid loodusnähtusi.
Bioloogia uurimisobjektideks on biomolekulid , rakud, organismid, populatsioonid, liigid ja ökosüsteemid.
Teaduslik meetod on lähenemine, mida loodusteadlased oma uurimistöös kasutavad. Teaduslikeks faktideks nimetatakse selliseid teadmisi, mis on teadusliku meetodi abil leidnud korduvat kinnitust. Teaduslik teooria on ühe teadusharu raames tuvastatud teaduslike faktide ja seaduste üldistus. Teooria olulisimad alusväited on loodusseadused.
Teaduslik probleem on küsimus, millele teadus veel vastata ei oska. Teadlaste probleemiasetus tugineb aga oma teadusharu kaasaegsetele seisukohtadele (teaduslikele faktidele). Probleemi püstitamise järel määratletakse uurimisobjekt, samuti piiritletakse muutuja – tegur, mille mõju uuritakse. Probleemi püstitamisele järgneb taustinfo kogumine. Teaduslik hüpotees on oletatav vastus püstitatud probleemile. Järgmiseks etapiks on hüpoteesi kontrollimine.
Hüpoteesi saab kontrollida katsete ja vaatlustega. Eksperimendis kasutatakse üldjuhul kahte uurimisobjektide gruppi: eksperimentaal- ja kontrollgruppi.
Kui analüüsi tulemused kinnitavad hüpoteesi, siis saame järeldada, et esialgne hüpotees leidis kinnitust. Selleks, et veendumusele jõuda, et tegu on teadusliku faktiga, tuleb eksperimenti korrata .
Teadusliku uurimismeetodi etapid on: probleemi püstitamine, taustinfo kogumine, hüpoteesi sõnastamine, hüpoteesi kontrollimine, tulemuste analüüs ja järelduste tegemine.
Mõisted
anatoomia – organismi ehituse uurimine
bioloogia – teadus, mis uurib elu
biosfäär – kõige suurem ökosüsteem
etoloogia – loomade käitumist uuriv teadus
füsioloogia – teadus, mis käsitleb organismi talitlusi, nende regulatsiooni
humoraalne regulatsioon – veres esinevate hormoonide ja keemiliste ühendite vahendusel talitluste reguleerimine.
Loodusseadus – teaduslike faktide üldistus, korraga selgitavad loodusnähtuste esinemist
molekulaarbioloogia – uurib elu molekulaarsel tasemel
neuraalne regulatsioon – närvisüsteemi vahendusel toimuv elundite ja elundkondade talitluste regulatsioon
populatsioon – ühel asustusalal elavad sama liiki organismid
pärilikkus – eluslooduse üldine seaduspärasus, mille kohaselt järglased sarnanevad ehituse ja talitluse poolest vanematega
teaduslik fakt – teadlaste probleemiasetus, tugineb teadusharu kaasaegsetele seisukohtadele
teaduslik hüpotees – oletatav vastus püstitatud probleemile
teaduslik meetod – selle abil jõutakse teaduslike faktideni
teaduslik probleem – tuleb püstitada uurimustöö alguses
teooria – ühe teadusharu raames tuvastatud teaduslike faktide ja seaduste üldistus. Teooria olulisimad alusväited on loodusseadused.
Tsütoloogia – rakkude ehitust ja talitlust uuriv teadus
ökoloogia – tegeleb ökosüsteemide uurimisega