Vabariigi sünnipäeva kõne Austatud direktor, õpetajad, lapsevanemad ja õpilased. Oleme kogunenud siia vabadusamba juurde et tähistada Eesti Vabariigi 96. Sünnipäeva. Just 96 aastat tagasi 1918ndal aastal 24ndal veebruaril avaldatiTallinnas "Manifest kõigile Eestimaa rahvastele", milles kuulutati välja sõltumatu ja demokraatlik Eesti Vabariik. Ma arvan, et igaüks, kes täna siin viibib teab, kui raskelt see iseseisvus on tulnud ja mingil määral on see isegi ime, et me võitsime vabadusvõitluse. See aga näitab, et sada aastat tagasi oli peaaegu igaüks valmis oma eluhinnaga võitlema Eesti vabaduse eest. Kas nüüd
tagastad. KURBUS/VALU: Ärge valage värskeid pisaraid vanade kurvastuste peale! Elu ilma valuta ja kurbuseta, pole see õige elu. Parim kättemaks vihale, on naer! Ma pole pika vihaga - maksan kätte ja unustan! Kurbuse kõige kõrgemal astmel pisarad puuduvad. Kui see oleks paljalt valu, ta sulaks läpipaistvaiks pisaraiks, peegeldades oma sisimat saladust ilma ühegi sõnata. Vihasena võib pidada parima kõne, mida kunagi kahetseda tuleb. Mitmekordse haiget saamise tulemuseks on usalduvuse kadumine Kunagi ära ole oma valuga üksi, sest kui kellegile räägid, on valutum. Vahel naeratad ka siis, kui süda tegelikult nutab. Kui sa pole kunagi kurb, siis sa pead end muutma, sest inimene, kes pole kunagi kurb, sel pole ka süda. See võltsnaeratus varjab pisaraid, mis mu südames jõgedena voolavad. Kurbuse varjamiseks on mul rõõmus suu ja silmad, mis säravad kas naerust, pisaratest või alkoholist.
Ajaleheuudised võib Tiit Hennoste käsitlusele toetudes jagada tinglikult ,,valgeteks" ehk kvaliteetajakirjanduse ja ,,kollasteks" ehk meelelahutusvaldkonda kuuluvaiks. Tänapäeval leidub päris palju neid inimesi, kes on huvitatud kollasest ajakirjandusest. Seda ei saa väga halvaks pidada, peaasi, et millestki huvitutakse. Meelsasti loetakse argielu puudutavatest sündmustest kajastuvaid uudiseid, kuid loetakse ka kuulsustest, nendest, kelle nime teatakse. Tundmatute inimeste puhul ei oska sageli arvatagi, kui lähedaseks nad võivad hästikirjutatud uudise mõjul muutuda. Mõnus on lugeda uuest, näiteks keegi on leiutanud avastanud või saavutanud midagi. See loob eneselegi tunde, et tahaks millegi erakordsega hakkama saada. Võimukad inimesed pääsevad ajalehte tänu sellele, et nad on kuulsad. Vähemtuntud elanikud peavad tegema selleks midagi märkimisväärset, et saaksid oma nime lugeda. Kuulsused saavad veel tuntumaks, kui teevad midagi positiivset, aga isegi
· Ma pole see ,kes ma olin eile, ma pole see, kes olin hetk tagasi, homme pole ka see, kes ülehomme olen, ja enam iial pole see, kes kunagi olin · Kui minuga mängid , mängid sa tulega . · When I saw you I liked you, when I liked you I loved you, when I loved you I lost you · Eile õhtul saatsin ingli sind valvama , kuid ta tuli tagasi . ma küsisin : '' Miks ?'' Ta vastas : '' Inglid ei valva ju teineteist . :) '' · Vihasena võib pidada parima kõne, mida kunagi kahetseda tuleb. · Kui sa saaksid vaadata tulevikku, kas sa teeksid seda? Mina mitte, sest ma kardan et tulevik on ilma Temata. · Paljud kõnnivad üle su südame, aga on üks, kes sinna oma jäljed jätab. · Kes sa enda arust oled ? Tuled , lõhud ja lähed . Kuradi hästi arvad endast . :'( · Sa ütlesid : " Näkku ei lööda ! " ja lõid mind siis südamesse . · Aasta Pikim ja Parim Vaheaeg sureb igal aastal 1.septembril , aga tõuseb tuhast nagu fööniks
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
Kõige hullem viis kedagi igatseda on olla tema kõrval ja teada, et sa ei saa teda kunagi. Selle asemel, et igatseda vanu aegu, tuleks võtta kõik praegusdest aegadest, sest ka need muutuvad ajapikku vanadeks aegadeks ja siis on meil mida mäletada. Igatsus armsa sõbra vastu tunned alles siis, kui olete lahkunud. Vahepeal igatsen Sind nii palju, et mul hakkab paha. Inimesed, kes tõeliselt igatsevad on hoopiski teistsugused, nemad ei ütle välja seda, just nemad istuvad keskööni üleval, just need püüavad sõprade juures naerda, käivad mälestustemaal ning tänu sellele on igatsus nii tohutult valus neile! Igatsen sind hoolimata sellest, et sa murdsid igaveseks mu südame. Igatsedes ei suuda olla Mina ise, pole isu, ei maga, ei taha midagi... nagu oleks haigus keha vallutanud. Keegi ei saa minna tagasi ja alustada uuesti algusest, kuid igaüks saab alustada täna ja teha uue lõpu. Mäletad, kuidas sa naeratasid mulle esimest korda? Mina istusin pingil, sina istusid uk
kaks teenijat koos pagasiga suunduvad läbi aia üldise hala ja etteheidete saatel.) MIHHAIL: Ma ei vaja vanemaid! Ma ütlen neist lahti! Neid ei ole olemas! Nad ei näe mind enam iialgi! (Kaootiline väljarändamine kulgeb silme eest mööda ja seejärel kuuldekaugusest eemale. Üksinda jäänud Ljubov istub laua äärde. Aleksander tuleb tuppa, näeb Ljubovi ja istub tema vastu. Nagu juba eelmise stseeni puhul oleks tulnud märkida, on Aleksander silmnähtavalt vananenud, võrreldes sellega, kui me teda esimest korda nägime, ainult kaks ja pool aastat varem. Ta on pooleldi pime ja ta elujõust on ainult veerandik alles jäänud.) ALEKSANDER: Mina olen filosoofiadoktor. Minu väitekiri oli ussidest. Meie ei ladranud mingist siseelust. Filosoofia ei seisne selles, et keerutada sõnu nagu
Hommikul külastasime Campalungi turgu ja avastasime kohalikest kaltsukastest väärtuslikke leide. Meeldejääv oli kohaliku veterinaarkliiniku külastus, ravimeid tohutus valikus ja ilma mingi retseptita- aga sama kallid kui meil. Tekitasime seal elevust nagu kõrge- kauge riigi veterinaarministri külastuse puhul.! Curtea de Argesisse jõudsime pealelõunal,kõmpisime tükk aega oletatava Fragarasi- poolse linnalõpu poole. Alustasime Bulgaarlaste pommitamist SMS-dega. Mingil hetkel saime vastuse, et buss jõuab Rumeeniasse ,,millalgi öösel". Kulutasime aega kasulikult, see tähendab hävitasime ühe välikohviku õlletagavarad ja ekskurseerisme Curtea de Argesis asuvas kuulsas iidses kloostris, olime end kogemata selle kõrvale parkima sättinud. Klooser jättis võimsa ja harda mulje
Kõik kommentaarid