Kõigel on hind, vähesel väärtus. Üleilmastuvale vabaturu ajastule tüüpiline nending "kõik on ostetav ja müüdav" jätab tagaplaanile tõelised väärtused. Kas on võimalik määrata väärtuse hinda rahas? Kas kõigel on hind? Kas kõigel on väärtus? Väärtuse hinna määramisega rahas on tihedalt seotud igaühe isiklikud väärtushinnangud. Kas pole nii, et meile tõelised väärtused on hindamatud ehk neil puudub rahaline väljendus?! Tasuta ja samas hindamatud on nii päikesepaiste kui ema pai. Armastus ei ole endiselt ostetav ega müüdav, ehkki nende arvukad võltsingud võivad olla. Me ei saa tõelisi väärtusi osta raha eest. Järelikult ei ole alati võimalik määrata väärtuse hinda rahas. Kas saab öelda, et kõigel on hind?
Kõigel on hind, aga vähesel väärtus Tänapäeval jääb mulje, et kõike saab raha eest ehk kõike saab osta ja müüa, see aga jätab tagaplaanile asjade tõelised väärtused. Kas siis kõiki asju saab rahaga ning, kas neil on ka väärtust? Kas siis kõigel on väärtus ja kui ka on, kas siis selle eest peab alati maksma? Igaühel meist on väärtushinnangud ja tegelikult on palju vääruslikke asju meie ümber millest me ei oska lihtsalt lugu pidada või tähele panna, kuid siiski tekitab meis hea tunde või vastupidi. Kõige parem näide ilmselt oleks päiksepaiste või siis meile hästi oluliste kiitmine. Samuti on armastus, mida endiselt raha eest ei saa, kui siis ainult võlts armastust lootes rikkusele.Hinnatu on samamoodi ka looming ja vabadus.
Kõigel on hind, aga vähesel väärtus Järjest rohkem võime näha, kuidas ostetakse kokku mõttetut pahna, sealjuures mõtlemata, kas seda ka tegelikult vaja on. Reklaami on meie elus järjest rohkem ning üha enam inimesi langeb ka selle ohvriks. Nüüdisaja tarbimisühiskonna mõttemaailmas ei tundu leiduvat kohta mõõdukusele, kokkuhoiule ja üldisele heaolule. Väärtused, raha ja kasum käivad käsikäes ning kuidagi on hakatud kõike hinnalist peetama ka väärtuslikuks.
järgmised: materiaalsed ja füüsilised, teoreetilised, majanduslikud, esteetilised, sotsiaalsed, poliitilised, religioossed ja eetilised väärtused. Kuna iga inimene on erinev, siis tema väärtustab midagi isiklikku, omapärast. Kellegi jaoks on tähtsal kohal religioon ja religioosne kasvatus, ning selline vanem või õpetaja hakkab kasvatama oma last religioossest vaatenurgast ja toetuma piiblile. Keegi väärtustab puhast loodust, keegi hoopis- traditsioone ja kultuuri. Minu arvates, kõigel peaks olema harmoonia. Ei saa väärtustada ainult religioosset õpetust ja ülde mitte märkida loodust, või oma rahvakultuuri. Ei saa samuti elada ilma esivanemate lugupidamiseta. Esiteks, pean ikkagi küsima midagi iseendalt, mis on minu enda väärtused, mis mind juhivad? Ma võin eksisteerida ühiskonnas kui väärtuste ja ideoloogiate anumas,aga minu maailmavaade on ikka minu enda valikute ja otsuste küsimus, mida ma ise olen valinud.
Andres Lofitski Kõigel siin ilmas on hind? Tänapäeva maailmas on võimelik kõike raha eest. Kuid kas see on tõesti nii lihtne? Muidugi mitte, vaatleme nii, et isegi teist inimest on võimalik osta raha eest. On sellel mõtet? Mis me sellest saame? Hetkeline heaolu, mis ei ole midagi väärt. Kasutad inimest nagu mänguasja või eset, kui iva paikneb selles, et moraalset või hingelist heaolu ei ole võimalik saavutada sellisel moel. Enda enese hing on tähtsam, mida pole võimalik müüa. Ma arvan, et
Pigem eneseteostusvõimalus ja teadmine, et oled tähtis ning vajalik. On äärmiselt väikekodanlik seada raha esiplaanile. Raha väärtust elus võib võtta aga kaheti. Kui äkki kukuks sülle suur hunnik raha, poleks ju kindlat plaani, kuidas seda otstarbekalt kulutada. Võid osta suures tuhinas maja, auto, kassi, naise... On ka võimalik hakata enda ümber inimesi kokku ostma, saamaks tunnet võimust ning tähtsusest. Kuid kui sa neid asju omades ikka veel õnnetu oled, pole sel kõigel võltsil ju mõtet. Seega võib järeldada, et rahal pole olulist rolli. Kuid asjale võib ka teisiti läheneda. Seades eesmärgiks midagi suurt... midagi ilusat ja kallist... (ent siiski mitte midagi utopistlikku) ning hakata selle nimel rasket vaeva nägema, end üles töötades. Ja näed püüeldes selle poole tõestad oma suutelisust. Kuna elame kiire eluviisiga infoühiskonnas, on mobiiltelefonid muutunud igapäevaseks nähtuseks
Kahjuks polnud see aga võimalik, kuna nii võimatu kui see ka ei tundu, oli ta oma naeru maha müünud. Ta oli nii noor, et ei mõistnud veel, mida elus väärtustada tuleks ning seetõttu ei pidanud ta ka oma erilist naeru kuigi tähtsaks. Timm uskus, et suur hulk raha saab talle anda palju rohkem kui üks naeratus. Kuid ta eksis ning ei läinud kaua aega, kui Timm seda ka ise mõistis ja sai aru, et naeru omamine on palju suurem väärtus, kui olla rikas ja võimukas. Harriet Rochlin on öelnud, et naer võib pakkuda suuremat rahuldus kui au, olla väärtuslikum kui raha ja puhastada südant paremini kui palve. Naer on märk sellest, et me tunneme ennast hästi ja oleme õnnelikud. Nähes, et keegi teine naerab, hakkame ka ise tihtipeale naerma. Ning mida muud on ühel ühiskonnal vaja, kui õnnelikke inimesi ja positiivset ellusuhtumist. Tänapäeva ühiskonnas jääb aga positiivsusest kõvasti vajaka
meenutades olla ka naljakad ja huvitavad, mida hea meenutada. Uhkusest tekitatud vigadest tuleks õppida ja järgmine kord olla targem, kuna mis vaidlus see oleks kui sellest poleks üldse mingit moodi kasu, kas või iseendale. Ahnus on ka tänapäeval väga aktuaalne teema. Paljud tahavad omada erinevaid väärtuseid kõige rohkem, ning napsavad teiste eest ära kõik, mis võtta annab. Tahetakse silma paista sellega, et omatakse kõige rohkem asju, raha, kuulsust, kuid tegelikult missugune väärtus nendel on, need ju kõigest materiaalsed asjad? Selle kohta võib öelda vanasõna, et ära tee seda teistele mida sa ei tahaks endale ehk siis kui ei taheta leppida ilma jäämisega siis ei tohiks jätta ka teisi millestki ilma. Ahnust tuleb hoida kontrolli all, seda üritatakse vältida isegi kõige lihtsamatel moodidel. Ükspäev hommikul kooli sõites alles kuulsin raadiost, kuidas paluti nendel isikutel mitte helistada uuel loosimisel, kes on kuuaja jooksul midagi võitnud
Kõik kommentaarid