Kobras Kogu loomariigis pole midagi võrdset kopra ehitustegevusele. On avaldatud ka arvamust, et kas mitte kopralt ei õppinud inimene kanalite kaevamist ja tammide ehitamist. Kobras on Eesti suurim näriline: pikkust kuni üks meeter ja kaalu kuni 30 kilo. Kopra karvastiku värvus varieerub helepruunist mustani (eristatav on kare pealiskarv ja pehme ning tihe aluskarv). Koprale on iseloomulik lame saba, mis on kaetud sarvsoomuste ja lühikeste hajusate karvadega. Üheks omapäraks, mis eristab kobrast teistest imetajatest on see, et tema tagajala teise varba küünis on lõhestunud kaheks ja kannab "sugemisküünise" nime. Sellega ta justkui kammiks oma kasukat. Oma kasuka eest hoolitsemisele kulutab kobras söömisega võrdselt aega. Eelmise sajandi keskel hävitati kobras Eesti aladelt. Taasasustati ta siia 1957.a. ja ta levis ka ise sama aja paiku Pihkva poolt
Janne Änilane Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi klassiõpetaja. Kobras Kobras on Eesti põlisasukas, kes poolteist sajandit tagasi liigse küttimise tagajärjel siit kadus – viimased andmed aastast 1841 – ja sajandi jagu hiljem (1957) taas meie jõgedele asustati ning samal ajal ka ise kagu poolt sisse rändas. Ta on jõudsasti levinud ja paiguti väga arvukas, ning seetõttu sattunud pahuksisse nii metsa- kui ka põllumeestega: tema hingele pannakse rohkesti pahandusi. Ent looduses on just kobras see, kes loob soodsaid elutingimusi paljudele teistele. Välimus Koprad on suured närilised: pikkus kuni 1 meeter, mass 30 kg. Keha on jässakas. Tagajäsemete varvaste vahel on ujunahk, esijäsemetel ujunahka ei ole. Tagajäseme teise varba küüs on kahestunud, moodustades omamoodi hargi. See võimaldab loomal karvu harjata ning välisparasiite eemaldada. Sukeldudes tõmbuvad kõrvalestad pikisuunas kurdu ja ka sõõrmed sulguvad.
lamba-aruhein, värihein, harilik kastehein, punane aruhein, kassikäpp, mägiristik, angerpist, angervaks, mailane, hanijalg, kullerkupp, siberi võhumõõk, sale tarn, lünktarn, luhttarn, päideroog, sinine emajuur, väga haruldane kobrapea jpt. Loomadest või luhaniidud kohata eelkõige linde nagu tikutaja, kiivitaja, suur-koovitaja, rohunepp, tutkas, nurmkana, toonekurg, sinikael-part, turteltuvi, must-ja valge-toonekurg, mustsaba- vigle,ka loomi nagu kobras, põder jt. Iseloomulikke pesitsejaid on umbes 30 liiki. Lisaks neile on luhtadel ka ohtralt konni, kiile ja putukaid. 2.Abiootiliste tegurite iseloomustus. Valgus Kuna luhaniidud on suhteliselt puudest lagedad, saavad taimed küllaltki palju valgust. Eestis vaheldub aastaaegadega päevase valgusperioodi pikkus, st. suvel on päevase valgusperioodi pikkus üle 12 tunni, ja talvel jällegi alla 12 tunni. Sellest on tulenevalt kasvavad luhal nii lühipäevataimed kui ka pikapäeva taimed
......................................................................................... 10 8.KOBRASTE LEVIK ........................................................................................................ 11 KOKKUVÕTE .....................................................................................................................12 KASUTATUDKIRJANDUS ................................................................................................13 Sissejuhatus 2 Euroopa kobras on koerakujuline paks laiasabaline vee-eluviisiga näriline. Kobras on 1-1,5 meetrit pikk. Keskmine loom kaalub 12-30 kg. Täiskasvanud isane kobras on põlvekõrgune matsakas loom (Kuresoo, 2005). Kobras elab peaaegu kõikjal meie sisevetes: jõgedes, kraavides ja järvedes. Paiguti on koprad end sisse seadnud inimeste naabrusse ning seal nende lähedaloluga harjunud (Kuresoo, 2005 ). Koprad on taimtoidulised. Zooloogid on kindlaks teinud üle 150 taimeliigi, mille erinevaid
Kõhupoolt on ilvesed tavaliselt valged. Eelistavad elada tihedates okasmetsades aga ka tiheda risuga segametsades. Elavad enamasti üksikult ja ainult sigimise ning poegade kasvatamise ajal on emas ja isasloomad koos. Väga varjatud eluviisiga ja liigub peamiselt videvikus ja öösel. Jooksuaeg on veebruaris - märtsis. Pojad sünnivad aprillis või mais. Ilvesed söövad kõike, mis liigub ja millest jõud üle käib. Kobras - Castor Eesti suurim näriline. Karvastiku värvus helepruunist mustani. Iseloomulik on lame saba, mis on kaetud sarvsoomuste ja lühikeste hajusate karvadega. Tagajala teise varba küünis on lõhestunud kaheks ja kannab "sugemisküünise" nime. Sellega ta justkui kammiks oma kasukat. Oma pesa ehitavad nad kas okstest või kraabivad uru kaldanõlva sisse. Ühes pesas elavad koos tavaliselt vanaloomad ning eelmise ja üle-eelmise aasta pojad. Pesaterritooriumi märgistavad koprad anaalnäärmete nõrega.
aastate poegadega. Territooriumi märgistavad anaalnäärmete nõrega. Karvkate muudetakse veekindlaks rasunäärme nõrega. Nad suudavad vee all viibida kuni 20 minutit (selleks ajaks sulgevad nad oma kõrvaavad). (Eesti Selgroogsed) Koprad on poolveelise eluviisiga. Oma kodu rajavad nad järve või jõe kaldale. Oluline on, et veekogu ääres kasvaks pehme puiduga lehtpuid ja põõsaid (pajusid, papleid ja haabu) ja et oleks külluses rohttaimestikku, mis on kopra põhitoit. Suvel eelistavad koprad süüa rohttaimi (vesikupp, valge vesiroos, võhumõõk, pilliroog), sügisel langetavad nad puid ja koguvad nende oksi talvevaruks. Koprad ehitavad uru või kuhilpesa. Kui veekogu kaldad on järsud, siis nad kaevavad uru, aga kui madalad soised kaldad seda ei võimalda, siis rajavad kuhilpesa. Viimane tähendab mudaga kokku mätsitud savihunnikut, mille kõrgus võib ulatuda kolme ja läbimõõt kümne meetrini
Pärnu Hansagümnaasium Kaur Paalberg 10. C klass KOBRASTE UURIMUSTÖÖ Referaat Juhendaja: H. Juust Pärnu 2012 SISUKORD SISSEJUHATUS Uurimustöö on koostatud teadvustamaks, et meiega koos elavad sellised huvitavad ja kadedust tekitavad ning erilisi oskusi ja võimekust näitavad loomad nagu seda on koprad. Töö on tegelikult järg minu 1997.aastal koostatud uurimusele kobrastest. Töö käigus kogudes lisateadmisi nende loomade kohta leidsin suureks üllatuseks , et kobras on Eesti Jahindusliidu poolt kuulutatud 1999.aasta aastaloomaks. See oli ka tõukeks miks otsustasin oma töö kindlasti koostada. Nüüd leidsin, et peaksin oma uurimust jätkama, aga seekord juba veidi teisest aspektist. F. Jüssi on oma raamatus "Rebasetund" väitnud, et "nii kaua, kuni kobraste üldarv Eestimaal
tüvepikkus 200...290 cm · suure liikuvusega loom, kes vahetab · 100...300 (600) kg sesoonselt elupaika - suvel eelistab soostunud ja lodumetsi lehtpuunoorendikke, · Eestis on ~ 10 000 talvel kuivemad sega- ja männimetsi isendit · enamasti elavad üksikuna või vähestes · Eestis nii mandril kui rühmades, talvel võivad kujuneda väikesed suurematel saartel. karjad · Eesti suurim näriline KOBRAS · karvastiku värvus varieerub Castor fiber L. helepruunist mustani · lame saba, mis on kaetud · tüvepikkus 80...100 cm sarvsoomuste ja lühikeste hajusate karvadega · 15...30 kg · ehitavad okstest kuhilpesa · ligikaudu Eestis 6000 isendit või kraabivad järsu · taimtoiduline kaldanõlva sisse uru · pesa suue on alati allpool veepinda ja seetõttu on õhk pesas sumbunud
Mandrile arvatavasti 1980 Lätist. Ondatra 1947 Emajõkke ja Vooremaa järvedesse Ameerika naarits enne II maailmasõda toodi karusnahakasvandustesse, pääses puurist loodusesse. Venemaal lasti neid niisama ka loodusesse lahti niiet mõned tulid meile ka üle piiri Kobras 1957 Jägala jõkke Halljänes mõisnike poolt 19.saj ULUKIKAHJUSTUSED metsas ja nende vähendamise võimalused. Suurimad kahjutekitajad metsas: põder, kobras, jänes, metskits, punahirv, hiired (uruhiir). Põder ohustab männi- ja haavanoorendikke ning keskealisi kuusikuid, vähem kasenoorendikke. Ka saare- ja tammeuuendust võivad põdrad oluliselt kahjustada. Kärbib võrseid, murrab latvu, koorib puu. Ja nii kõik 3 sõraliste liiki meil siin! Kobras ujutab üle veekogude läheduses olevad metsaalad. Tekib liigniiskus, puud kuivavad ning puistu tootlikkus väheneb. Jänes närib puukoort ning ka puud. Näksib ka võrseid
Kui lumi on paks ja orast raske välja kraapida siis ka lehtpuude ja põõsaste võrsetest pungadest ja koorest, sageli kahjustab noori viljapuid. Närilised on imetajate kõige liigirohkem, vormikirevam ja laiemalt levinud selts. Enamasti on nad väikesed ja lühikeste jäsemetega, neile on iseloomulik kahe paari kogu elu kasvavate peitlitaoliste lõikehammaste olemasolu, mistõttu nad peavad kogu aeg midagi närima. Näriliste hulka kuuluvad nt orav, lendorav, kobras, hiired, rotid, hamstrid jt. Närilised on taimtoidulised ja seetõttu on paljud neist metsa- ja põllumajanduse seisukohast kahjurid. Kobras (Castor fiber) on Euroopa suurim näriline, kes rändas Eestisse juba ligi 10000 aastat tagasi, kuid hävis siin ja kogu Baltikumis liigküttimise tagajärjel 19. sajandil. Taas asus(tati) Eestisse eelmise sajandi 50-ndatel aastatel. Koprad on poolveelise eluviisiga, vees ujumiseks on tal tagajäsemete varvaste vahel ujunahk
Kahe nädala vanuselt hakkavad tulema piimahambad. See lõpeb kolmekuuselt ja viiekuuselt hakkavad tulema püsihambad. Ilvesepojad vajavad ema pidevat hoolt kuni 10 esimest elukuud. Alles poolteiseaastaselt on nad umbes sama suured kui täiskasvanud ilves ja kaaluvad kuni 15 kilo. Noortele ilvestele tuleb kasuks, kui nad saavad olla oma ema lähedal (ema valdustes) kuni nad on aasta ja 9–10 kuu vanused. Nii nad võimalust mööda ka teevad ja alles siis, kui on õppinud kõike vajalikku ning saavutanud rahuldava füüsilise vormi, alustavad nad iseseisvat elu. Uued pojad sünnivad emasele tavaliselt siis, kui eelmised pojad on kaheaastased. Juhul, kui pojad hukkuvad varem, paaritub ema kohe uuesti. Reeglina poegivad emased üle aasta või kui see juhtub tihedamini, siis ei jäta nad erinevalt kodukassidest oma eelmisi poegi saatuse hooleks. Ilves on kõige aktiivsem õhtuti ja hommikuti ning ta puhkab peamiselt keskpäeva ja kesköö paiku
1. Eesti metsade üldiseloomustus ja metsade jaotus hoiu-, tulundus - ja kaitsemetsadeks. Metsandus on väga lai mõiste, mis koosneb: 1. majandusharudest, mis tegelevad kõigi metsa kasutusviisidega (tähtsal kohal on puidu raiumine ja töötlemine) kui ka metsa uuendamise, kasvatamise ja kaitsega. 2. teadus- ja haridusharust, mis uurib ja õpetab kõike metsaga seonduvat ja sisaldab endas palju kitsamaid metsanduslikke teadussuundi. Metsateaduse võib tinglikult jagada kolmeks: 1.)Metsakasvatus esindab bioloogilist suunda metsanduses. Metsakasvatust võime defineerida kui tegevust metsas toimuvate bioloogiliste protsesside mõjutamisest selleks, et kasvatada majanduslikult väärtuslikke puistuid. Tegeleb selliste ainetega nagu dendroloogia, metsataimekasvatus, hooldusraied, metsakultiveerimine, metsakaitse, puhkemetsandus jne. st. peamiselt probleemidega mis on seotud uue metsapõlvkonna rajamise ja olemasolevate metsade hooldamise ning kaitsmisega. 2.)Metsako
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
