SIOONIDE LOOMINE 6. Kuidas valitseti Eesti Vabariiki 1920.aasta põhiseaduse järgi? 1920. aastal võttis Asutav Kogu vastu Eesti Vabariigi põhiseaduse. Eesti oli iseseisev demokraatlik vabariik. Seadusandlik võim kuulus parlamendile e. Riigikogule. Täidesaatvaks võimuks oli valitsus, mida juhtis riigivanem. Riigipea e. Presidendi koht puudus, esindusülesandeid täitis riigivanem. Erakondade paljususe tõttu moodustati koalitsioonivalitsusi (mitmetest erakonna esindajatest koosnev valitsus) sagedased olid valitsuskriisid. 7. Milles seisnes kriis Eesti Vabariigis 1930.-ndate aastate algul? 1930. aastate algul tabas Eesti ühiskonda kriis: 1. ülemaailme majanduskriis a) vabrikud ja talud läksid pankroti b) tööpuudus c) elutaseme langus 2. Sisepoliitiline kriis rahvas oli rahulolematu riigi võimuga, nõuti uue põhiseaduse ja riigipea ametikoha kehtestamist.
Prantslaste kaotused Esimeses ms olid suuremad kui inglastel ja ameeriklastel, sest sõja ajal toimus põhiline sõjategevus just Prantsusmaa territooriumil. Pärast sõda oli Prantsuse poliitikute arvamus rahvusvahelisel areenil tihti otsustavaks, sest Prantsusmaal oli Euroopa tugevaim sõjavägi. 1920. aastatel arenes Prantsuse majandus kiiresti, sest Prantsusmaa sai Ersass-Lotringi maakonna, samuti sai Saksamaalt reparatsioone. Prantsusmaa koalitsioonivalitsusi moodustasid enamasti parem erakonnad. Ülemaailmne majanduskriis jõudis Prantsusmaale 1530 aastal, kõige rohkem kannatasid traditsioonilised tööstusharud. Prantsusmaal ei kehtestatud karmikäelist võimu, sest Prantsusmaal olid tugevad demokraatlikud traditsioonid. Rahvarinne loodi selleks, et võidelda fasismi ohuga, rahvarindesse kuulusid vasakpoolsed jõud. 1936 sai rahvarinne parlamendis enamuse
kuid see põhjustas kevurite streike. Oli väga suur tööpuudus, kuid see hakkas paranema 1920.a. Prantsusmaa sisepoliitika 1930. aastal. Prantsusmaal ei kehtestatud karmikäelist võimu kuna demokraatlikud traditsioonid olid seal piisavalt juurdunud ning diktatuuri pooldajatel polnud nii palju toetajaid. 1938.a. rahvarinne lagunes, sest kommunist tahtsid reformide jätkumist, lootes tööklassi võimu kehtestada, sotsialistid aga keeldusid, kuna majanduskriis oli möödas. Prantsusmaa koalitsioonivalitsusi moodustasid enamasti paremerakonnad. Kommunistide eestvõttel loodi 1935 fasismiohuga võitlemiseks Rahvarinne. Rahvarinde valitsus viis läbi mitmeid reforme: vähendati töönädala pikkust, puhkeseadus2 nädalat tasulist puhkust ja seadus, et tõsta rahaostujõudu. Skandinaavia maad pärast I maailmasõda. Kuningad tegid avalduse, et nende riigid sõja tegevusse ei sekku. Neutraliteedipoliitika võimaldas
Põhiseadusega kehtestati laialdased kodanikuõigused: kodanike täielik võrdsus seaduste ees, isiku-ja korteripuutumatus, ühinemise-, koosolekute-, südametunnistuse-, usu- ja sõnavabadus, õigus eraomandile ja streigivabadus. Tallinnas ja selle ümbruses kehtis kaitseseisukord, mis hiljem muudeti üleriigiliseks. Kuidas valitseti Eestit? 1920 valiti Riigikogu esimene koosseis. Põllumeeste Kogud ja tsentrirühmitused suurendasid oma esindatust. Moodustati koalitsioonivalitsusi, milles osales vähemalt 3 erakonda. 1921-1931 tegutses Eestis 11 valitsust. Võitlus riigivastastega Eesti iseseisvuse vastase tegevusega olid seotud vene emigrandid, baltisaksa parunid ning kommunistid. §15. Suure kriisi aastad Kauba pakkujaid oli rohkem kui ostjaid, hinnad langesid. Kriis tabas esmajoones põllumajandust. Eesti kaupade turg vähenes, toiduainete hinnad langesid. Paljud talud läksid pankrotti. Ka tööstuses toimus siseturu kahanemine, kuna ostujõud vähenes.
Riigikogu valiti iga kolme aasta tagant. Täidesaatev võim kuulus Vabariigi valitsusele, mille kinnitas või vabastas riigikogu. Valitsuse juht ehk peaminister oli riigivanem kes täitis ka presidendi kohuseid 1920 – 1934 kehtis Eestis mitmeparteiline demokraatia (6 suuremat parteid, mitmed pisiparteid ja 2 vähemusrahvuste parteid). Valimistel ei kogunud ükski partei piisavalt hääli, et üksi valitsust moodustada, seepärast moodustati koalitsioonivalitsusi. Koalitsioonivalitsus – valitsus, mille aluseks on kahe või mitme partei vaheline liiduleping, kusjuures valitsuse tegevus tugineb nende parteide enamusele parlamendis. Tihti tekkisid valitsuskoalitsioonis lahkhelid ja valitsused lagunesid - valitsuskriisid (1921 – 1931 tegutses 11 valitsust). II Põhiseadus kehtestas ka laialdased kodanikuõigused: 1. Kodanike võrdsus seaduse ees 2. Isiku- ja varapuutumatus 3. Õigus eraomandusele 4
Riigikogu valiti iga kolme aasta tagant. Täidesaatev võim kuulus Vabariigi valitsusele, mille kinnitas või vabastas riigikogu. Valitsuse juht ehk peaminister oli riigivanem kes täitis ka presidendi kohuseid 1920 1934 kehtis Eestis mitmeparteiline demokraatia (6 suuremat parteid, mitmed pisiparteid ja 2 vähemusrahvuste parteid). Valimistel ei kogunud ükski partei piisavalt hääli, et üksi valitsust moodustada, seepärast moodustati koalitsioonivalitsusi. Koalitsioonivalitsus valitsus, mille aluseks on kahe või mitme partei vaheline liiduleping. 1934.a riigipööre ja vaikiv ajastu- 1934. aasta riigipööre Vapsid (vabadussõdijad)olid rahva seas väga populaarsed ning 1934. aasta valimistel oodati nende suurt edu. 12. märtsil 1934 kasutas K. Päts uue põhiseadusega talle antud volitusi. Päts nimetas kaitsevägede ülemjuhatajaks Johann Laidoneri kellega koos takistada vapside võitu ja haarata võim. 12.03
Põhiseadusega kehtestati laialdased kodanikuõigused: kodanike täielik võrdsus seaduste ees, isiku-ja korteripuutumatus, ühinemise-, koosolekute-, südametunnistuse-, usu- ja sõnavabadus, õigus eraomandile ja streigivabadus. Tallinnas ja selle ümbruses kehtis kaitseseisukord, mis hiljem muudeti üleriigiliseks. Kuidas valitseti Eestit? 1920 valiti Riigikogu esimene koosseis. Põllumeeste Kogud ja tsentrirühmitused suurendasid oma esindatust. Moodustati koalitsioonivalitsusi, milles osales vähemalt 3 erakonda. 1921-1931 tegutses Eestis 11 valitsust. Võitlus riigivastastega Eesti iseseisvuse vastase tegevusega olid seotud vene emigrandid, baltisaksa parunid ning kommunistid. Kommunistide põrandaalune tegevus kujutas kõige suuremat ohtu. Nende poolt esitatud loosungid pälvisid vaesemate rahvakihtide poolehoiu. EKP valmistus salaja relvastatud võimuhaaramiseks. Mäss teostati 1. dets 1924. 300
eest võitlejate seast välja liberaalid, kes alles sajandi esimesel kümnendil duelleerisid edukalt konservatiividega. Konservatiivid, leiboristid ja liberaalid olidki kahe maailmasõja vahel Suurbritannia kolm juhtivat erakonda, kes jagasid omavahel ära suurema osa parlamendikohtadest. Majoritaarse valimissüsteemi tõttu oli väljastpoolt tulijatel väga raske siseneda vanade tegijate mängumaale. 1931. aastal alguse saanud tava, et konservatiivid ja leiboristid moodustavad ühiseid koalitsioonivalitsusi, rahuldas nähtavasti Suurbritannia üldsuse huve. See pärssis tublisti ka fasistlike liikumiste tegutsemist, kes olid sunnitud viljelema parlamendivälist poliitikat. Ühtlasi tingis see neid valima tunduvalt radikaalsemaid tegutsemisvorme kui vanad erakonnad, sest vaid nii oli fasistidel võimalik kõigutada seismajäänud parlamentarismi alustalasid ning loksutada konnatiigistuma kippuvat poliitmaastikku. Samuti on ebaedu põhjustena nimetatud vähemasti B.F.U. tugevat
selleks, et üksinda valitseda. Annab peaministrile suure võimu partei ja parlamendi üle. Puudub vajadus koalitsioonivalitsuste järgi . III pol parteide põlvkonna mudeli keskseks elem ons ee , et briti üh pole enam kahe teema ümber kahestunud aid üh sisene fragmenteerumine on palju suurem ja üh lõhe ühe suure nimetaja põhjal hakkab britannia jaoks pol ajaloo hämarusse vajuma . Ilmselt hakkab tulema ka ühe rohkem koalitsioonivalitsusi , mis tõstatab esile peaministri rolli. Peaministri roll , mis on tema funkt ja roll , need lähemate aastakümnete jooksul mõeldakse pmber. Peaministri kuldajastu hakkab läbi saama. Briti pol süs hakkab lähenema kontinentaaleuroopa pol mudelile. ( Ilmselt skandinaavia ja madalmaade) British parliament 20saj II poole alamkoda : Nominaalajaks loetakse viite aastat, tegelikult niikaua nad koos ei istu , kuna peaminister võib nad laiali saata ning seda kasut ka võrdlemisi agaralt
Tänu sellele annab proportsionaalne valimissüsteem väikestele ja keskmise suurusega parteidele majoritaarse süsteemiga võrreldes suuremaid võimalusi pääseda parlamenti. Seepärast väljendab proportsionaalse valimissüsteemi abil valitud parlamendi koosseis paremini valijaskonna poliitilisi eelistusi. Väidetavalt tagaks selle eesmärgi kõige paremini, kui proportsionaalse valimissüsteemi puhul moodustaks terve riik ühe valimisringkonna. Vältimatult tuleb moodustada koalitsioonivalitsusi, mille poliitika peab arvestama kõigi koalitsioonipartnerite soove ega saa seetõttu enam-vähem võrdse suurusega koalitsioonipartnerite korral olla äärmuslikult vasak- või parempoolne. Proportsionaalse valimissüsteemi puuduseks on see, et sellise süsteemi rakendamisel võib parlamenti pääseda suur arv parteisid, mistõttu ei pruugita suuta moodustada stabiilset ja pikaealist valitsust. Valijate silmis võib proportsionaalse valimissüsteemi puuduseks olla
majandussuhetes pragmaatilised, sest rahvusvahelises isolatsioonis olev NSV Liit vajas hädasti väljapääsu maailmaturule ja noor Eesti riik vajas hädasti sissetulekuid, mida transiitkaubanduse vahendajana õnnestus ka teenida. 1920. aastatel mõjutas Eesti poliitilist elu erakondade rohkus: tavapäraselt kuulus Riigikokku kuus suurt ning neli kuni kaheksa väikest erakonda. Säärase killustatuse tõttu oli ainumõeldav moodustada koalitsioonivalitsusi, mis enamasti koosnesid nelja–viie erakonna esindajatest. Sellest tulenevalt suudeti valitsuse moodustamisel kokku leppida vaid üldistes põhimõtetes. Konkreetsemate küsimuste lahendamisel olid lahkhelid kergelt tulema ja seetõttu olid koalitsioonid ebastabiilsed - valitsuste keskmine eluiga jäi veidi alla 11 kuu. Noor riik osutus siiski üllatavalt haldussuutlikuks ja ka majandust suudeti arendada edukalt, mis tugevdas riigi stabiilsust. Juba 1918
annaabi.ee 
