sodi, ning see juhitakse kanalisatsiooni. 2. keemiline puhastus kõigepealt lisatakse veele õhuosooni segu, mis parandab vee kvaliteeti, maitset, lõhna ja värvust. Seejärel lisatakse veele koagulanti, mis koondub vees leiduvate osakeste ümber, muudab need suuremateks ja raskemateks, et neid oleks kergem veest kätte saada (toimub "selitis"). 3. filtreerimine eemaldatakse needki osad, mis teises etapis alles jäid. 4. kloreerimine selleks, et vesi säiliks pikemat aega lisatakse sellele väikeses koguses kloori, mis on inimestele ohutu. Ülemiste järve ohustavad tegurid Peamine oht Ülemiste järvele on selle kõrval asetsev maantee ja sellelt pärinevad heitgaasid, mis reostavad pinnapealset vett.
normaalse puhtuse. Mitmel pool tarvitatavate desinfitseerivate vahendite hulk ei olegi teab mis väike, küll aga mõjutab suurem osa neist vähemal või enamal määral ka inimese füsioloogilisi protsesse. Joogivee desinfitseerimiseks tarvitatavate vahendite ja meetodite valik hetkel ei ole just eriti lai, küll aga püütakse pidevalt leida uusi ja paremaid. Kraanivee desinfitseerimiseks kasutatakse peamiselt inimese tervisele ohtlikku kloori. KLOREERIMINE Kloor on tuntud oma keemilise aktiivsuse poolest. Kloor on enamlevinum hapendaja. Kloori laialdase kasutamise põhjuseks on: desinfitseerimise stabiilselt kõrge toimivus, võimalus jääkkloori määramisega operatiivselt kontrollida desinfektsiooni protsessi kulgu ja aparatuuri suhteline lihtsus. Kloreerimise ebasoovitavad kõrvalefektid seonduvadki kloori keemilise aktiivsusega, mille tulemusena võivad tekkida:
2) O moodustab koos hapniku molekuliga O2 kompleksse kolmeaatomilise ühendi O3, osooni. 3) See protsess on sumaarselt pöörduv, st. 2O3 3O2 H=-298kJ Osooni keemilised omadused: Osoon on väga tugev oksüdeerija. Osoonpuhastus tehnoloogia: 1) Prantsuse koolkond Osoon puhutakse vette puhastusprotsessi lõpus 2) Ameerika koolkond Lisaks vee osoneerimisele kuuluvad puhastussüsteemi koaguleerimine ja kloreerimine Karedus Ca(HCO3)2 tinglik karedus (mööduv ehk kõrvaldatav karedus) Ca(HCO3)2 CaCO3 + H2O + CO2 Ca2+ jaMg2+ sisaldus üldine karedus (mmol/L) CaSO4 ja MgSO4 sisaldus vees - jääv karedus, mis on kõrvaldatav 1) destilleerimisel 2) keemilisel teel Vee pehmendamine Peamiselt on selleks keemilised meetod Nt. lubja ja sooda kasutamine : Ca(HCO3)2+ Ca(OH)2 2CaCO3 + H2O CaSO4+ NaCO3 CaCO3 + Na2SO4 Mineraalvesi
tulemustest ning 97,5% keemiliste parameetrite osas. Euroopa Komisjoni joogivee direktiiv nõuab 95% vastavust, seega on joogivee kvaliteet Tallinnas hea. (Tallina Vesi) Joogivee puhastus Joogivesi Eestis pärineb kas põhja- või pinnaveest. Põhjavesi puhastust ei vaja, seda võib kohe juua, kuid pinnavee puhastusskeem on lühidalt: 1. Võrepüünis 2. Mikrofiltreerimine 3. Osoneerimine 4. Koagulatsioon 5. Selitamine 6. Filtreerimine 7. kloreerimine 4 Reovesi Heitvesi on inimkasutuses olnud ning loodusesse tagasi lastud vesi. Reovesi on aga niisugune osa heitveest, mille füüsikalised omadused või keemiline koostis on esialgsetega võrreldes muutunud ning vesi vajab puhastust enne loodusesse tagasi laskmist. (Kaljumäe, et al, 1998) Eristatakse: 1. Olmereovesi, mis tekib elamutes, ühsikondlikes hoonetes ja kommunaalettevõtetes. 2. Tootmisreovesi, mis tekib tööstuses ja põllumajandusettevõtetes. 3. Sademevesi.
14. Pinnavete mikrofloora lahtised veekogud-jõed järved jne.oleneb kasutusest, asutusest. Jõe vesi-kui on läibund palju asutsuts punkte-siis sadu tuhadneid, iljoneid 1 ml-s.Palju on kevadise üleujutuse ajal.Kalda ääres on rohkem ja mudas. 15. Joogivee mikrofloora kõige rohkem vastavad puurveekauveus. Joogivee puhtus- I-raskemate oskaeste eemaldamine(Al ja Fe soolade lisamine), II- pärast sadestamist filtreeritakse(kvartsliiv) III-defintseerimine, kloreerimine(hüpoklorit, kloorlubi, klooramiin), Hakatud kasutama osoneerimist ja kiiritamine ultravioletkiirtega. Omaduste hindamine- keemilisi, organoleptilisi, mikrobiloogilised näitajad.Epidemioloogiliselt ohutu, keemiliselt ja radioloogiliselt ning organoleptiliselt rahuldav. Epidemoloogia hinnatakse- termotolerantsed Coli-laadsed, Coli-laadsed, heterotroofsed bakterite arv. 16. Heitvete mikrofloora ja vee puhastamine
koagulatsiooniga, kus häid tulemusi on saadud adsorbeerivate omadustega filtermaterjali nagu koaliini, bentoniidi jt. Rakendamisel Vesi, läbinud filtri, on täielikult puhas igasugustest osakestest ja suures osas ka mikroorganismidest. Samas vette võib jääda siiski teatud hulk eluvõimelisi mikroobe, millede seas pole välistatud ka patogeensed. Seetõttu vesi pärast filtreerimist harilikult desinfitseeritakse ja selleks üks levinenumaid võtteid on kloreerimine. Kasutatakse gaasilist kloori või kloori sisaldavaid ühendeid nagu hüpokloritit, kloorlupja ja klooramiiniKloor mõjub juba isegi tühistes kogustes mikroorganismidele hävitavalt, kusjuures bakterite spoorid on ka sellistes tingimustes vastupidavamad kui vegetatiivsed rakud. Peale vaba kloori on märkimisväärselt bakteritsiidse toimega mittedissotseerunud kloorishappe molekulid (HOCl), mis moodustuvad kloori hüdrolüüsil vees.
loputatakse ning seejärel desinfitseeritakse ja loputatakse täiendavalt. (3) Basseini põhja ja seinu puhastatakse vastavalt vajadusele, kuid vähemalt üks kord kahe nädala jooksul. Veepinnast kõrgemal olevaid basseini seinu puhastatakse vähemalt üks kord nädalas. (4) Basseini tühjendamine registreeritakse taasesitamist võimaldaval kujul. (5) Kui basseinivee desinfitseerimiseks kasutatakse muid meetodeid kui kloreerimine, teavitatakse sellest eelnevalt Tervisekaitseinspektsiooni. - 19 -
..0,15 mm. 11. Hammasrataste töötlemine- töödeldakse freesiga, iga hammas eraldi, tegui lihtsa pingiga, väike täpsus ja kvaliteet. 12. Põkk-keevitus- materjalid on ühes tasapinnas 13. Metalsete pulbrite tootmine mehaanilisel meetodil- malmid kõrgahjudes, titaani saadakse: rikastamine-> TiCl4 saamine-> TiCl4 taandamine Mg-> käsititaani rafineerimine-> plokkide valamine, maganeesiumi tootmine: särdamine-> kloreerimine-> MgCl või veeta karnalliidi MgCl ·KCl elektrolüüs-> rafineerimine 14. Mis eelised on kinnisel vormstantsimisel võrreldes lahtise stantsimisega? Väiksem metallikulu, toote paremad meh omadused, puudub vajadus kraadi äralõikeoperatsiooni järele. Võimalik stantsida ka väheplastseid metallisulameid. 15. Valandi gaasikoosluse põhjused? Võivad tekkida gaasitühikud. 16. Hallmalmi survetöötlemine? Ei saa surevtöödelda, pole piisavalt plastne 17
ohtlikku vormi. Lämmastik eraldub veest alles siis, kui nitraadid taandatakse gaasiliseks lämmastikuks (N2), mis haihtub atmosfääri. Taandamine toimub denitrifitseerivate bakterite abil ja protsessi nimetatakse denitrifikatsiooniks. Nitrifikatsiooniks on vajalik vaba hapnikku sisaldav aeroobne keskkond, mis suurendab puhastusjaama hapnikuvajadust. Denitrifikatsioon toimub aga anoksilises keskkonnas, kus hapnikku on vähe (alla 1 mg/l). Füüsikalis- keemiline lämmastikuärastus 1. Kloreerimine: NH4 + hapendatakse N2 gaasiks ja haihtub atmosfääri. Kloreerimisel võivad tekkida toksilised CI- orgaanilised ühendid. Orgaaniliselt seotud N ei hapendu. 2. loonvahetus: NH4 + ioonid seatakse kationiidiga, mille regenereerimisel tekkiv kontsentreeritud ammoniakaalne lahus tekitab uue jäätmeprobleemi. 3. Ammoniaagi degaseerimine: õhuga välja puhumine, veest pH > 11 juures, millega kaasneb õhusaaste; õhu kulu on 3m3/l vee kohta. 4
akumuleerub rasvades, takistab kaltsiumi metabolisnü (lindudel kooreta munad), keelud USA-s alates 1972. aastast. Põhjaveereostuse kõrvaldamine Kohapeal (In Situ): immobiliseerimine (N raskmetallidel, praktiliselt lahustumatute ühendite tekitamine), bioloogiline lagundamine (orgaaniliste reoainete puhul), leviku tõkestamine. Peale väljapumpamist: eemaldamine (N pH muutmisega anorgaanilised ained), bioloogiline töötlemine, kloreerimine, osoneerimine, aktiivsöega adsorptsioon, lenduvate orgaaniliste ühendite eemaldamine. Pinnaveereostuse kõrvaldamine Lihtsam jälgida, proove võtta. Vähendada reostust selle allikaist. Kahjulikud ained fikseeritud põhjasetetesse: nende eemaldamine (vältida uuestimobiliseerimist). Isoleerimine. Keemiline töötlemine. Kunstlik aeratsioon. Ülesanne (XIII). Teile pakutakse konkreetset tööd: selgitada, kas käiade arvukuse vähenemine X
saadud adsorbeerivate omadustega filtermaterjali nagu koaliini, bentoniidi jt. rakendamisel. Vesi, läbinud filtri, on täielikult puhas igasugustest osakestest ja suures osas ka mikroorganismidest. Samas vette võib jääda siiski teatud hulk eluvõimelisi mikroobe, millede seas pole välistatud ka patogeensed. Seetõttu vesi pärast filtreerimist harilikult desinfitseeritakse ja selleks üks levinenumaid võtteid on kloreerimine. Kasutatakse gaasilist kloori või kloori sisaldavaid ühendeid nagu hüpokloritit, kloorlupja ja klooramiini. Kloor mõjub juba isegi tühistes kogustes mikroorganismidele hävitavalt, kusjuures bakterite spoorid on ka sellistes tingimustes vastupidavamad kui vegetatiivsed rakud. Peale vaba kloori on märkimisväärselt bakteritsiidse toimega mittedissotseerunud kloorishappe molekulid (HOCl), mis moodustuvad kloori hüdrolüüsil vees
Lämmastik eraldub veest alles siis, kui nitraadid taandatakse gaasiliseks lämmastikuks (N2), mis haihtub atmosfääri. Taandamine toimub denitrifitseerivate bakterite abil ja protsessi nimetatakse denitrifikatsiooniks. Nitrifikatsiooniks on vajalik vaba hapnikku sisaldav aeroobne keskkond, mis suurendab puhastusjaama hapnikuvajadust. Denitrifikatsioon toimub aga anoksilises keskkonnas, kus hapnikku on vähe (alla 1 mg/l). Füüsikalis- keemiline lämmastikuärastus 1. Kloreerimine: NH4 + hapendatakse N2 gaasiks ja haihtub atmosfääri. Kloreerimisel võivad tekkida toksilised CI- orgaanilised ühendid. Orgaaniliselt seotud N ei hapendu. 2. loonvahetus: NH4 + ioonid seatakse kationiidiga, mille regenereerimisel tekkiv kontsentreeritud ammoniakaalne lahus tekitab uue jäätmeprobleemi. 3. Ammoniaagi degaseerimine: õhuga välja puhumine, veest pH > 11 juures, millega kaasneb õhusaaste; õhu kulu on 3m3/l vee kohta. 4
annaabi.ee 
