Klaustrofoobia (0)

Klaustrofoobia
Klaustrofoobia on hirm kinniste väikeste ruumide ees, mille sümptomid võib esile kutsuda näiteks liftis, tunnelis või muus akendeta ruumis viibimine , harvemal juhul isegi kõrge kaelusega riiete kandmine.
Peamisteks klaustrofoobia sümptomiteks on lämbumistunne ning ümbritseva keskkonna piiratuse tajumine . Klaustrofoobikuil pole tingimata hirm just nende teatud kohtade ees, vaid nad kardavad rohkem seda, mis nendega seal juhtuda võib, peamiselt on neil hirm õhu otsa saamise ees. Sageli hakkavad klaustrofoobikud kinnistes ruumides riideid seljast vähemaks võtma, uskudes, et see leevendab sümptomeid. Kõiksugu klaustrofoobiliste sümptomite esinemine võib viia tõsiste paanikahoogudeni.
Wisconsin-Madisoni ülikooli neuroloogia osakonna korraldatud uuringu põhjal esineb tõsist klaustrofoobiat 2 – 5 % kogu maalima rahvastikust, kuid vaid väga vähesed neist saavad selle vastu mingisugust ravi. Klaustrofoobia raviks kasutatakse kolme erinevat meetodit, mis on kõik läbi testitud  S.J. Rachmani poolt.
Klaustrofoobia tuleneb enamasti mõnest lapsepõlves läbielatud traumast kinnistes oludes, näiteks üksinda pimedasse ruumi jäämine ning väljapääsu mitteleidmine, torudesse/ auku kukkumine ja kinni jäämine või suures rahvahulgas vanemate kaotamine.
Mul endal klaustrofoobiat ei ole, kuid tunneleid ja akendeta kitsaid ruume ma siiski väga ei armasta ning pigem eelistan olla ruumides, mis on avarad ning valgusrohked. Samas on minu meelest mõnus olla ka hubaseks muudetud pimedates keldrites, samuti sõidan ma meelsasti liftiga .