2. Millised äärmusliikumised olid populaarsed, miks? Milles seisnes äärmusliikumiste ohtlikkus ? Kommunism, sest rahvas ei saanud ise hakkama ja paljud arvasid, et riik peab appi tulema ja neid aitama. Kuna demokraatlikul teel võimuletulek kommuniste ei huvitanud, siis tegid relvastatud mässe. Rahvas aga ei liitunud kusagil ning mässukatsed suruti kiiresti maha. Äärmuslik natsionalistlik liikumine rõhutasid klassihuvide asemel rahvuse kui terviku huve, olles aga orienteeritud diktatuuri kehtestamisele ning vägivaldsele võimuhaaramisele. Itaalias saatis fasistlikuks nimetavat liikumine edu, saksamaal esialgu mitte. Äärmusliikumiste ohtlikus seisnes selles, et tegu oli vägivaldsete rühmitustega, kes püüdlesid no matter what enda eesmärgi poole. Inimesi tapeti ja vangistati. Kunagi ei võinud teada, mis on nende järgmine samm. 3. Iseloomusta rahvusvahelisi suhteid Euroopas 1920. aastatel
kehaliste harjutustega ja jooksma kindla distantsi. Nii resoluutsete meetoditega ( propageeriti ) kergejõustikku ümmarguselt 5000 aastat tagasi. Kas jooksusport sel ajal ka fellahide hulgas levinud oli, sellest ei ole kirjutatud mitte ühelgi papüürusel. Kehalised harjutused olid Niiluse orus esmajoones kõrgema klassi privileegiks, mille abil ülikud oma sõjalist võitlusvõimet tugevdasid, et alati valmis olla klassihuvide kaitsmiseks. Võidukäigu algus Keskajal määras kirik kultuuri ja kasvatuse värvingu. Juba kloostri- ja kirikukoolides püüti tulevastesse haritlastesse istutada veendumust, et igasugused kehalised harjutused on sulaselgeks patuks, mis ei võimalda arendada hingelisi väärtusi. Feodalismi varasel kujunemisperioodil tunnistati hariduse alusena üksnes ( seitset vaba kunsti ) - grammatikat, retoorikat, dialektikat, geomeetriat, aritmeetikat, astronoomiat ja muusikat
Natsionaalsotsialismi põhiideeks ja eesmärgiks oli kõigi sakslaste ühendamine ühte rahvusriiki: "Ein Volk, Ein Reich, Ein Führer" (Üks rahvas, üks riik, üks juht.) See pidi viima lõpule erinevates riikides asuvate sakslaste ühendamise ning andma tagatise rahva säilimisele tulevikus. 3 Natsionaalsotsialism nagu fasismgi suunatud demokraatia vastu ning nägi ette parteide, vabade ametiühingute ja vaba ajakirjanduse kaotamist. Poliitiliste erimeelsuste ja klassihuvide esiletoomine pidi asenduma rahvustervikuga, mida ühendab juhikultus. Natsionaalsotsialistideks on end nimetanud selle ideoloogia pooldajad ise ning seda nimetust on kasutatud ka hiljem Lääne-Saksamaal. Nimetust "natsism" on sageli kasutanud natsionaalsotsialismi vastased. Et eriti kommunistid on natsionaalsotsialismi seost sotsialismiga eitanud, on selle ideoloogiat selle vastaste poolt (sealhulgas Saksa
Hitler keelustas kohe kõik parteid ja algas natslik propaganda. Algas riigi ja rahva ettevalmistamine sõjaks, mida Hitler ammu ootas. Kes ei allunud käskudele, saadeti koonduslaagritesse. Kuna Hitler saavutas tõesti edu Saksa majanduse tervendamisel, kasvas Saksa rahva usaldus tema vastu. 9. Natsionaalsotsialistide sisepoliitika- Oli suunatud demokraatia vastu ning nägi ette parteide, vabade ametiühingute ja vaba ajakirjanduse kaotamist. Poliitiliste erimeelsuste ja klassihuvide esiletoomine pidi asenduma rahvustervikuga, mida ühendab juhikultus. 10. Majanduspoliitika Hitler suutis majandus elavdada, Tõi saksamaa välja suurest kriisist. Ehitati mitmerealisi kiireteid ja likvideeris tööpuudust. Samuti olid tal suued sõjalised tellimused ning hädaabitööd ehk siis parandas vanu hoooneid ja ehitas uusi (kaasajastas saksamaad) sellega sai ta rahvalt aina usaldust juurde. 11
Proletariaadi diktatuur- kommunistide valitsemis vorm 1.dets. 1924 kommunistide riigipöördekatse Eestis- Komintern organiseeris Eestisse relvastatud mässud, kuid see lõppes ebaõnnestumisega. Rahvas ei liitunud kommunistidega ja mässukatsed suruti kiiresti maha. 1922 fasistlik liikumine ja Benito Mussolini- Kommunistliku liikumise aktiviseerumine tõi kaasa äärmuslike natsionalistlike liikumiste tekke. Need rõhutasid klassihuvide asemel rahvuse kui terviku huve, olles aga samuti orienteeritud diktatuuri kehtestamisele ja vägivaldsele võimuhaaramisele. Saksamaal kukkus esialgu läbi, aga Itaalias saatis fasistlik liikumine edu. 1922.a tulid fasistid võimule Itaalias, neid juhtis B.Mussolini. 1924 Dawesi plaan- Kergendati sakslaste reparatsioonikoormat ning pikendati maksete tasumise tähtaegu, Ameerika andis isegi laenu sakslastele
Poliitika paratamatu klassivõitlus. Diktatuuri vahendiks riik. Lõppastmes peab proletariaadi diktatuur jõudma klassideta ühiskonda (nim. kommunismiks). Seal kehtib kõrgem printsiip-igaühelt tema võimete kohaselt, igaühele tema vajaduste järgi. Lenin ( 1870-1924)-poliitika kujutab endast osavõttu riigiasjadest. Riigi sisu- poliitika on klassivägivalla instrument. Õigus tuleneb riigist ja teenib riiki. Proletariaadi diktatuur kasutab vägivalda kõrgemate klassihuvide elluviimiseks. Poliitika kui võimaluste kasutamise kunst: Head on mitte kõik eesmärgile viivad vahendid, vaid üksnes need, mis arvestavad tegelikke, reaalsuses esinevaid võimalusi. Ka võimalustel on piir ning poliitika ülesandeks on tabada just need võimalused, mis võimaldavad võimalikkusel muutuda tegelikkuseks. Vahel võimalus on, kuid puudub soov, vahel on soov, kuid puudub võimalus.
riikidevahelistest suhetest. Seetõttu võivad riiklikud huvid sattuda sotsiaalsete huvide vastuollu. Riiklike huvide domineerimise korral surutakse sotsiaalsed huvid tahaplaanile ning ühiskonna poliitilise elu korralduses pääsevad domineerima autoritaarsed või totalitaarsed tendentsid. Ehkki riiklikud huvid sõnastatakse peamiselt riigi välispoliitika tasandil, on välispoliitika sageli sisepoliitiliste huvide njätkuks, ehk teisisõnu, välispoliitika on sotsiaalsete gruppide ja klassihuvide jätk rahvusvahelistes suhetes. Selle kõrval püsib aga tees, et sise-ja välispoliitika on teineteisest sõltumatud valdkonnad.
Ükski grupp ega indiviid ei kontrolli võimu täielikult ning ükski grupp ega indiviid ei ole võimust täiesti eemale jäetud. Uuem pluralism- tähtsad on vabad regulaarsed valimised, mille tulemusi mõjutavad pol. parteid ja survegrupid. Eliiditeooria- rõhutab väikeste gruppide poolt oma huvide realiseerimist. Võim on koondunud väikesearvulise eliidi kätte, kusjuures võimul on omadus kulmuneeruda. Marksism- rõhutab majanduslikke faktoreid ning riiki kui klassihuvide kaitsjat. Marx- kapitalistlik riik on vahend kodanluse klassi käes on huvide koostamiseks. Vastandub nii pluralismile kui elitismile. Korporatism- rõhutab majanduslikke faktoreid ja korporatiivsete gruppide huve. Korporatism on esindusvorm (aluseks funktsionaalne esindus). 11. Kes on klassikalised eliiditeooria autorid ja millised on nende põhiväited? Mosca- jagab ühiskonna valitsevaks ehk poliitiliseks klassiks ja valitsetavaks klassiks ning massiks. Ta väidab, et enamuse
rahvavaimus. Friedrich Carl von Savigny (1779- 1861) rõhutab veel rohkem rahvavaimu, õiguse ja rahva vahel valitseb orgaaniline side. Rahva veendumus liidab need kokku ühtseks tervikuks, mis samaaegselt lülitab välja kõik jumaliku ja suvalise tavaõigus kui elav õigus tähtsuselt esikohale, seadusandlus omab ainult deklaratiivset iseloomu. 2.14. Õigus kui klassiideoloogia K.Marx, F.Engels. Õigus on võimuväljendus, vahend klassihuvide teenimisele, mis ei seondu õigluse ideega. Sarnaneb Hobbesi teooriale (õigus kui käsk, ühe valitseja arusaam sellest, mist on õigus). Dialektiline käsitlus oli järgmine kapitalism (tees), proletariaadi diktatuur (antitees), klassideta õnnelik ühiskond (süntees). Arusaamine õigusest ja riigist muutub lamedaks positivismiks. Mida rõhutab see kontseptsioon? Kas seaduslikkust või õigust? Seaduslikkust. Seaduslikkuse annab ühiskonna kõige eesrindlikuma klassi (töölisklassi) tahe
rahva vahel valitseb orgaaniline side. Rahva veendumus liidab need kokku ühtseks tervikuks, mis samaaegselt lülitab välja kõik jumaliku ja suvalise – tavaõigus kui elav õigus tähtsuselt esikohale, seadusandlus omab ainult deklaratiivset iseloomu. 14. ÕIGUS KUI KLASSIIDEOLOOGIA Karl Marx (1818-1883) – materialism, keskse tähtsusega on võim, vaatleb õigust kui võimuväljendust. Friedrich Engels (1820-1895) Õigus on ainult võimuteostamise vahend klassihuvide teenimisel,leiab tunnustamise ainult klassis ideoloogiana. Riigivõim ainult nõukogu, mis valitseb kodanliku klassi ühiskondlikku tegevust. Dialektisilne materialism – tuntud kolmiklõige : kapitalism (tees), proletariaadi diktatuur (antitees) klassideta ühiskond ning ühtlane õnn kõigile (sünstees). 15. ÕIGUSFILOSOOFILINE LIBERALISM Rudolf von Ihering (1818-1892) eesmärk ja võitlus. Nihutab keskpunkti isiksuse ja
annaabi.ee 
