monokromaatiline valgusallikas. Joonised 1. TÖÖ TEOREETILISED ALUSED Klassikaliseks näiteks koherentsete valguslainete ja nende abil püsiva interferentspildi tekitamise kohta on nn. Newtoni rõngad. Need tekivad interferentsi tulemusena tasaparalleelsest klaasplaadist ja suure kõverusraadiusega tasakumerast läätsest koosnevas süsteemis. Kui asetada suure kõverusraadiusega lääts klaasplaadile nii, nagu näidatud joonisel 35, siis tekib plaadi ja läätse vahele kokkupuutepunkti ümbrusesse üliõhuke õhukiht, mille paksus on võrreldav valguse lainepikkusega. Mida suurema kõverusraadiusega on lääts, seda ulatuslikum on see üliõhuke kiht. Juhtides läätsele monokromaatilise valguse, näeme kokkupuutepunkti ümbruses vaheldumisi tumedaid ja heledaid kontsentrilisi rõngaid. Neid nimetataksegi Newtoni rõngasteks. Valge valguse korral tekivad mitmevärvilised rõngad.
elektromotoorjõuga 5,0 V. Määrata potentsiaalide vahe ja pinge punktide A ja B ning B ja C vahel. I = 1,0 A. 2. Magnetvälja sattunud kaks iooni liikusid mööda ringjooni, mille raadiused olid 8 ja 16 cm. Arvutada ioonide masside suhe, kui ioonide laengud olid võrdsed ning kui nad enne magnetvälja sattumist läbisid võrdse kiirendava potentsiaalide vahe. 3. Tasaparalleelsele klaasplaadile, murdumisnäitaja 1,52, langeb valguskiir. Arvutada plaati paksus, kui nihe langeva kiire ja plaadi läbinud kiire vahel on 8,0 mm. Kiire langemisnurk on 70 0.
Koherentsed lained- lained, mis ei muuda aja jooksul oma kuju(laserivalgus) Suurte avade korral on difraktsioon peaaegu märkamatu, sest ava mõõtmete suurenemisel muutuvad difraktsiooniribad kitsamaks ja tihedamaks ning suurest avast tuleva tugeva valguse taustal jäävad difraktsiooniribad märkamatuks. Difraktsioonivõre- seade, mis kujutab endast paljude paralleelsete pilude süsteemi. Valmistatakse tavaliselt klaasplaadile teemantnoaga kriipse tõmmates. Kriimustatud kohtadest valgus läbi ei lähe, küll aga kriimude vahelt. Piludeks ongi vahekohad. Ühe millimeetri kohta peab olema sadu või tuhandeid kriipse. Võrdekonstant d: d=a+b, kus a on pilu laius ja b piludevaheline kaugus. Elementaarlainete allikad A ja B. Neist levivad keralained kõikidesse suundadesse. Liituvad punktis C. Mõlemad jõuavad ühes faasis(lained tugevdatud, näeme valgust). Punkti D jõuavad lained vastasfaasis.
TTÜ Materjalide Uurimismeetodid Töö nr 1 Töö pealkiri: Metallograafilise lihvi valmistamine Üliõpilase nimi: Õpperühm KAOB41 Töö teostamise Kontrollitud: Arvestatud: kuupäev: 8.04.2014 Tööülesanne: Valmistada metallograafiline lihv proovi struktuuri uurimiseks. Tööks vajalikud vahendid: Uuritav metallitükk; plastvormid-klambrid, kemikaalid ja abivahendid valamiseks; lihvimise töökohas lihvpaberid, veeanum, puhastamise paberid; suruõhukompressor proovide kiireks kuivatamiseks; poleerketas, poleerimisvedelik; valgusmikroskoop; söövitusvedelik, anum veega, vatitikud. Töö käik: Valmistame ise proovi. Selleks on vaja pisikest metallitükki, milleks oli Cu. Võtsime 6g dibensüülperoksiidi ja 3g tetrahüdrofurfurüül-2-metakrülaati ja segasime omavahel. Segu valasime silikonanumasse, kus oli ka meie Cu t...
Kuivnõela, metsotinto ja vasegravüüri korral uurendab kunstnik plaati mingi riistaga, akvatinta, ofordi ja pehmelaki puhul kasutatakse plaadi töötlemiseks hapet. Lametrükk Lametrüki puhul on trükivormi pind tasane ja värvi kinnitamiseks kasutatakse mitmeid keemilisi ja fotokeemilisi võtteid. Vanadest lametrükitehnikates on tuntuim litograafia. Monotüüpia lametrüki tehnika, kus värviga metall- või klaasplaadile maalitud kujutisest saadakse trükkimisel harilikult üks tõmmis. Litograafia Litograafia ehk kivitrükk (kreeka keeles lithos 'kivi' + graph 'kirjutan') on lametrükitehnika, mis põhineb rasva ja vee vastastikuse tõukumise printsiibil ja mille puhul kasutatakse trükkimiseks kiviplaati Trükkimiseks on vaja litokivi. Selleks võetakse 812 cm paksune lihvitud lubjakiviplaat ja sellele joonistatakse kujutis rasvase kriidi ja/või tusiga
Pestud vatt pressitasin algul sõrmede hiljem filtpaberi vahel kuivaks ning kuivatasin lõplikult termostaadis 60 C juures. Pärast kuivatamist uuritasin mõlema saadud nitrotselluloosvati lahustuvust ja põlemist ning määratasin leekpunkt. Lahustuvuse uurimiseks pannasin osa nitrotselluloosvatti kuiva katseklaasi ning lisasin 2ml etanooli ja dietüüleetri segu 1:3 . Nitrotselluloos esialgu pundub ning seejärel moodustub kolloidne lahus. Lahus valasin kuivale klaasplaadile, kus pärast lahusti aurustumist moodustub kile. Põlemise uurimiseks viiasin tiigeltangidega gaasipõleti leegile võimalikult lähedale kordamööda kolloidiumist tekkinud kilet nitrotselluloosvati kujul ja tavalist vatti ( tselluloosi ). Proovid süüdatakse ja jälgitakse põlemist. Tulemused protokollitasin. Soojuse toimel laguneb tselluloosi trinitraat järgmise reaktsiooni kohaselt: 2 C6H7O2(ONO2)3 6 CO2 + 6 CO + 4 H2O + 3 N2 + 3 H2 Lahend: Molaarmass : [C6H7O2(OH)3] = 162 moll
kiirgumine on rangelt kooskõlastatud. II Difraktsioon ja interferents on jälgitav siis, kui avalduvad valguse lainelised omadused. See tähendab kui avade (tõkete) mõõtmed ja nendevahelised kaugused on võrreldavad valguse lainepikkusega või sellest väiksemad. Valguse difraktsioonivõre kujutab enesest suurest arvust üksteisest võrdsel kaugusel asetsevatest avadest koosnevat süsteemi, mis kas peegeldavad valgust või lasevad valgust läbi. Võre valmistatakse tavaliselt klaasplaadile kriipse tõmmates. Klaasplaadi kriimustatud kohtadest valgus läbi ei lähe, küll aga nende vahelt. Vahekohad moodustavadki nn avad. Võre iseloomustamiseks kasutatakse võre konstanti. Valguse tugevnemist võib märgata kõikides suundades, kus on täidetud tingimus k=dsin k=0,1,2,.. DVle langeva valguse lainepikkus d DV konstant kõrvalekalde nurk Öeldakse, et neis suundades on jälgitavad kdat järku difraktsiooni maksimumid. Nende suundade vahele jäävad
läbimõõt on d ja valguse lainepikkus on ,siis rõngaste nurkdiameetreid i kirjeldavad valemid: sin 3 = 2,22 / d sin1 = 1.22 / d sin 4 = 2,68 / d sin 2 = 1,64 / d , Rõngad on nummerdatud alates esimesest sisemisest tumedast rõngast. Kasutades võrrandeid, saab määrata väikeste osakeste mõõtmed, kui on teada valguse lainepikkus ja interferentsrõngaste läbimõõdud. Nendeks osakesteks võivad olla näiteks taimede eosed. Meie praktikumis oli objektiks klaasplaadile kantud õhuke kiht verd. 5 Praktika Valguse difraktsioon vere erütrotsüütidelt. Töövahendid: He- Ne gaaslaser (lainepikkus 632,8 nm), klaasplaat, millele on kantud õhuke verekiht, ekraan, nihik, joonlaud. Asetan optilisele pingile laseri kiire teele klaasplaat kuivanud verekihiga. Ekraani paigutan objektist 15-20 cm kaugusele. Lülitan laseri vooluvõrku. Tähele tuleb panna, et laserikiir langeks plaadile risti
prisma abil lahutada erinevat värvi laineteks. Koherentsus on kokkukuuluvus, seostatus, kooskõlastatus. Koherentsus on füüsikas lainete kooskõlalisus, mis seisneb ühises võnkesageduses ja muutumatus faaside vahes. 6. Väikeste osakeste mõõdete määramine Väikeste osakeste mõõtmed saab määrata, kui on teada valguse lainepikkus ja interferentsrõngaste läbimõõdud. Nendeks osakesteks võivad olla näiteks taimede eosed. Meie kasutasime praktikumis klaasplaadile kantud õhukest verekihti (erütrotsüüt). 6.1. Katse skeem Katse tegemiseks on vaja He-Ne gaaslaser, klaasplaat, millele on kantud õhuke verekiht, mattpaberiga kaetud ekraan, digitaalnenihik, joonlaud. 6.2. Katse Panen klaasplaadi gaaslaseri ja ekraani vahele. Mõõdan klaasplaadi ja ekraani vahemaa joonlauaga. Kannan tulemuse tabelisse. Ekraanile tekib kujutis, milles on eristatavad erinevad rõngad. Mõõdan digitaalnihikuga esimese tumeda ja heleda rõnga diameetrid
6 lääts 13 minutiskaala 7 töölaud 14 okulaar Hõõglambi 1 valguskiired läbivad kondensaatori läätse 2, valgusfiltri 3, diafragma 4, peegelduvad peeglilt 5, läbivad läätse 6 ja valgustavad klaasist töölauale 7 tsentrite vahele kinnitatud mõõdetavat keeret. Objektiiv 8 projekteerib keerme kujutise okulaari 11, kus asub okulaarvõrk 10 niitristi kujutisega. Klaasplaadile 10 on kantud nurgaskaala 0...360°. See pöörleb koos niitristi pööramisega. Nurgamõõte minutiskaala on kantud klaasile 13 ja see projekteerub nurgaskaala peale. Järgnevalt on kujutatud okulaarmõõtepea, millel on okulaar 24, mis näitab niitristi kujutist ja nurgamikroskoop 25, mis näitab, kui palju niitristi pööratakse. Peegel 26 suunab valgusvihu läbi kitsa pilu mõõtepeasse. Peeglit reguleeritakse nii, et valgusvihk oleks maksimaalne.
30. Mis on pastellmaal ? kriiditaolised värvid, mis koosnevad pulbrilisest värvipigmendist ja sisaldavad vähe sideainet ning kunstnik on sunnitud töö kinnitamiseks kasutama fiksatiivi. Pastellvärvidel on ebatavaliselt lai värviskaala. Maali põhjaks sobivad kõik karedad pinnad: paber, kartong, lõuend ja pärgament. 31. Mis on monotüüpia ? on graafika tehnika, ka selles tehnikas teos. Kujutis tehakse enamasti õlivärvidega metall-, plast- või klaasplaadile, harilikult saadakse trükkimisel üks tõmmis. 32. Graafika jaguneb (2) ? 1)Vabagraafika.2)rakendusgraafika. 33. Mis on vabagraafika (2) ? 1)Joonistusgraafika.2)Estampgraafika ehk Paljundusgraafika. 34. Mis on estampgraafika ? Ehk paljundusgraafika. tänapäeval kõik paljundatavad graafilised tehnikad.Kujutis lõigatakse või uurendatakse esmalt puusse, linooli, metalli, vm materjali ja see trükitakse hiljem paberile, saades kujutise peegelpildis kujutis. 35. Mis on rakendusgraafika (4)
MUUTUMA (TEKIVAD ERINEVAD PAUSID KIIRGUSHETKEDE VAHEL). OPTIKAS ON MÕÕDUPUUKS VALGUSE LAINEPIKKUS. KÕIK, MIS ON VÄIKSEM VALGUSE LAINEPIKKUSEST, ON VÄIKE. PÜSIV INTERFERENTSPILT TEKIB AINULT SIIS, KUI LIITUVATE LAINETE ALLIKAD VÕNGUVAD TÄIESTI ÜHESUGUSELT. DIFRAKTSIOONI JA INTERFERENTSI TEKITAMISEKS ON VAJA KOHERENTSEID VALGUSLAINEID JA TÕKKEID VÕI AVASID, MILLE SUURUS JÄÄB VAHEMIKKU 2 ALFA KUNI 5Λ. KUI ASETADA PIKAFOOKUSELINE LÄÄTS KLAASPLAADILE, SIIS TEKIVAD NENDE KOKKUPUUTEPUNKTI ÜMBER KONTSENTRILISED HELEDAD JA TUMEDAD RÕNGAD. KUI SUUNATA LÄÄTSELE VALGUS, SIIS SUUREM OSA SELLEST LÄHEB LÄÄTSEST JA PLAADIST LÄBI. KUID IGALT PNNALT PEEGELDUB OSA VALGUST KA TAGASI. ET ÕHUPILU PAKSUS ON ÜHESUGUNE KOGU RINGJOONE ULATUSES, SIIS KUJUTABKI INTERFERENTSIPILT ENDAST KONTSENTRILISI RÕNGAID. NEWTONI RÕNGAID KASUTATAKSE OPTIKATÖÖSTUSES LÄÄTSEDE KVALITEEDI KONTROLLIMISEKS. KUI LÄÄTSE PIND POLE SFÄÄRILINE, SIIS EI OLE KA
puhastada.Selleks tuleb ta kasta vesinikkloriidhappe lahjendatud lahusesse ja kuumutada leegis.Seda tegevust korratakse, kuni leek jääb nõela kuumutamisel värvusetuks.Seejärel kastetakse leeknõel uuritavasse lahusesse (tilgake klaasplaadil, millele võib ainete lenduvuse parandamiseks lisada tilga lahj.HCl) ja viiakse leeki .Kõrgeim temperatuur on leegi ülemises kolmandikus. Enamik keemilisi reaktsioone vajab toimumiseks kindlaid keskkonnatingimusi.pH väärtuse kontrolliks asetatakse klaasplaadile universaalindikaatorpaberi tükike (5x5 mm) ja puudutatakse seda uuritavas lahuses niisutatud klaaspulga otsaga.Paberi värvust võrreldakse pH-skaalaga , vajaduse korral reguleeritakse keskkonnatingimusi (puhverlahuse,happe või leelise abil). Lahuste soojendamine toimub tavaliselt veevannil.Lahuste keetmine viiakse tavaliselt läbi portselantiiglis asbestvõrgul (tõmbe all!).Lahuse keetmisel katseklaasis tuleb kasutada
kontsentrilistest heledates ja tumedatest rõngastest. 62. Interferomeetrid? Optilised täppismõõteriistad, millega saab mõõta valguse interferentsi abil valguse lainepikkust, ainete murdumisnäitajat ja teisi optilisi suurusi. 63. Holograafia? Eseme ruumiline fotografeerimine, kus pärast saab vaadata, mis on ka nurga taga, kui liigutada pead. Tavalise fotoga seda teha ei saaks. 64. Difraktsioonivõre? Enamasti klaasplaadile tehtud paralleelsete pilude süsteem, kus valgus kriimustatud pinnast läbi ei lähe vaid läheb kahjustamata pinnast läbi ehk kahe sissekriimustatud joone vahelt. 65. Optiliste riistade lahutusvõime? Lahutusvõime näitab kui lähedal paiknevad kehale difraktsioonirõngad. 66. Mis vahe on seadusel ja seaduspärasusel? Seaduspärasus näitab kas ühe suuruse muutumine kutsub esile teise suuruse muutumise ja seadus näitab kuidas üks suurus muutub teise suuruse muutudes. 67
ja etüületanaat. Töö käik Kasutatakse 7 x 2,5 cm plaadiriba. Plaadile kantakse hariliku pliiatsiga stardijoon 0,5 cm kaugusele plaadi servast ja sellele väikesed täpid proovi pealekandmise kohtade tähistamiseks. Täppide ja plaadi servade vahe peab olema vähemalt 5 mm. Töös kasutatavad 1%-lised aniliini ja nitrobenseeni lahused kloroformis on juba eelnevalt valmis. Mõlemast lahusest ja reaktsioonisegust (eelnevalt pipeteeritud väike kogus klaasplaadile) võetakse klaaskapillaariga väike kogus ainet plaadile. Proovid kantakse varem märgistatud täppidele. Lahustil lastakse plaadilt aurustuda. Järgmiseks asetatakse plaat eluenti (voolutisse). Eluendina on kasutusel tolueeni ja etüületanaadi lahus (95:5), mis on samuti eelnevalt valmis tehtud. Plaat asetatakse mõne millimeetri kõrgusesse eluendi kihti, klaaspurk suletakse kaanega, et kogu plaat oleks eluendi aurudes. Elueeritakse seni, kuni solvendi
8% suhkru massist). Edasi tõstetakse temperatuur 180 °C ja selle temperatuuri juures toimub suhkru karamellistumine tumepruuni värvuse tekkimiseni. Karamelliseerumise protsess tuleb lõpetada enne karamelliini moodustumist. Karamelliseerumise astme üle otsustatakse järgmiste näitajate põhjal: - vette tilgutatud kulööritilk muutub kõvaks ja ujub pinnale; - kuum kulöörimass proovilabidalt langedes moodustab hangunud niidi; - kuum kulööritlk panduna klaasplaadile ei valgu laiali. Kui keetmine on lõpetatud jahutatakse mass 60 °C-ni ja seejärel lisatakse kuuma vett arvestusega, et peale segamist oleks 20°C juures oleva kulööri tihedus 1,35, mis tähendab, et kuivainet on 70±2 %. Kulööri väljatulek tiheduse 1,35 juures moodustab 105% kasutatud suhkru massist. Ühe kulööri keetmistsükli kestus on 3-5 tundi. Kulööri hoitakse roostevabast metallist mahutites, millel on olemas jahutussärk ja segaja. 5.KUPAAZI VALMISTAMINE
välispinge toimel. Valgustustiheduse tugevnemisel vastuvool kasvab, sest suureneb pooljuhi aatomite ionisatsioonist tekkinud laengukandjate hulk. Fotodiood töötab selles reziimis nagu pooljuhtdiood, mille vastuvoolu tüürib valgus. ................................... Emax: Si 0,5-0,6V; GaAs 0,87V Fototakisti (fotoresistor). Seadis, mille elektritakistus muutub kiirgusenergia toimel. Fotojuhtivuse effekt W.Smith (1873) Se. klaasplaadile kantud pooljuhtkiht koos voolujuhtivate kontak- tidega. Materjalina kasutakse WiS, PbS, CdS; sulfiidid. 45 Fototakisti valgus- ja spektraaltunnusjooned: Üldjuhul seadis aeglase toimega. Töösagedused kuni 100 Hz ! __________ - fototakistid pliisulfiidide baasil. Fototransistor 46 Fototransistor (fototriood) (FT) kahe pn-siirdega pooljuhtseadis,
otste kujutised tuuakse prismade, läätsede ja peeglite süsteemi abil pikksilma vaatevälja vasakus osas olevasse aknasse. Sellega suurendatakse vesiloodi mulli keskasendisse viimise täpsust. Pikksilma täpseks seadmiseks horisontaalasendisse kasutatakse elevatsioonikruvi, mille päripäeva pööramisel tõukab tihvt pikksilma üles. Pikksilm annab pööratud kujutise, on sisemise fokuseerimisega ja 31-kordse suurendusega. Väikseim viseerimiskaugus 3,0 meetrit. Niitristik on graveeritud klaasplaadile ja asub okulaari ning fokuseeriva läätse vahel. Enne mõõtmiste algust reguleeritakse niitristik silma järgi okulaari pööramisega. Seejärel sooritatakse instrumendi algne
(joon. 8.10) Kui valgus läbib klaasplaati paksusega l, siis osa valgusenergiast neeldub (joon. 8.10) I = e -l Io Kus, I- klaasist väljuva valguse intensiivsus I o - klaasi siseneva valguse intensiivsus - lineaarne absorptsioonikoefitsient Arvutusnäide S 839 8.7. Valguse peegeldumine, neeldumine ja läbiminek klaasplaadist (joon. 8.10., 8.11) Kui valgus langeb klaasplaadile, siis klaasplaati läbiv valguse osa on määratud nii ülemisel kui ka alumisel piirpinnal peegeldunud kui ka klaasis neeldunud valguse osade suurustega (joon. 8.11). Langeva valguse osa, mis jõuab klaasi alumisele pinnale, on antud esitatav avaldusega (1 - R) I o e-t. Alumiselt pinnalt tagasi peegeldunud valguse osa esitannab avaldus kujul R(1- R)(I o e-t). Seega klaasplaati läbinud valguse intensiivsus I on avaldatav kujul (joon. 8.10)
Kordusjärjestuste isoleerimine ja identifitseerimine ja lokaliseerimine 58 Kõige täpsemat informatsiooni kordusjärjestuste arvu ja iseloomu kohta saadakse genoomi nukleotiidse järjestuse määramisel e. sekveneerimisel. Selleks aga, et lokaliseerida kordusjärjestusi kromosoomis, kasutatakse kromosoomide in situ (kohapeal) hübridiseerimist eelnevalt isoleeritud ja märgistatud kordusjärjestusega. Metafaasikromosoomid kantakse klaasplaadile, viiakse läbi DNA denaturatsioon, nii et DNA muutub üksikahelaliseks ja renatureeritakse üksikahelalise, näiteks fluorestseeruva värviga märgistatud kordusjärjestusega. Fluorestsentsvärvidega märgitud hübridisatsiooniproovide kasutamise puhul nimetatakse protseduuri FISH-iks (Fluorescent In Situ Hybridization). Renaturatsiooni käigus paarduvad DNA ahelad komplementaarsusprintsiibil ning märgistatud üksikahelaline DNA hübridiseerub talle homoloogiliste piirkondadega kromosoomis
6) Lihtsalt "rämps-DNA", mis on aja jooksul kuhjunud. Kordusjärjestuste isoleerimine ja identifitseerimine ja lokaliseerimine Kõige täpsemat informatsiooni kordusjärjestuste arvu ja iseloomu kohta saadakse genoomi nukleotiidse järjestuse määramisel e. sekveneerimisel. Selleks aga, et lokaliseerida kordusjärjestusi kromosoomis, kasutatakse kromosoomide in situ (kohapeal) hübridiseerimist eelnevalt isoleeritud ja märgistatud kordusjärjestusega. Metafaasikromosoomid kantakse klaasplaadile, viiakse läbi DNA denaturatsioon, nii et DNA muutub üksikahelaliseks ja renatureeritakse üksikahelalise, näiteks fluorestseeruva värviga märgistatud kordusjärjestusega. Fluorestsentsvärvidega märgitud hübridisatsiooniproovide kasutamise puhul nimetatakse protseduuri FISH-iks (Fluorescent In Situ Hybridization). Renaturatsiooni käigus paarduvad DNA ahelad komplementaarsusprintsiibil ning märgistatud üksikahelaline DNA hübridiseerub talle homoloogiliste piirkondadega kromosoomis
annaabi.ee 
